Sild, mida on üha uuesti üles ehitatud

„ÄRGAKE!” BULGAARIA-KORRESPONDENDILT

PÕHJA-BULGAARIA keskosas kõrgub Osŭmi jõe kohal katusega Lovechi sild. Sel muljetavaldaval ehitisel – nagu ka inimestel, kes seda kasutavad – on põnev ajalugu.

Üks esimesi, kes sellele sillale tähelepanu juhtis, oli Austria geoloog Ami Boué, kes külastas Lovechit 19. sajandi esimesel poolel. Ta kirjutas „kivisillast, millel on katus ning mida kaunistavad poekesed”. Lisaks sellele, et see unikaalne sild ühendas linna kahte osa, asus sellel ka kohalik turg. Niisiis oli see väga oluline rajatis.

Alguses ehitati katusega Lovechi sild puidust, mitte kivist. Aastate jooksul sai sild aga üleujutuste tõttu korduvalt kannatada ning seda tuli taastada. Aastal 1872 viis tulvavesi kogu silla ära ning väga oluline ühendus teise kaldaga katkes.

Silda uuesti üles ehitada polnud sugugi kerge. Appi kutsuti tuntud Bulgaaria ehitusmeister Kolyo Ficheto, kes pidi tegema joonised ning ehitama uue ja tugevama silla.

Uudne konstruktsioon

Ficheto otsustas hoida kinni algupärasest ideest ning ehitada katusega silla, kus on ka väikesed poekesed. Et toestada seda 84 meetri pikkust ja 10 meetri laiust rajatist, lisas ta veel ovaalsed sillasambad. Neile 5-meetristele sammastele, mille kitsam pool oli suunatud vastuvoolu, tegi ta mõned uuendused. Sillasammaste ülemisse poolde tehti avad, millest sai tulvavesi läbi voolata. Sammaste otsa paigaldas Ficheto jämedad tammepalgid ja -plangud. Kõik muu tehti pöögist, kaasa arvatud 64 poekest, mis paiknesid mõlemal pool piki silda. Ka katus tehti pöögist ning kaeti terasplekiga.

Veel üheks Ficheto projekti eripäraks oli see, et ta eelistas kinnitada tugitalad puitpunnide ja -liigenditega, mitte aga rauast ühendusdetailide või sepanaeltega. Puidust mustpõrand sillutati kiviga ning kaeti seejärel kruusaga. Päevaajal immitses sillale valgust väikeste külgakende ja katuseavade kaudu. Õhtuti süüdati aga gaasilaternad. Silla konstrueerimine ja ehitamine võttis aega umbes kolm aastat [1].

Elu sillal

Milline oli elu sillal? Üks pealtnägija kirjutab: „Müüjate, möödujate ja uudistajate hääled segunesid plekkseppade juurest kostuvate helide ... ning oma kraami pakkuvate kaupmeeste valjude hõigetega. Harva segasid sagivaid inimesi autod, hobuvankrid  või koormat kandvad eeslid. Sillal oli oma miljöö. Paljud väikesed värvikirevad poekesed, mis olid lõngatokke, helmeid ja muud kaupa pungil täis, elasid omas rütmis ja oma tava mööda.”

Lisaks sillal varikatuse all sisseostude tegemisele kogunesid inimesed sinna ka meelt lahutama, kuna paljud poepidajad olid ka muusikud. Varem tsiteeritud pealtnägija kirjutas veel: „Juuksuritöökojas oli viis-kuus juuksurit-habemeajajat, kes olid lisaks väga head muusikud, peamiselt keelpillimängijad. Nad leidsid sageli aega mängimiseks ning kliendid ootasid meeleldi, kuni nad lõpetavad.” Pärast Esimest maailmasõda rajasid mõned neist habemeajajate orkestri.

Tragöödia

Ligi pool sajandit pidas Ficheto katusega sild vastu üleujutustele, sõdadele ja muudele hädadele. Kuid 1925. aastal ööl vastu 3. augustit kõrgusid Lovechi kohal tohutud leegid, kui linna maaliline sild tuhaks põles. Kuidas see juhtus? Kuni tänase päevani ei teata, kas tulekahju põhjustas hooletus või süütamine. Ükskõik, mis selle taga ka polnud, oli Lovech jällegi ilma linna ühendava sillata.

Aastal 1931 lõpetati uue silla ehitamine, mida ääristasid samuti väikesed poekesed ja töökojad [2]. Kuid puu ja kivi asemel kasutati terast ja betooni. See sild erines märkimisväärselt Ficheto ehitatud sillast. Katus tehti klaasist ning keskelt oli sild osaliselt ilma välisseinteta. Aastatel 1981–1982 ehitati sild Kolyo Ficheto kavandite järgi ümber [3].

Lovechi katusega sild on selle linna sümboliks ning ehitaja saavutuste ilmekaks tunnistuseks. Tänapäevalgi paelub see poekestega ääristatud sild nii sellel kõndivaid kohalikke kui ka külalisi.

[Kaart lk 22]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

BULGAARIA

SOFIA

Lovech

[Pildi allikaviide lk 23]

Foto 2: From the book Lovech and the Area of Lovech