1926. aasta 6. septembril läks üks Jaapanis sündinud pilgrim (reisiv ülevaataja) Ameerika Ühendriikidest tagasi Jaapanisse misjonitööd tegema. Teda ootas seal vaid üks ajakirja Vahitorn tellija, kes oli Kobe linnas rajanud piibliuurimisrühma. 1927. aasta 2. jaanuaril toimus selles linnas piibliuurijate esimene kokkutulek. Kohal oli 36 inimest ja 8 neist ristiti. See oli hea algus, ent kuidas võis see väike rühm jõuda Jaapani 60 miljoni inimeseni, kes vajasid Piibli tõevalgust?

1927. aasta maikuus korraldasid ettevõtlikud piibliuurijad avaliku kuulutushoogtöö, et reklaamida piiblijutluste sarja. Esimene kõne oli plaanis pidada Osaka linnas, kus vennad panid kõnniteedele stendid, seadsid kõikjale linna üles suured kuulutustahvlid ja saatsid 3000 kutset prominentsetele isikutele. Nad levitasid 150 000 koosolekukutset ning reklaamisid kõnet Osaka peamistes ajalehtedes ja 400 000 rongipiletil. Kõne esitamise päeval lendas üle linna kaks lennukit, kust heideti alla 100 000 koosolekukutset. Osaka Asahi halli tuli kokku umbes 2300 inimest kuulama kõnet „Jumala kuningriik on lähedal”. Umbes tuhat inimest jäi ruumi puudusel ukse taha. Pärast kõnet jäi üle 600 kohalviibija veel küsimuste-vastuste vormis arutelule. Järgmistel kuudel peeti Piiblil põhinevaid kõnesid Kyotos ja teistes Lääne-Jaapani linnades.

1927. aasta oktoobris korraldasid piibliuurijad kõnesid Tokyo linnas. Jällegi saadeti kutsed tähtsamatele isikutele, sealhulgas peaministrile, parlamendiliikmetele ning usu- ja sõjaväejuhtidele. Reklaami levitati plakatitel ja ajalehtedes, ning jagati ka 710 000 koosolekukutset. Jaapani pealinnas peetud kolme kõnet kuulas ühtekokku 4800 inimest.

Kolportööridel (pioneeridel) oli oluline roll kuningriigi sõnumi viimisel inimeste kodudesse. Matsue Ishii, üks esimesi kolportööre Jaapanis, ja tema mees Jizo kuulutasid läbi kolm neljandikku maast: Sapporost kaugel põhjas kuni Sendai, Tokyo, Yokohama, Nagoya, Osaka, Kyoto, Okayama ja Tokushimani. Õde Ishii ja üks vanem õde Sakiko Tanaka kandsid pidulikke kimonoid, kui külastasid kõrgeid valitsusametnikke. Üks neist tellis vanglate raamatukogudesse 300 komplekti, mis koosnesid raamatutest „Jumala kannel” ja „Vabastamine”.

Katsuo ja Hagino Miura said õde Ishiilt raamatuid ning võtsid tõe varmalt omaks. Nad ristiti aastal 1931 ja neist said kolportöörid. Haruichi ja  Tane Yamada ning paljud nende sugulased kuulsid kuningriigisõnumit millalgi enne aastat 1930. Yamadad alustasid kolportööritööd ja nende tütar Yukiko läks teenima Tokyos asuvasse Peetelisse.

Tol ajal olid autod väga kallid ja teed olid kehvad. Seepärast kasutasid Kazumi Minoura ja teised noored kolportöörid ilma mootorita autoelamuid. Nad hüüdsid neid vankriga kihutanud Iisraeli tulevase kuninga järgi Jehudeks (2. Kun. 10:15, 16). Kolm suuremat Jehut olid 2,2 meetrit pikad, 1,9 meetrit laiad ja 1,9 meetrit kõrged ning igaüks neist mahutas kuni kuus pioneeri. Lisaks ehitati Jaapani harubüroos 11 jalgrattaga veetavat beebi-Jehut, mis olid mõeldud kahele inimesele. Kiichi Iwasaki, kes aitas Jehusid valmistada, meenutab: „Igal Jehul oli telk ja ka autoaku, et saada valguse jaoks voolu.” Kolportöörid jagasid tõevalgust kogu Jaapanis, lükates ja vedades Jehusid üles-alla mööda mägesid ja orgusid maa põhjaosas asuvast Hokkaidost kuni maa lõunaosas oleva Kyushuni.

Kolportöör Ikumatsu Ota ütles: „Kui jõudsime linna, jäime oma Jehuga laagrisse jõekaldale või lagendikule. Me külastasime kõigepealt linna tähtsamaid isikuid, näiteks linnapead, ning seejärel läksime inimeste kodudesse ja pakkusime neile kirjandust. Pärast territooriumi läbikäimist siirdusime edasi järgmisse linna.”

See oli „väikeste alguste päev”, kui 36-liikmeline piibliuurijate rühm pidas Kobes oma esimese kokkutuleku (Sak. 4:10). Vaid viis aastat hiljem, aastal 1932, andis Jaapanis aruannet 103 kolportööri ja kuulutajat, kes levitasid rohkem kui 14 000 raamatut. Tänapäeval toimub Jaapanis avalik kuulutustöö suurlinnades ja ligi 220 000 kuulutajat levitavad tõevalgust üle kogu tõusva päikese maa. (Jaapani harubüroo arhiivist.)