• SÜNNIAASTA: 1941

• PÄRITOLUMAA: BENIN

• TAUST: MITMENAISEPIDAJA, JEHOOVA TUNNISTAJATE VASTANE

MINU MINEVIK.

Olen pärit Benini suurlinnast Cotonoust. Sain katoliikliku kasvatuse, kuid ma polnud aktiivne kirikuskäija. Minu kodukandis olid paljud katoliiklased mitmenaisepidajad, sest tollal oli polügaamia seaduslik. Mina võtsin endale neli naist.

Kui Beninis 1970. aastatel revolutsioon puhkes, arvasin, et see toob meie riigile head. Toetasin revolutsiooni täie rinnaga ning astusin poliitikasse. Revolutsionääridele olid pinnuks silmas Jehoova tunnistajad, kes jäid poliitikas neutraalseks. Ka mina kiusasin Jehoova tunnistajaid taga. Kui nende misjonärid 1976. aastal maalt välja saadeti, olin kindel, et selle riigi pinnale nad enam ei astu.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU.

1990. aastal revolutsioon lõppes. Minu üllatuseks ilmusid Jehoova tunnistajate misjonärid varsti Benini tagasi. Mõtlesin, et kes teab, äkki ongi Jumal nendega. Vahetasin tol ajal töökohta ning üks mu uutest töökaaslastest oli Jehoova tunnistaja, kes ei kõhelnud mulle oma uskumustest rääkida. Ta näitas Piiblist salme, mis kirjeldavad Jehoovat kui armastavat ja õiglast Jumalat (5. Moosese 32:4; 1. Johannese 4:8). Need omadused meeldisid mulle. Tahtsin Jehoova kohta rohkem teada saada ja seepärast nõustusin Piiblit uurima.

Peagi hakkasin käima ka Jehoova tunnistajate koosolekutel. Mulle avaldas seal muljet inimeste siiras armastus. Nad ei teinud vahet ei rassidel ega klassidel. Mida rohkem ma Jehoova tunnistajatega läbi käisin, seda selgemaks mulle sai, et nad on tõelised Jeesuse järelkäijad (Johannese 13:35).

Mõistsin, et kui tahan teenida Jehoovat, tuleb mul katoliku kirikust lahti öelda. Seda sammu astuda polnud kerge, sest kartsin teiste arvamust. Viimaks võtsin Jehoova abiga julguse kokku ja astusin kiriku liikmeskonnast välja.

 See polnud siiski ainus suur muudatus, mida pidin tegema. Piibli uurimise kaudu olin saanud teada, et Jehoova mõistab mitmenaisepidamise hukka (1. Moosese 2:18–24; Matteuse 19:4–6). Jumala silmis kehtis üksnes abielu minu esimese naisega. Niisiis registreerisin selle abielu seaduslikult. Teised naised saatsin minema, kuid hoolitsesin selle eest, et nende ainelised vajadused oleksid kaetud. Mõne aja pärast said kaks mu endist naist samuti Jehoova teenijateks.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD.

Kuigi mu abikaasa on endiselt katoliiklane, peab ta lugu minu otsusest teenida Jehoovat. Tunneme mõlemad, et olen saanud paremaks abielumeheks.

Varem arvasin, et suudan parandada ühiskonda poliitilise tegevusega, kuid need pingutused jooksid liiva. Nüüd mõistan, et inimkonna probleemide ainus lahendus on Jumala kuningriik (Matteuse 6:9, 10). Olen Jehoovale tänulik, et ta on õpetanud mind elama tõeliselt õnnelikku elu.

• SÜNNIAASTA: 1977

• PÄRITOLUMAA: BRASIILIA

• TAUST: NELIPÜHI PASTOR

MINU MINEVIK.

Kasvasin üles São Paulo osariigis Itu äärelinnas, kus oli palju kuritegevust.

Olin väga vägivaldne ja elasin amoraalset elu. Peale selle olin seotud uimastiäriga. Aja möödudes aga mõistsin, et niisugune elu viib kas vanglasse või hauda. Niisiis tegin oma elus kannapöörde. Liitusin nelipühi kirikuga ning hiljem sai minust pastor.

Arvasin, et pastorina on mul võimalik inimesi aidata. Tegin isegi oma ususaadet, mida andis eetrisse kohalik raadiojaam, ning sain kodukandis päris tuntuks. Vähehaaval aga selgus mulle, et kirik tervikuna pole oma liikmete heaolust huvitatud ja et veel vähem on ta huvitatud Jumala austamisest. Mulle tundus, et vaimulike ainus eesmärk on oma taskuid täita. Seepärast otsustasin kirikust ära tulla.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU.

Niipea kui hakkasin Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima, nägin, et nad erinevad teistest usklikest. Kaks asja paistsid mulle nende juures eriti silma. Esiteks, Jehoova tunnistajad mitte lihtsalt ei räägi Jumala ja ligimese armastamisest, vaid väljendavad oma armastust ka tegudega. Ja teiseks, nad ei sekku poliitikasse ega lähe sõtta (Jesaja 2:4). Need kaks tõika veensid mind, et olen leidnud õige religiooni – kitsa tee, mis viib igavesse ellu (Matteuse 7:13, 14).

Mõistsin, et kui tahan Jumalale meeldida, pean oma elus suuri muudatusi tegema, näiteks oma perele rohkem tähelepanu pöörama. Samuti jäi mul vajaka alandlikkusest. Ennast muuta polnud kerge, kuid Jehoova abiga sain hakkama. Mu naisele avaldas see  sügavat muljet. Ta oli küll juba enne mind Piiblit uurima asunud, kuid nüüd hakkas ta asja tõsisemalt võtma. Varsti olime mõlemad veendunud, et tahame Jehoova tunnistajaks saada. Meid ristiti ühel ja samal päeval.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD.

Meil on hea meel aidata ka oma kolmel lapsel Jehoovaga sõbraks saada. Oleme õnnelik pere. Tänan Jehoovat, et ta tõmbas mind Piibli tõe juurde. Piiblil on tõesti vägi inimesi muuta! Olen selle kohta elav tõend.

• SÜNNIAASTA: 1957

• PÄRITOLUMAA: AUSTRAALIA

• TAUST: TRAAGILINE LAPSEPÕLV

MINU MINEVIK.

Kasvasin üles Uus-Lõuna-Walesi osariigis Newcastle’i linnas. Olen pere seitsmest lapsest vanim. Mu isa oli alkohoolik ja rusikamees ning ka ema oli vägivaldne. Ema kasutas minu vastu nii füüsilist kui ka verbaalset vägivalda. Ta ütles mulle korduvalt, et olen halb laps ja et põlen ükskord põrgus. Niisugused ähvardused kohutasid mind.

Ema tekitatud kehavigastuste tõttu ei saanud ma tihtipeale kooli minna. Kui olin 11-aastane, võeti mind vanematelt ära. Kõigepealt viidi mind ühte riiklikkusse hoolekandeasutusse, seejärel nunnakloostrisse. 14-aastaselt põgenesin kloostrist. Kuna koju tagasi minna ma ei tahtnud, elasin Sydney linnaosa Kings Crossi tänavatel.

Tänaval elades hakkasin tarvitama uimasteid ja alkoholi, vaatama pornograafiat ning oma keha müüma. Eriti hirmus seik leidis mu elus aset aga siis, kui elasin ühe ööklubi omaniku korteris. Ühel õhtul tulid tema juurde kaks meest. Mind saadeti magamistuppa, kuid ma kuulsin meeste vestlust pealt. Klubiomanikul oli plaan mind neile maha müüa. Nad tahtsid mu kaubalaeval salaja Jaapanisse toimetada, kus pidin hakkama tööle mingis baaris. Sattusin paanikasse, hüppasin rõdult alla ja jooksin minema, et abi leida.

Kõnetasin üht meest, kes polnud Sydneys kohalik. Selgitasin talle oma olukorda ning lootsin, et saan temalt veidi raha. Ent tema kutsus mind enda poole, et saaksin duši all käia ja midagi hamba alla pista. Juhtus aga nii, et jäingi tema juurde. Aasta hiljem me abiellusime.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU.

Kui asusin Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima, valdasid mind vastakad tunded. Tundsin viha, kui sain teada, et kõige kurja juur on Saatan; varem oli mulle õpetatud, et meie kannatustes on süüdi Jumal. Mulle valmistas suurt kergendust teadmine, et Jumal ei  piina inimesi põrgutules. Olin ju kartnud põrgut lapsepõlvest saadik.

Mind hämmastas see, et Jehoova tunnistajad juhindusid oma elus otsuseid tehes alati Piiblist ning ka elasid oma tõekspidamiste järgi. Olin raske isiksus, kuid mida iganes ma ka ei öelnud või ei teinud, kohtlesid Jehoova tunnistajad mind alati lahkelt ja lugupidavalt.

Oma suurimat võitlust olen pidanud väärtusetustundega. Jälestasin end ning see tunne kestis veel kaua pärast Jehoova tunnistajaks saamist. Ma armastasin Jehoovat, kuid olin veendunud, et tema ei saa iialgi armastada kedagi minusugust.

Pöördepunkt saabus 15 aastat pärast ristimist. Ühel Jehoova tunnistajate koosolekul viitas kõnepidaja piiblitekstile Jaakobuse 1:23, 24. Neis salmides võrreldakse Jumala Sõna peegliga, kust võime end näha Jehoova pilguga. Hakkasin mõtlema, kas näen end äkki teisiti kui Jehoova. Heitsin selle mõtte aga kiiresti kõrvale. Arvasin veelgi, et Jehooval on võimatu mind armastada.

Paari päeva pärast lugesin piibliteksti, mis muutis mu elu. See oli Jesaja 1:18, kus tsiteeritakse Jehoova sõnu „Tulge nüüd ja seletagem isekeskis ... Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks”. Tundsin, nagu oleks Jehoova otse minule öelnud: „Vicky, tule, seame omavahel asjad korda. Ma tunnen sind, ma tean, mis sa oled valesti teinud. Aga ma tean ka seda, mis on su südames, ja ma armastan sind.”

Ma ei saanud sel ööl und. Kahtlesin ikka veel, kas Jehoova mind armastab. Hakkasin aga mõtlema Jeesuse lunastusohvrile. Ühtäkki adusin, et Jehoova oli olnud minuga pikka aega kannatlik ja näidanud mulle nii mitmel viisil, et ta mind armastab. Mina aga olin talle otsekui öelnud: „Su armastus pole küllalt suur, et mina võiksin sellest osa saada. Su Poja ohver pole piisav, et katta minu pattusid.” Ma oleks justkui Jehoova pakutud lunastuse tagasi lükanud. Kuid Jeesuse lunastusohvri üle mõtiskledes veendusin viimaks, et Jehoova tõesti armastab mind.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD.

Mul on hea meel olla kõlbeliselt puhas, elus ja terve. Minu abielu on õnnelikum ning mul on rõõm oma elukogemuste varal teisi aidata. Olen nüüd Jehoovaga palju lähedasem kui varem.

• SÜNNIAASTA: 1974

• PÄRITOLUMAA: VENEMAA

• TAUST: HEAVY METAL’I FÄNN

MINU MINEVIK.

Olen sündinud Votkinskis, kus sündis ka kuulus helilooja Pjotr Iljitš Tšaikovski. Meie pere oli vaene. Mu isal oli palju häid omadusi, ent kuna ta oli alkohoolik, valitses kodus alati pingeline õhkkond.

Ma ei olnud koolis kuigi hea õpilane ja nii tekkis mul aastatega alaväärsuskompleks. Tõmbusin endasse ning muutusin umbusklikuks. Kooliskäimine oli mulle väga raske. Näiteks kui pidin  tunnis vastama, ei suutnud ma tihtipeale selgitada isegi kõige lihtsamaid asju, millest rääkimine ei valmistanud mulle muul ajal mingit probleemi. Minu kaheksanda klassi tunnistusel oli kirjas: „Sõnavara piiratud, ei suuda väljendada oma mõtteid.” Need sõnad muserdasid mind väga ja ma tundsin end veelgi väärtusetumana. Mõtlesin, mis mõte mu elul üldse on.

Teismelisena hakkasin jooma. Alguses tundsin end pärast alkoholi tarvitamist hästi. Kui aga olin joomisega liiale läinud, vaevas mind südametunnistus. Elu tundus mõttetu. Masendusin veelgi enam. Mõnikord ei läinud ma päevade viisi kodunt välja. Pähe tikkusid enesetapumõtted.

Kui sain kahekümneseks, leidsin kergendust, ehk küll ajutist. Avastasin enda jaoks heavy metal muusika. See muusika andis mulle elujõudu ning ma otsisin nende seltsi, kes samuti heavy metal’it kuulasid. Kasvatasin juuksed pikaks, lasin kõrvadesse augud teha ning hakkasin riietuma nagu muusikud, keda imetlesin. Muutusin hoolimatuks ja agressiivseks ning tülitsesin tihti oma perega.

Olin arvanud, et heavy metal’i kuulamine teeb mind õnnelikuks, ent läks vastupidi. Ma polnud enam see kes varem. Ja kui sain teada ebameeldivaid fakte oma iidolite kohta, tundsin end reedetuna.

Jällegi hakkasin mõtlema enesetapule, seekord tõsiselt. Ainus asi, mis hoidis mind kätt enda külge panemast, oli see, et mul hakkas oma emast kahju. Ta armastas mind nii väga ja oli minu heaks nii palju teinud. Tundsin talumatut hingepiina. Ma ei tahtnud edasi elada, kuid endalt elu võtta ka ei suutnud.

Selleks et oma mõtteid teisele rajale viia, hakkasin lugema vene klassikat. Kui lugesin teost, mille kangelane teenis kirikus, tundsin äkitselt palavat soovi teha midagi Jumala ja teiste inimeste heaks. Rääkisin sellest palves Jumalale. Midagi sellist polnud ma kunagi varem teinud. Palusin, et Jumal annaks mulle teada, kuidas elada mõttekat elu. Palvetades tundsin erakordset kergendust. Veelgi hämmastavam on aga see, mis edasi sai. Kõigest kahe tunni pärast koputas mu uksele Jehoova tunnistaja ja pakkus piibliuurimist. Olen kindel, et see oli vastus mu palvele. See päev oli minu uue ja õnneliku elu algus.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU.

Viskasin minema kõik asjad, mis olid seotud heavy metal’iga, kuigi see polnud lihtne. See muusika jäi mind aga kummitama veel pikaks ajaks. Niipea kui seda kuskil kuulsin, meenus mulle otsekohe endine elu. Tahtsin kaotada need ebameeldivad mälestused oma südamest ja mõistusest, kus olid hakanud juba juuri ajama head asjad. Seega püüdsin teadlikult vältida kõiki niisuguseid paiku, kus võisin seda muusikat kuulda. Iga kord, kui tundsin kiusatust mineviku peale mõtlema hakata, palvetasin kogu südamest. Tänu sellele kogesin „Jumala rahu, mis ületab kõik mõtted” (Filiplastele 4:7).

Piibli uurimise käigus sain teada, et kristlastel lasub kohustus rääkida oma usust teistele (Matteuse 28:19, 20). Olin kindel, et mina sellega hakkama ei saa. Samal ajal aga tõid uued teadmised mulle suurt rõõmu ja sisemist rahu. Mõistsin, et teised vajavad Piibli tõdesid sama hädasti kui mina. Niisiis hakkasin kartusest hoolimata oma teadmisi teistega jagama. Olin üllatunud, et Piiblist rääkimine tõstis mu enesehinnangut. Samuti aitas see uutel uskumustel mu südames sügavamalt juurduda.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD.

Olen nüüd õnnelikult abielus ning mul on olnud rõõm paljudele inimestele, sealhulgas oma õele ja emale, Piiblit õpetada. See, et saan teenida Jumalat ja aidata teistelgi teda tundma õppida, on andnud mu elule tõelise mõtte.