Aeg on juba kaugelt üle südaöö. Preestrid on lubanud Jeesuse reetmise eest anda Juudale 30 hõbetükki. Seepärast tuleb peapreestritest ja variseridest koosnev rahvahulk eesotsas Juudaga Jeesust otsima. Neid saadab relvastatud Rooma sõduritest koosnev väesalk ja tuhatkonnaülem.

Ilmselt läks Juudas peapreestrite juurde kohe, kui Jeesus ta paasasöömaajal ära saatis. (Johannese 13:27.) Peapreestrid kutsusid kokku oma korravalvurid ning ka ühe salga sõdureid. Juudas võis nad kõigepealt viia tuppa, kus Jeesus ja tema apostlid olid paasapüha tähistanud. Seejärel läks rahvajõuk läbi Kidroni oru ning nüüd suundub see Ketsemani aia poole. Peale relvade on sel kaasas lambid ja tõrvikud, et Jeesus kindlasti üles leida.

Juhtides kolonni Õlimäele, on Juudas kindel, et ta teab Jeesuse asukohta. Viimaste päevade jooksul, kui Jeesus ja tema apostlid on käinud Betaania ja Jeruusalemma vahet, on nad sageli peatunud Ketsemani aias. Kuid praegu on öö ning Jeesus võib viibida aias mõne oliivipuu varjus. Mille järgi võivad sõdurid, kellest paljud pole Jeesust arvatavasti varem näinud, ta ära tunda? Juudas lepib nendega kokku märguande, öeldes: „Keda ma suudlen, see ta on, tema võtkegi kinni ja viige valve all ära.” (Markuse 14:44.)

Juudas viib rahvahulga aeda. Ta näeb Jeesust koos apostlitega ning läheb otsejoones tema juurde. „Tere, rabi!” ütleb Juudas ning annab Jeesusele hellalt suud. „Kulla mees, miks sa siin oled?” pärib Jeesus. (Matteuse 26:49, 50.) Vastates iseenda küsimusele, sõnab ta: „Juudas, kas sa annad Inimesepoja suudlusega ära?” (Luuka 22:48.) Rohkem ta enda äraandjale tähelepanu ei pööra.

Nüüd astub Jeesus tõrvikute ja lampide valgusse ning küsib: „Keda te otsite?” Rahvajõugu hulgast kõlab vastus: „Naatsaretlast Jeesust.” Jeesus ütleb kartmatult: „See olen mina.” (Johannese 18:4, 5.) Seepeale mehed taganevad ja kukuvad maha.

Selle asemel et kasutada võimalust ja ööpimeduses põgeneda, küsib Jeesus uuesti, keda nad otsivad. Kui nad vastavad: „Naatsaretlast Jeesust”, lausub ta rahulikult: „Ma ütlesin teile, et see olen mina. Kui te mind otsite, siis laske neil meestel minna.” Isegi sel kriitilisel hetkel peab Jeesus meeles oma lubadust, et ta ei kaota „ainsatki neist kõigist”. (Johannese 6:39; 17:12.) Jeesus on enda ustavaid apostleid hoidnud ning peale hävingupoja ehk Juuda pole ükski neist kadunud. (Johannese 18:7–9.) Seepärast palub ta nüüd, et tema ustavatel järelkäijatel lastaks minna.

Kui sõdurid püsti tõusevad ja Jeesuse poole liiguvad, mõistavad apostlid, mis on toimumas. „Isand, kas me peaksime mõõga tõmbama?” pärivad nad. (Luuka 22:49.) Enne kui Jeesus jõuab vastata, haarab Peetrus ühe neist kahest mõõgast, mis apostlitel kaasas on. Ta ründab Malkust, ülempreestri orja, raiudes sel parema kõrva ära.

Jeesus puudutab Malkuse kõrva ning teeb ta terveks. Seejärel õpetab ta midagi tähtsat, kui käsib Peetrust: „Pane mõõk tuppe tagasi, sest kõik, kes mõõga tõmbavad, mõõga läbi ka hukkuvad.” Jeesus on kinnivõtmiseks valmis. Ta selgitab: „Kuidas läheks siis täide pühakirjas öeldu, et nii peab sündima?” (Matteuse 26:52, 54.) Ta lisab: „Kas ma siis ei peaks jooma karikast, mille Isa mulle on andnud?” (Johannese 18:11.) Jeesus on nõus tegema kõike, mida Jumal talt ootab, olles valmis isegi surema.

 Ta küsib rahvajõugult: „Kas ma olen röövel, et te olete tulnud mõõkade ja nuiadega mind kinni võtma? Päevast päeva olen ma istunud templis ja õpetanud, aga te pole mind vahi alla võtnud. Kuid see kõik on toimunud, et prohvetite kirjutatu täide läheks.” (Matteuse 26:55, 56.)

Sõdurid, tuhatkonnaülem ja juutide korravalvurid võtavad Jeesuse kinni ja panevad ta köidikuisse. Seepeale apostlid põgenevad. Ent üks noor mees – võib-olla jünger Markus – jääb rahva sekka, et Jeesusele järgneda. (Markuse 14:51.) Varsti tuntakse ta ära ning rahvajõuk püüab teda kinni võtta. Tal õnnestub põgeneda, kuid temast jääb maha linane riie.