Lugejate kirju

Inimröövid. Tahan väljendada teile oma tänu artiklisarja eest „Inimröövid – miks on neist saanud globaalne oht” (22. detsember 1999). Eelmisel kuul toimus rööv selles kaubahallis, kus ma töötan. Kaks maskides mees tulid poodi sisse ja üks neist sihtis relvaga. Kuna teie artiklites öeldi, et inimrööviohvrid peaksid tegema seda, mida neil kästakse, ei hakanud ma vastu, kui nad mu käed, jalad ja silmad kinni sidusid ning mind põrandale istuma panid. Nad varastasid 9 500 000 jeeni (umbes 1 500 000 krooni). Ma olin aga rahulik ja nad ei teinud mulle viga. See artikkel tuli just õigel ajal!

S. H., Jaapan

„Ärgake!” pakub huvi. Olen Jumala Koguduse Kiriku liige, kuid see ei takista mind lugemast ajakirja „Ärgake!”. Ma pole lugenud ühtki teist nii kvaliteetset ja nii laia temaatikaga ajakirja. Mul pole kodus televiisorit, kuid saan tänu teie ajakirjadele oma sõpradega päevakajalistel teemadel vesteldes sageli sõna sekka öelda.

A. B. A., Brasiilia

Habemeta lugu. Artikkel „Habemeta lugu” (22. jaanuar 2000) ilmus minu jaoks just õigel ajal. Mu abikaasa vajab praegu pidevat hoolitsust ja ta ei saa endal enam ise habet ajada. Neljast nõuandest habemeajamise kohta oli suur abi. Nüüd ta soovib, et ma tal iga päev habet ajaksin.

L. D., Saksamaa

Valetamine. Artikkel „Piibli seisukoht: kas on olukordi, mil valetamine on õigustatud?” (8. veebruar 2000) ärgitas mind mõtlema. Ent kas Piibel ei mõista mitte hukka igasuguse pettuse?

D. S., Ameerika Ühendriigid

Piiblis tähendab valetamine tavaliselt seda, et öeldakse midagi väära isikule, kellel oleks õigus teada tõde, ning valetamise eesmärk on teda või kedagi teist petta või neile kahju teha. Jumalakartlikud inimesed, nagu Aabraham, Iisak, Raahab ja Taavet, olid seega seotud küll pettusega, kuid neid ei süüdistatud valetamises. Muidugi ajendasid neid nõnda käituma erakordsed asjaolud. Ent nende teod ei õigusta sugugi asjatut pettust. Näiteks kui kristlane on vandunud kohtus rääkida tõtt, siis peab ta seda kas tegema või vaikima. (Toim.)

Isata pered. Ajakirja „Ärgake!” 2000. aasta 8. veebruari number rääkis isata peredest („Isata pered: kuidas suletud ringist välja murda”). Ma ei suuda sõnades väljendadagi, kui pettunud ja vihane ma pärast selle lugemist olin. Te kiitsite heaks mujal elavate isade käitumise nende külastusõigusest ja majandusraskustest kõneldes. Kuhu jäi aga noomitus? Miks te ei õhutanud mehi oma eksimusi parandama?

S. L., Ameerika Ühendriigid

Me saame hästi aru, kui raske võib mõnel olla selle teema kohta lugeda, iseäranis neil, keda on hüljatud. Ent artikli eesmärk polnud mitte mehi noomida. Selle asemel me püüdsime aidata mõlemal asjaosalisel käesolevas küsimuses üksteist paremini mõista. Me andsime ka praktilist nõu mahajäetuile. On huvitav tähele panna lõpuartikli „Isata lapsed: kuidas suletud ringist välja murda” järeldust: „Praeguseid perekonnaelu suundumusi saab pidurdada vaid siis, kui inimesed on valmis tegema põhjalikke muudatusi oma mõtteviisis, hoiakutes, käitumises ja moraalinormides.” (Toim.)

Kui nägin selle ajakirja kaanepilti tüdrukust koos isaga, valgusid mu silmi pisarad. Olen alati soovinud, et mul oleksid oma isaga sellised suhted. Artikkel aitas mul mõista, miks läksid meie peres asjad seda rada, nagu nad läksid. See oli nagu päikesekiir, mis paistis läbi mu mineviku ja valgustas vastamata küsimusi, mis on juba aastaid mu meeles mõlkunud.

M. M., Ameerika Ühendriigid