„See pole teie, vaid on Jumala sõda”

JUTUSTANUD W. GLEN HOW

Viimase kuuekümne aasta jooksul on Kanada Jehoova tunnistajatel tulnud pidada hulga juriidilisi lahinguid. Nende võidetud kohtuprotsessid on äratanud õigusmaailma tähelepanu. Selle osa eest, mis minul on mõningates nendes võitlustes olnud, andis Ameerika Advokaatide Kolleegium mulle hiljaaegu julge advokaaditöö eest autasu. Autasustamistseremoonial teatati, et Jehoova tunnistajatega seotud kohtuasjad „rajasid tähtsa kaitsebarjääri riigi äärmusliku tegutsemise vastu ..., sest need said sellise õiguslikult tunnustatud konstitutsiooni koostamise aluseks, mis tunnustab ja kaitseb kõikide kanadalaste vabadust”. Lubage mul jutustada lähemalt mõningatest neist kohtuprotsessidest ning sellest, miks ma hakkasin tegelema õigusteadusega ja sidusin end Jehoova tunnistajatega.

AASTAL 1924 külastas Kanadas Torontos minu vanemaid George Rix, kes oli piibliuurija, nagu tol ajal Jehoova tunnistajaid nimetati. Minu ema Bessie How, kes oli väikest kasvu naisterahvas, kutsus ta sisse, et temaga vestelda. Mina olin siis viieaastane, mu vend Joe kolmene.

Peagi hakkas ema käima Torontos piibliuurijate koosolekutel. 1929. aastal alustas ta pioneerteenistust ehk täisajalist teenistust ning jätkas seda 1969. aastani, mil ta lõpetas oma maise teekonna. See, kui otsusekindlalt ja väsimatult ta Jumalat teenis, andis meile head eeskuju ning aitas paljudel inimestel Piibli tõde tundma õppida.

Minu isa Frank How oli vaikne mees, kes alguses ema usutegevusele vastu seisis. Kuid ema oli arukas ning kutsus meile külla reisivaid teenijaid, nagu George Youngi, et need isaga vestleksid. Aja jooksul isa hoiak muutus. Kui ta nägi, et Piibli tõde tema perele head mõju avaldab, hakkas ta meie usku toetama, kuigi temast ei saanud kunagi Jehoova tunnistajat.

Otsustan Jumalat teenima hakata

1936. aastal lõpetasin keskkooli. Teismelisena ei tundnud ma suurt huvi usuasjade vastu. Elasime Suure Depressiooni ajal ja tööd oli raske leida. Niisiis astusin Toronto ülikooli. 1940. aastal otsustasin astuda õigusteaduskonda. See ei üllatanud mu ema mitte põrmugi. Kui olin väike, oli ta tihti ärritunult öelnud: „See väike võrukael vaidleb iga asja üle. Ühel päeval saab veel temast advokaat.”

1940. aasta 4. juulil, just enne seda, kui ma õigusteaduskonda astusin, keelustas Kanada valitsus hoiatamata Jehoova tunnistajate töö. See sai minu elus pöördepunktiks. Kui valitsus suunas kogu oma jõu nende süütute ja alandlike inimeste organisatsiooni vastu, olin veendunud, et Jehoova tunnistajad on tõelised Jeesuse järelkäijad. Just nagu Jeesus oli ennustanud, olid nad „kõigi rahvaste viha all [tema] nime pärast” (Matteuse 24:9, 1968. a. väljaanne). Otsustasin hakata teenima Jumalat, kes seda organisatsiooni juhib. 1941. aasta 10. veebruaril sümboliseerisin  oma pühendumist Jehoova Jumalale veeristimisega.

Tahtsin kohe pioneeritööd alustada, kuid Jack Nathan, kes oli tollal Kanadas kuulutustöö esirinnas, soovitas mul enne kooli ära lõpetada. Niisiis alustasin pioneerteenistust pärast seda, kui ma 1943. aasta mais ülikooli lõpetasin. Augustis kutsuti mind teenima Vahitorni ühingu harubüroosse Torontosse ja andma Jehoova tunnistajatele juriidilist abi. Järgmisel kuul võeti mind vastu Kanada Ontario advokatuuri.

Kaitsen seaduslikult head sõnumit

Möllas Teine maailmasõda ja tunnistajate töö oli Kanadas veelgi keelu all. Mehi ja naisi vangistati lihtsalt sellepärast, et nad on Jehoova tunnistajad. Lapsi visati koolist välja ning mõned paigutati isegi teistesse peredesse. Seda sellepärast, et nad keeldusid osalemast natsionalistlikes kummardamisvormides, nagu lipu tervitamine ja rahvushümni laulmine. Professor William Kaplan, kes kirjutas raamatu „State and Salvation: The Jehovah’s Witnesses and Their Fight for Civil Rights”, ütles: „Jehoova tunnistajaid teotati avalikult ning neid rünnati nii riiklikult kui ka eraviisiliselt, mille taga oli sallimatu valitsus ja avalikult oma vihameelt väljendavad kodanikud, kelle oli üles kütnud sõjahüsteeria ning patriotism.”

Tunnistajad taotlesid keelu kaotamist, kuid edutult. 1943. aasta 14. oktoobril tühistati keeld ootamatult. Ometi olid tunnistajad ikka veel vanglates ja sunnitöölaagrites, nende lapsed ei saanud käia koolis ning keeld oli jõus Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu ja Rahvusvahelise Piibliuurijate Ühingu ehk korporatsiooni vastu, millel oli valdamisõigus meie Toronto omandile.

1943. aasta lõpus sõitsin ma koos Kanada harubüroo sulase Percy Chapmaniga New Yorki, konsulteerimaks Vahitorni ühingu tollase presidendi Nathan Knorri ning ühingu asepresidendi ja õigusnõustaja Hayden Covingtoniga. Vend Covingtonil oli juriidilistes asjades tohutult palju kogemusi. Kokku võitis Covington Ameerika Ühendriikide Ülemkohtus 45 apellatsioonist 36.

Tunnistajate olukorra paranemine Kanadas võttis kaua aega. 1944. aastal saadi tagasi harubüroo omand Torontos, ja need, kes olid seal enne keeluaega töötanud, said sinna tagasi tulla. 1945. aastal kuulutas Ontario provintsi kõrgeim kohus, et lapsi ei tohi sundida osalema tegevuses, mis on nende südametunnistuse vastu. Anti käsk koolist välja  heidetud lapsed kooli tagasi võtta. Lõpuks, 1946. aastal, vabastas Kanada valitsus sunnitöölaagritest kõik tunnistajad. Vend Covingtoni abiga õppisin pidama neis kohtuprotsessides julget ja otsusekindlat võitlust ning lootma eelkõige Jehoova peale.

Québeci kohtuprotsessid

Kuigi Jehoova tunnistajate usuvabadust respekteeriti nüüd suuremas osas Kanadas, oli erandiks prantsuse keelt kõnelev katoliiklik provints Québec. See provints oli olnud otseselt roomakatoliku kiriku kontrolli all rohkem kui 300 aastat. Koole, haiglaid ja enamikku ametkondasid juhtisid või kontrollisid vaimulikud. Québeci parlamendis oli katoliku kardinali troon koguni spiikeri tooli kõrval.

Québeci ajaloolase Gérard Pelletieri sõnul oli Québeci peaminister ja peaprokurör Maurice Duplessis diktaator, kelle kahekümneaastast valitsust selles provintsis iseloomustasid „valed, ebaõiglus ja korruptsioon, süstemaatiline võimu kuritarvitamine, väiklaste inimeste domineerimine ja rumaluse võidutsemine”. Duplessis kindlustas oma poliitilise võimu, töötades käsikäes roomakatoliku kardinali Villeneuve’iga.

1940. aastate alguses oli Québecis 300 tunnistajat. Paljud, kaasa arvatud minu vend Joe, olid tulnud sinna mujalt Kanadast pioneerideks. Kuna Québecis hakati rohkem kuulutustööd tegema, püüdis kohalik politsei vaimulikkonna õhutusel seda takistada, arreteerides tunnistajaid korduvalt ning rakendades meie usulise tegevuse vastu äritegevust reguleerivat kohalikku õigusakti.

Sõitsin nii tihti Toronto ja Québeci vahet, et lõpuks määrati mind teenima Québeci, aitamaks mittetunnistajatest advokaate, kes esindasid meie kristlikke vendi ja õdesid. Iga päev oli mu esimeseks ülesandeks teada saada, kui palju tunnistajaid oli eelmisel päeval arreteeritud, ning kiirustada kohtumajja, et nad kautsjoni vastu vabaks saada. Õnneks maksis jõukas tunnistaja Frank Roncarelli paljude kautsjoni.

Ajavahemikus 1944 kuni 1946 tõusis süüdistuste arv õigusakti väidetavate rikkumiste eest 40-lt koguni 800-le. Peale selle, et täitevvõimud tunnistajaid pidevalt arreteerisid ja kimbutasid, ründasid neid katoliku vaimulikkonna õhutusel ka ohjeldamatud rahvajõugud.

1946. aasta 2. ja 3. novembril korraldati Montrealis selle kriisiolukorra tõttu erikokkutulek. Vend Knorr pidas viimase kõne, mille teema oli „Mida me tegema peaksime?”. Kõik kohalviibijad olid rõõmsad, kuuldes tema vastust, kui ta luges valjul häälel ette nüüdseks ajalooliseks dokumendiks saanud traktaadi „Québeci tuline viha Jumala, Kristuse ja vabaduse vastu on häbiks kogu Kanadale” („Québec’s Burning Hate for God and Christ and Freedom Is the Shame of All Canada”). See jõuline neljaleheküljeline traktaat oli üksikasjalik paljastus, kus olid kirjas nimed, kuupäevad, Québeci vaimulike õhutatud mässude toimumiskohad ning kus räägiti politsei julmusest, arreteerimistest ja rahvajõukude vägivallast Jehoova  tunnistajate vastu. Seda traktaati hakati kõigest 12 päeva hiljem levitama kogu Kanadas.

Mõne päeva pärast kuulutas Duplessis avalikult Jehoova tunnistajate vastu „halastamatu sõja”. Teadmatult tegutses ta aga meie kasuks. Kuidas nii? Andes käsu, et igaüht, kes levitab seda traktaati, süüdistatakse mässule õhutamise eest, mis on väga tõsine kuritegu ja mille arutamine läheb Québeci kohtutest edasi Kanada Ülemkohtusse. Oma suures raevus ei mõelnud Duplessis taolise tagajärje peale. Seejärel andis ta isiklikult käsu tühistada Frank Roncarelli (kes oli meie peamine kautsjonite maksja) alkoholimüügi litsents. Kuna vend Roncarelli ei saanud veini müüa, pidi ta oma hea restorani mõne kuu pärast sulgema, mille tõttu ta majanduslikult laostus.

Arreteerimiste arv kasvas. Süüdistuste arv tõusis peagi 800-lt 1600-le. Paljud advokaadid ja kohtunikud kurtsid, et Jehoova tunnistajate kohtuasjad koormavad üle Québeci kohtud. Me soovitasime neile kerget lahendust: arreteerigu politsei kristlaste asemel kurjategijaid, see lahendaks probleemi.

Kaks julget juudi advokaati Albert L. Stein Montrealist ja Sam S. Bard Québecist aitasid meid, kaitstes tunnistajaid paljudes kohtuasjades, eriti enne seda, kui mind 1949. aastal Québeci advokatuuri vastu võeti. Hilisem Kanada peaminister Pierre Elliott Trudeau kirjutas, et kogu Québec on Jehoova tunnistajaid „mõnitanud, taga kiusanud ja vihanud; kuid neil on õnnestunud juriidilisel teel võidelda kiriku, valitsuse, rahva, politsei ja avaliku arvamuse vastu”.

Québeci kohtute suhtumine ilmnes minu venna Joe kohtlemises. Teda süüdistati rahurikkumises. Kohtunik Jean Mercier mõistis Joe vangi 60 päevaks, mis oli selle teo eest karistuse ülemmäär. Siis kaotas Mercier täielikult enesevalitsemise ja karjus oma kohtunikutoolilt, et ta tahaks Joe’le eluaegse vanglakaristuse määrata.

Üks ajaleht kirjutas, et Mercier andis Québeci politseile korralduse „arreteerida otsekohe kõik teadaolevad Jehoova tunnistajad ja need, kes võivad olla tunnistajad”. See tegu andis vaid kinnitust meie traktaadis „Québeci tuline viha” toodud süüdistuste tõepärasusele. Kanada ajalehtedes ilmusid näiteks sellised pealkirjad: „Québec pöördus tagasi keskaega” („The Toronto Star”), „Inkvisitsiooni taastamine” („The Globe and Mail”, Toronto), „Fašismi lehk” („The Gazette”, Glace Bay, Nova Scotia).

Mässule õhutamise süüdistused

Aastal 1947 abistasin ma hr. Steini, kaitstes Aimé Boucher’d meie esimeses kohtuasjas, mis oli seotud mässule õhutamisega. Aimé oli oma kodu lähedal traktaate levitanud. Aimé kohtuasja arutlusel tõestasime, et traktaat „Québeci tuline viha” ei sisalda valesid ja et seal kasutatakse vaid jõulist väljendusviisi, et kaevata nende julmuste üle, mis Jehoova tunnistajatele osaks on saanud. Me juhtisime tähelepanu sellele, et nende julmuste sooritajatele pole nende tegude eest süüdistusi esitatud. Aimé oli mõistetud süüdi lihtsalt nende julmuste avalikustamise  eest. Süüdistaja pool oli põhimõtteliselt andnud mõista, et tõe rääkimine on kuritegu.

Québeci kohtud olid toetunud 350 aastat vanale „mässule õhutamise” ebamäärasele definitsioonile, mis ütles, et igaüht, kes kritiseerib valitsust, võidakse süüdi mõista kuriteos. Ka Duplessis toetus sellele definitsioonile, et teha lõpp oma valitsuse kritiseerimisele. Kuid 1950. aastal nõustus Kanada Ülemkohus meie väitega, et tänapäeva demokraatias tähendab „mässule õhutamine” valitsusevastast vägivalda või vastuhakku. Traktaat „Québeci tuline viha” ei sisaldanud selliseid üleskutseid ning oli seega üks sõnavabaduse seaduslikke vorme. Tänu sellele kaalukale otsusele võeti tagasi kõik 123 mässule õhutamise süüdistust. Nägin otseselt, kuidas Jehoova andis meile võidu.

Võitleme tsensuuri vastu

Québeci linnas kehtis kohalik õigusakt, mis keelas politseiülema loata kirjanduse levitamise. See oli otsene tsensuur ning seega usuvabaduse rikkumine. Reisiv ülevaataja Laurier Saumur oli olnud kolm kuud vangis selle õigusakti rikkumise eest ning sellest õigusaktist lähtuvalt esitati talle veel muid süüdistusi.

1947. aastal esitasime vend Saumuri nimel tsiviilhagi, takistamaks Québeci linnal seda õigusakti Jehoova tunnistajate vastu kasutada. Kuna Québeci kohtud langetasid otsuse meie kahjuks, kaebasime jälle Kanada Ülemkohtusse edasi. 1953. aastal pärast seda, kui kõik selle kohtu üheksa kohtunikku olid meid üle kuulanud, kuulutati eelmine kohtuotsus kehtetuks. Kohus tunnistas, et Piibli jutluste avalik levitamine on Jehoova tunnistajate kristliku jumalateenistuse põhiline osa ning on seega konstitutsiooniliselt tsensuuri eest kaitstud.

Niisiis otsustas Boucher’ kohtuasi, et see, mida Jehoova tunnistajad ütlesid, oli seaduslik; Saumur’i kohtuasja otsus aga kehtestas selle, kuidas ja kus seda öelda võib. Tänu Saumur’i kohtuasja võitmisele võeti Québecis tagasi üle 1100 süüdistuse kohaliku õigusakti rikkumise eest. Samuti võeti Montrealis igasuguste süütõendite puudumise tõttu tagasi üle 500 süüdistuse. Peagi ei jäänud Québeci järele ainustki süüdistust.

Duplessis’ viimane rünnak

Kuna Duplessis’l polnud enam ühtki seadust, mida Jehoova tunnistajate vastu kasutada, esitas ta seadusandlikule kogule uue seaduse, seaduseelnõu nr. 38, mida meedia nimetas Jehoova tunnistajate vastaseks seaduseks. Selle kohaselt võis inimene, kes oletas, et keegi kavatseb öelda midagi „teotavat või solvavat”, esitada kaebuse ilma igasuguste tõenditeta. Peaprokurörina võis Duplessis hankida kohtukorralduse keelata süüdistatud isikul avalikkuse ees sõna võtta. Niipea kui selline keeld oli antud välja ühe isiku kohta, ei tohtinud ka kõik ülejäänud selle kiriku liikmed, kuhu see isik kuulus, avalikkuse ees rääkida. Lisaks sellele võis kõik sellele kirikule kuuluvad Piiblid ja usulise kirjanduse konfiskeerida ja hävitada ning sulgeda kõik nende jumalateenistuskohad kuni kohtuasja lahenemiseni, mis võis kesta aastaid.

Seaduseelnõu nr. 38 oli tehtud seaduse järgi, mis oli koostatud 15. sajandil Hispaania inkvisitsiooni ajal Torquemada valitsuse all. Süüdistatav ja kõik tema kaaslased kaotasid kõik kodanikuõigused, ilma et nende vastu oleks olnud süütõendeid. Seoses seaduseelnõuga nr. 38 teatas press, et provintsi politseile oli antud käsk sulgeda kõik Jehoova tunnistajate kuningriigisaalid ning konfiskeerida ja hävitada kõik nende Piiblid ja muu kirjandus. Seistes silmitsi sellise hirmsa ohuga, viisid Jehoova tunnistajad kõik oma usulised väljaanded provintsist välja. Nad küll jätkasid avalikku kuulutustööd, kuid üksnes oma isikliku Piibliga.

Seaduseelnõu nr. 38 võeti vastu 1954. aasta 28. jaanuaril. 29. jaanuaril kell 9.00  olin ma kohtumaja ukse ees, et esitada kõigilt Québeci provintsi Jehoova tunnistajatelt hagi, et see seadus keelustataks enne seda, kui Duplessis seda kasutada jõuab. Kohtunik ei andnud ajutist keeldu, kuna seaduseelnõud nr. 38 poldud veel kasutatud. Ent ta soovitas mul tulla tagasi, kui valitsus püüab seda kasutada. Seega oli kohtuniku toimimisviisil sama mõju kui ajutisel kohtulikul keelul, sest niipea kui Duplessis püüaks seda seadust kasutada, takistataks teda.

Ootasime järgmisel nädalal, kas politsei uue seaduse all midagi ette võtab. Midagi ei juhtunud. Saamaks teada miks, korraldasin ma katse. Kaks pioneeri Victoria Dougaluk (hiljem Steele) ja Helen Dougaluk (hiljem Simcox) läksid kirjandusega Duplessis’ kodulinna Trois-Rivières’i majast majja kuulutama. Ka siis ei juhtunud midagi. Samal ajal kui õed olid kuulutustööl, saatsin ma Laurier Saumuri provintsipolitseile helistama. Jäädes anonüümseks, kaebas ta, et Jehoova tunnistajad teevad kuulutustööd ning et politsei ei täida Duplessis’ uut seadust.

Vastutav politseinik ütles arglikult: „Me teame, et uus seadus anti välja, kuid järgmisel päeval hankisid Jehoova tunnistajad meievastase kohtukorralduse, nii et meil pole midagi teha.” Toimetasime oma kirjanduse otsekohe provintsi tagasi, ja selle kümne aasta jooksul, mil seda asja kaevati edasi kõrgematesse kohtutesse, tegime kuulutustööd edukalt edasi.

Lisaks seaduseelnõu nr. 38 kohtulikule keelustamisele tahtsime, et see ka konstitutsioonivastaseks kuulutataks. Tõestamaks seda, et see seadus oli otseselt Jehoova tunnistajate vastu sihitud, otsustasime astuda julge sammu – saata Duplessis’le endale kohtukutse, sundides teda kohtuprotsessis osalema ja tunnistust andma. Ristküsitlesin teda kaks ja pool tundi. Astusin talle korduvalt vastu tema avaliku deklaratsiooniga „halastuseta sõjast Jehoova tunnistajate vastu” ning teadaandega, et seaduseelnõu nr. 38 teeb lõpu Québeci Jehoova tunnistajatele. Raevunult ründas ta mind isiklikult: „Te olete väga jultunud noor mees!”

„Hr Duplessis,” vastasin mina, „kui meil oleks arutlusel isiksuste teema, võiksin ka ise üht-teist öelda. Kuna meil on aga käsil tähtsamad asjad, kas te oleksite nii kena ja ütleksite kohtule, miks te jätsite viimasele küsimusele vastamata.”

1964. aastal vaidlustasin seaduseelnõu nr. 38 Kanada Ülemkohtus. Nad keeldusid langetamast otsust selle konstitutsioonilisuse kohta, kuna seda seadust poldud kunagi kasutatud. Sel ajal oli aga Duplessis juba surnud ja keegi ei hoolinud enam sellest seadusest. Seda ei kasutatud kunagi ei Jehoova tunnistajate ega kellegi teise vastu.

Veidi aega enne Duplessis’ surma aastal 1959 käskis Kanada Ülemkohus tal maksta kahjutasu vend Roncarellile selle eest, et oli tema alkoholilitsentsi ebaseaduslikult tühistanud. Sellest ajast saadik on paljud Québeci elanikud Jehoova tunnistajate vastu väga sõbralikuks muutunud. Kui 1943. aastal oli Québecis 300 Jehoova tunnistajat, siis nüüd on seal vastavalt valitsuse rahvaloendusele 33 000 tunnistajat. Jehoova tunnistajad on praegu selle provintsi suuruselt neljas usurühmitus. Ma ei pea neid juriidilisi võite ega Jehoova tunnistajate teenistuse edukust ühegi inimese saavutuseks. Pigem on see tõestanud, et Jehoova annab võidu, sest see sõda on tema, mitte meie oma (2. Ajaraamat 20:15).

Olukorramuutused

1954. aastal abiellusin ma Inglismaalt pärit võluva pioneeri Margaret Biegeliga ja me hakkasime koos pioneeritööd tegema. Mina jätkasin advokaaditööd, kaitstes Jehoova tunnistajaid nii Kanadas kui ka Ameerika Ühendriikides ning teenides vahel konsultandina Euroopas ja Austraalias. Margaretist sai minu sekretär ja ta oli mulle palju  aastaid hinnaliseks abiliseks. 1984. aastal läksime Margaretiga tagasi Kanada harubüroosse ning ma aitasin seada uuesti sisse juriidilise osakonna. Kahjuks suri Margaret 1987. aastal vähki.

Pärast ema surma 1969. aastal võtsid mu vend Joe ja tema naine Elsie, kes olid mõlemad saanud misjoniväljaõppe Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli üheksandal kursusel, enda juurde elama meie isa ning hoolitsesid tema eest 16 aastat kuni tema surmani. Tänu nende ennastohverdavusele oli minul võimalik täisajalist teenistust jätkata ja selle eest jään neile alati tänulikuks.

Lahingud jätkuvad

Aastate jooksul on Jehoova tunnistajate juriidilised lahingud muutunud. Paljud kohtuasjad puudutasid kuningriigisaalide ja kokkutulekusaalide jaoks ehituskrundi ja -loa saamist. Peale selle on olnud kohtuvaidlusi lapse hooldusõiguse üle, kus lapsevanemad, kes ei ole Jehoova tunnistajad, on kasutanud usulist kitsarinnalisust, et saada lapse ainuhooldajaks või takistada tunnistajast lapsevanemal jagamast oma lapsele kasulikke usulisi tõekspidamisi ja kombeid.

1989. aastal tuli ajutiselt Kanada harubüroosse Ameerika advokaat Linda Manning, et aidata juriidilistes küsimustes. Sama aasta novembris me abiellusime ja oleme sellest ajast alates õnnelikult koos Jehoovat teeninud.

1990. aastatel olime koos Kanada harubüroo advokaadi John Burnsiga Jaapanis ning aitasime sealsetel kristlikel vendadel võita konstitutsioonilist kohtuasja, mis puudutas õpilase vabadust mitte osaleda võitluskunsti tundides, mida tema kool nõudis. Võitsime ka kohtuasja, kus täiskasvanu keeldus vereülekandest.

Aastatel 1995 ja 1996 saadeti meid Lindaga viieks kuuks Singapuri, kuna sellel maal on Jehoova tunnistajate töö keelatud ja tunnistajaid sellest tulenevalt süüdistatud. Kaitsesin 64 meest, naist ja last, kellele oli esitatud kriminaalsüüdistus kristlikel koosolekutel käimise ning Piibli ja usukirjanduse omamise eest. Me ei võitnud ühtki neist kohtuasjadest, kuid nägime, kuidas Jehoova andis oma ustavatele sulastele jõudu laitmatult ja rõõmsalt vastu pidada.

Olen tänulik oma osa eest

Olen 80 aastat vana ja rõõmus selle üle, et olen hea tervise juures ning saan jätkata Jehoova rahva kaitsmist seaduslikult. Olen ikka valmis minema kohtusse ja seisma selle eest, mis on õige. Mul on olnud rõõm näha, kuidas tunnistajate arv on Kanadas tõusnud 4000-lt 1940. aastal 111 000-ni praegu. Inimesed tulevad ja lähevad ning sündmused vahelduvad kiiresti, kuid Jehoova viib oma rahvast pidevalt edasi ja aitab neil vaimselt edeneda.

Kas neil on raskusi? On küll, kuid Jehoova Sõna kinnitab meile: „Ei kõlba ükski relv, mis valmistatakse sinu vastu” (Jesaja 54:17). Olles teeninud täisajaliselt rohkem kui 56 aastat ning ’kaitsnud ja kinnitanud seaduslikult head sõnumit’, võin tõendada seda, kui õige on küll Jesaja prohvetikuulutus! (Filiplastele 1:7, UM.)

[Pilt lk 19]

Koos noorema venna ja vanematega

[Pilt lk 19]

Õigusnõustaja Hayden Covington

[Pilt lk 19]

Koos Nathan Knorriga

[Pilt lk 20]

Duplessis põlvitab kardinal Villeneuve’i ees

[Allikaviide]

Foto: W. R. Edwards

[Pildid lk 20, 21]

Frank Roncarelli

[Allikaviide]

Loa andnud: Canada Wide

[Pildid lk 21]

Aimé Boucher

[Pilt lk 24]

Advokaatide John Burnsi ja Linda, oma abikaasaga