Jeesus ja tema jüngrid on pärast Jeerikost lahkumist veetnud kolm ööd Betaanias. Nüüd, esmaspäeva, 10. niisani varahommikul, suunduvad nad Jeruusalemma poole. Jeesus on näljane. Kui ta märkab üht viigipuud, läheb ta selle juurde. Kas seal on ka viigimarju?

On märtsikuu lõpp, kuid viigimarjade aeg algab alles juunis. Ent kuna puu on juba lehes, arvab Jeesus, et sealt võib leida varaseid viigimarju. Neid ta aga ei leia. Lehtede tõttu on puu välimus petlik. Jeesus sõnab: „Ärgu enam iial keegi sinust vilja söögu!” (Markuse 11:14.) Puu kuivab otsekohe ära. Juhtunu tähendusest saavad jüngrid aru alles järgmisel hommikul.

Peagi jõuab Jeesus koos jüngritega Jeruusalemma. Ta läheb templisse, mille ta eile pärastlõunal üle vaatas. Täna ei tulnud ta aga templit vaid üle vaatama: ta võtab ette midagi samasugust nagu kolm aastat tagasi 30. aasta paasapühal. (Johannese 2:14–16.) Jeesus ajab templist välja kõik, kes seal ostavad ja müüvad. Samuti lükkab ta ümber rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate pingid. (Markuse 11:15.) Ta isegi ei luba neil, kes midagi teise linnaossa tassivad, minna otseteed läbi templiõue.

Miks kohtleb Jeesus sel viisil neid, kes templis raha vahetavad ja loomi müüvad? Ta ütleb: „Kas pole mitte kirjutatud: „Minu koda nimetatakse kõigi rahvaste palvekojaks”? Aga teie olete teinud selle röövlikoopaks!” (Markuse 11:17.) Ta nimetab neid mehi röövliteks, sest nad nöörivad hingehinda neilt, kes peavad ohvri toomiseks loomi ostma. Jeesuse meelest on selline tegevus väljapressimine.

Muidugi saavad kõigest sellest kuulda peapreestrid, kirjatundjad ja rahva mõjukamad mehed, kes seepeale tahavad veelgi enam Jeesust tappa. Kuid see pole lihtne. Nad ei tea, kuidas oma plaan teoks teha, sest inimesed on Jeesusel karjas ümber, et teda kuulata.

Peale sünnipäraste juutide on paasapühaks kohale tulnud ka proselüüdid, judaismi pöördunud inimesed. Nende seas on kreeklasi, kes on tulnud pühadeks Jumalat kummardama. Nad pöörduvad Filippuse poole – võib-olla sellepärast, et tal on kreeka nimi – ja avaldavad soovi Jeesusega kohtuda. Vahest pole Filippus kindel, kas selline kokkusaamine oleks kohane, seetõttu peab ta nõu Andreasega. Need kaks räägivad sellest Jeesusele, kes on arvatavasti ikka veel templis.

Jeesus teab, et ta sureb mõne päeva pärast ja et praegu pole aeg rahuldada inimeste uudishimu või koguda populaarsust. Ta vastab neile ühe näite varal: „Tund on tulnud, et Inimesepoega austataks. Ma kinnitan teile ja see on tõsi: kui nisuseeme ei kuku mulda ega sure, jääb ta vaid üheks seemneks, aga kui ta sureb, kannab ta palju vilja.” (Johannese 12:23, 24.)

Võib paista, et ühel nisuseemnel pole kuigi suurt väärtust. Ent kui seeme mulda pannakse ja see nii-öelda sureb, võib see minna idanema ja aja jooksul kasvada taimeks, mis kannab palju vilja. Samal kombel on Jeesus vaid üks täiuslik inimene. Ent kuna ta jääb Jumalale surmani ustavaks, antakse tema kaudu igavene elu paljudele, kes on samamoodi ennastohverdavad. Niisiis ütleb Jeesus: „Kes armastab oma elu, hävitab selle, aga kes vihkab oma elu selles maailmas, hoiab seda igaveseks eluks.” (Johannese 12:25.)

Need sõnad ei käi üksnes Jeesuse enda kohta. Ta lausub: „Kui keegi tahab mind teenida, siis ta järgnegu mulle, ja kus mina olen, seal  on ka minu teenija. Kes tahab mind teenida, seda austab mu isa.” (Johannese 12:26.) Milline suurepärane tasu! Need, keda Isa austab, saavad olla koos Kristusega kuningriigis.

Pidades silmas suuri kannatusi ja piinarikast surma, mis teda ees ootavad, ütleb Jeesus: „Nüüd on mu hing rahutu. Mida on mul öelda? Isa, päästa mind sellest tunnist!” Jeesus ei ürita sellega Jumala tahte täitmisest kõrvale hiilida. Ta lisab: „Siiski, just selleks ma olengi sellesse tundi tulnud.” (Johannese 12:27.) Jeesus on nõus kõigega, mida Jumal on ette näinud. Muu hulgas on ta valmis ohverdama oma elu.