Bütsantsi keisririigi unustatud hiilgus

KUI MÕNES KEELES KASUTATAKSE SÕNA „BÜTSANTSLIK”, VIITAB SEE INTRIIGIDELE, SALAKAVALUSELE JA REETLIKKUSELE. ENT PALJUD EI TEAGI, ET SEE OMADUSSÕNA TULENEB TOHUTUTE VALDUSTEGA RIIGI NIMEST, MIS PÜSIS VÕIMUL PEAAEGU 12 SAJANDIT – KAUEM KUI ENAMIK TEISI VÕIMSAID IMPEERIUME.

KAUKAASIAST Atlandini, Krimmist Siinaini, Doonaust Saharani – selliseid alasid hõlmas Bütsantsi impeerium oma vägevuse haripunktis olles. Paljud ajaloolased ütlevad, et see riik püsis 4. sajandist 15. sajandini m.a.j. Peale selle, et seal säilis Kreeka-Rooma kultuur, mängis ta ka tähtsat rolli niinimetatud kristluse levitamisel. Seal loodi ja süstematiseeriti poliitilisi, ühiskondlikke ja religioosseid tavasid, mis on püsinud elujõulisena kuni praeguse ajani.

Selle võimsa impeeriumi sünnilugu oli aga märkimisväärselt tagasihoidlik. Ajalooliselt kujutas Bütsantsi keisririik endast Rooma impeeriumi jätkumist Idas. Tema sünniaeg on siiani vaieldav. Mõned ajaloolased peavad Bütsantsi esimeseks keisriks Diocletianust (u 245 – u 316 m.a.j), teised Constantinus Suurt (u 275–337 m.a.j) ja kolmandad Justinianus I (483–565 m.a.j). Kuid enamik nõustub, et Bütsantsi keisririik hakkas kindlat kuju võtma siis, kui keiser Constantinus viis aastal 330 m.a.j oma impeeriumi pealinna Roomast Byzantioni. Ta nimetas selle linna enda järgi Konstantinoopoliks (praegu Istanbul).

On huvitav, et impeeriumi valitsejad ega kodanikud ei nimetanud ennast ise kunagi bütsantslasteks. Nad pidasid end lihtsalt roomlasteks (rhomaioi). „Bütsantsiks” hakati seda riiki nimetama alles pärast 14. sajandit.

 Suurejooneline pealinn

Üks ajaloolane ütleb muistset Konstantinoopolit kirjeldades, et see oli „rikas kuulsuse poolest ja veelgi rikkam vara poolest”. Konstantinoopol paiknes Euroopa ja Aasia ristteel – Bosporuse väina ääres –, suurepärast kaitsepositsiooni pakkuval poolsaarel ja varjulise Kuldsarve lahe kaldal. Aastal 657 e.m.a nimetasid kreeklastest asukad selle paiga oma legendaarse juhi Byzase järgi Byzantioniks. Rohkem kui kümne sajandi pärast hakati seda pidama Uueks Roomaks ja hiilgeajal 6. sajandist 11. sajandini m.a.j elas seal pool miljonit elanikku.

See metropol ja maailma kaubateede peamine ristumiskoht täitis aukartusega külastajad Läänest. Selle sadam kihas laevadest. Sealsetel turgudel pakuti siidi, karusnahku, vääriskive, aromaatset puitu, elevandiluust nikerdisi, kulda, hõbedat, emailiga kaunistatud ehteid ja vürtse. Pole raske mõista, miks teised riigid kadestasid Konstantinoopolit ja üritasid korduvalt tema müüre vallutada. Enne Osmanite vallutusretke aastal 1453 õnnestus kallaletungijatel vaid ühel korral sellest linnast jagu saada – seda tegid nimelt „kristlased” Neljanda ristisõja ajal. „Maailma loomisest peale pole nähtud ega kokku kogutud selliseid kallisvarasid,” hüüatas ristisõdija Robert de Clari.

Kestev pärand

Usu või ära usu, aga Bütsantsi valitsus, seadused, usulised arusaamad ja tseremoniaalne hiilgus mõjutavad praeguse ajani miljardite inimeste elu. Näiteks Justinianuse kuulus õiguspõhimõtete kogumik, millele pandi nimeks Corpus juris civilis (Tsiviilseaduste kogu), sai Rooma õiguse aluseks tänapäeva kontinentaalses Euroopas. Napoleoni koodeksi kaudu kandusid Bütsantsi juriidilised põhimõtted Ladina-Ameerikasse ja teistesse maadesse, kus nad on siiani täies jõus.

Peale selle õppisid Bütsantsi arhitektid nelinurksele pinnale suurt kuplit püstitama – see stiil on levinud kaugele, koguni Venemaale. Mõned omistavad bütsantslastele koguni lõunalauas kahvliga söömise populariseerimise. Kui Bütsantsi printsess sõi 11. sajandil Veneetsias kaheharulise kahvliga, selle asemel et teha seda sõrmedega, olid pealtnägijad rabatud! Kuid sajandeid hiljem hakkas kahvli kasutamine rikaste hulgas moodi minema. Ka Rooma paavstid võtsid omaks Bütsantsi mõjutusi ja hakkasid kandma tiaarat, mis oli valmistatud Bütsantsi keisri krooni eeskujul. Samuti võtsid Inglise monarhid keisrilt üle riigiõuna ja valitsuskepi.

Seadus ja kord

Bütsants jättis endast järele ka vaimustava kollektsiooni riigi juhtimisega seotud protseduure. Näiteks pandi vaesed tööle riiklikesse pagaritöökodadesse ja turuaedadesse. „Logelemine viib kuritegevuseni,” uskus keiser Leon III (u 675–741 m.a.j). Kuna arvati, et purjutamine põhjustab korrarikkumist ja mässamist, suleti kõrtsid õhtul kell kaheksa. Ajakiri „National Geographic” ütleb, et „verepilastuse, mõrva, omal algatusel purpurriide valmistamise või müümise (kuna see õigus kuulus üksnes keiserlikule perekonnale) või vaenlastele laevaehituse õpetamise eest võidi karistada pea maharaiumisega, teibasse ajamisega – või uputamisega kotis koos sea, kuke, rästiku ja ahviga. Poepidaja, kes müüs vale koguse, kaotas käe. Süütajad põletati”.

 Huvitav on ka see, et Bütsantsi impeeriumis oli korraldatud suurel määral samasugune hällist hauani hoolekanne, nagu seda pakuvad heaoluriigid tänapäevalgi. Keisrid ja jõukad kodanikud olid valmis tegema märkimisväärseid pingutusi, et rahastada haiglaid, vaestemajasid ja orbudekodusid. Oli ka kodusid endist ametit kahetsevatele prostituutidele, kellest mõni sai „pühakuks”, ning koguni parandusmaja langenud naisaristokraatidele.

Kaubandusele rajatud impeerium

Selline heldekäelisus peegeldas impeeriumis valitsevat jõukust. Riik määras kindlaks hinnad, töötasud ja üürisummad. Viletsa viljasaagi korvamiseks säilitati nisutagavarasid. Ametnikud kontrollisid poodides kaalusid ja mõõte, raamatupidamist ja kauba kvaliteeti. Tagavarade varjajaid, salakaubavedajaid, petiseid, võltsijaid ja maksudest kõrvalehiilijaid tabas karm karistus.

Keiser oli riigi tähtsaim kaupmees ja tööstur, kellele kuulus müntide vermimise ning relvade ja Bütsantsi tuntud luksuskaupade valmistamise monopol. Justinianus ise rajas impeeriumi kuulsa siiditööstuse, kasutades selleks Hiinast salakaubana väljatoodud siidiusside mune.

Arendati ka selliseid teenuseid nagu kindlustus ja laenuandmine. Pangandust kontrolliti hoolikalt. Constantinuse poolt käibele võetud kuldsolidus ei kaotanud väärtust kümne sajandi jooksul! See oli kogu ajaloo kestel kõige stabiilsem rahaühik.

Bütsantsi õukond

Kuidas siis juhtus, et mõnes keeles hakati sõna „bütsantslik” seostama intriigide, salakavaluse ja reetlikkusega? Ajaloolane William Lecky ütleb, et Bütsantsi õukonna särava fassaadi taga „toimusid üksluise järjepidevusega preestrite, eunuhhide ja naiste intriigid, mürgitamised, vandenõud. Seal valitses lakkamatu tänamatus ja leidsid aset alalised vennatapud”.

Autor Merle Severy märgib: „Ümbritsetuna võimalikest võimuhaarajatest ja salamõrvaritest, ei suutnud ükski ebakompetentne keiser püsida väga kaua Jumala asemikuna maa peal. 88-st keisrist, alates Constantinus I-st kuni Konstantinos XI-ni, lõpetas 13 keisrit kloostris. Ülejäänud 30 keisrit surid vägivaldset surma – näljutati, mürgitati, torgati silmad välja, peksti, kägistati, pussitati, raiuti tükkideks, võeti pea maha. Nikephorose kolbast sai hõbeäärega peeker, millest bulgaarlaste khaan Krum jõi oma boljaaride [ülikute] terviseks.”

Isegi „pühakuks” kuulutatud Constantinus Suur lasi tappa oma vanima poja ja kägistada vannis oma naise. Keisrinna Irenet (u 752–803 m.a.j) painas võimuiha sedavõrd, et ta lasi oma poja pimedaks torgata ja võttis endale tema keisritiitli.

Allakäik

Kuid selle impeeriumi allakäigu põhjuseks polnud poliitilised intriigid. Lääne-Euroopa hakkas nii renessansi, reformatsiooni ja valgustusajastu  kui ka teaduse arengu mõjul ümber kujunema. Kuid Bütsantsis peeti igasuguseid muutusi mitte ainult ketserluseks, vaid viimaks hakati neisse suhtuma koguni kui riigivastasesse kuriteosse.

Lisaks sellele hakkasid oma tööd tegema uued poliitilised tuuled. Seitsmendal sajandil sattusid islami haardesse Antiookia, Jeruusalemm ja Aleksandria. Slaavlaste sissetung Balkani poolsaarele ja langobardide vallutused Itaalias lõid kiilu Rooma ja Konstantinoopoli vahele. Olles jäänud ilma Bütsantsi toetusest, sidus Rooma oma saatuse kasvava germaani mõjuga Läänest. Konstantinoopoli kokkukuivav impeerium muutus aga üha kreekalikumaks. Seejärel panid kreeka õigeusu kiriku patriarh ja roomakatoliku kiriku paavst aastal 1054 üksteist teoloogiliste erimeelsuste tõttu kirikuvande alla, millest sai õigeusu ja katoliku kiriku vahel alguse lõhe, mis pole siiani paranenud.

Aastal 1204 tabas Bütsantsi järgmine katastroof. Teel Jeruusalemma rüüstasid Neljandas ristisõjas osalenud väehulgad 12. aprillil Konstantinoopoli, mida ajaloolane Sir Steven Runciman nimetas „ajaloo suurimaks kuriteoks”. Põletades, riisudes ja vägistades Kristuse nimel, hävitasid ristisõdijad linna ja viisid oma röövsaagi Veneetsiasse, Pariisi, Torinosse ning teistesse Lääne-Euroopa tähtsamatesse linnadesse.

Kulus üle 50 aasta, enne kui bütsantslastel õnnestus Konstantinoopol tagasi vallutada. Selleks ajaks oli impeeriumi endisest hiilgusest järel vaid kahvatu vari. Veneetslased ja genovalased hoidsid Bütsantsi kaubandust oma kägistavas haardes. Ja pärast seda ei kulunud enam kaua aega, kui Bütsantsi keisririik sattus islamiusuliste Osmanite surve alla.

Selle surve all hakkas impeerium paratamatult kokku varisema. Sultan Mehmet II asus 1453. aasta 11. aprillil oma 100 000 sõduri ja võimsa laevastikuga Bütsantsi pealinna piirama. Kõigest 8000 Konstantinoopoli kaitsjat pidasid vastu seitse nädalat. Kuid 28. mail tungisid vallutajad linna läbi vallikraavis oleva nõrgalt kaitstud sadama. Järgmiseks päevaks oli võim pealinnas vahetunud. Teadete kohaselt olevat võitja Mehmet valanud pisaraid ja kurtnud: „Millise linna me küll oleme andnud rüüstata ja hävitada!” Bütsantsi keisririik oli langenud. Kuid tema mõju on tuntav veel tänapäevalgi.

[Kast/pildid lk 13]

BÜTSANTS JA PIIBEL

Munklus oli üks mõjukamaid religioosseid voolusid selles riigis. Kloostrid tegutsesid tuhandete Piibli käsikirjade ümberkirjutamise ja säilitamise keskustena. Kolm kõige tähtsamat ja täielikumalt säilinud Piibli käsikirja – Vaticanus 1209, Sinaiticus (pildil) ja Alexandrinus (taustaks) – võisid valmida ja säilida Bütsantsi kloostrites ning religioossetes kogukondades.

[Allikaviide]

Mõlemad käsikirjad: Photograph taken by courtesy of the British Museum

[Kast/pilt lk 15]

RELIGIOON BÜTSANTSIS

Kommenteerides kiriku ja riigi vahelisi tihedaid sidemeid, kirjutab Norman Davies raamatus „Europe–A History”: „Riik ja kirik olid sulanud kokku üheks lahutamatuks tervikuks. Keisrit ... ja patriarhi peeti jumaliku võimu ilmalikuks ja vaimulikuks sambaks. Riik kaitses õigeusu kirikut ja kirik ülistas riiki. Läänes ei leidu midagi, mida võiks võrrelda selle „tsesaropapismiga”.”

[Pilt]

Hagia Sophia Istanbulis oli kunagi suurim Bütsantsi kirik. See muudeti aastal 1453 mošeeks ja 1935 muuseumiks

[Teabegraafika lk 14]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

OLULISED SÜNDMUSED

286 Diocletianus viib oma residentsi Väike-Aasia linna Nikomedeiasse

330 Constantinus muudab Byzantioni oma impeeriumi pealinnaks ja nimetab selle ümber Konstantinoopoliks

395 Rooma impeerium jagatakse lõplikult Ida- ja Lääne-Roomaks

1054 Kirikulõhe tõttu eralduvad kreeka õigeusu kirik ja roomakatoliku kirik

1204 Neljandas ristisõjas osalenud väed rüüstavad Konstantinoopoli

1453 Türklased vallutavad Konstantinoopoli ja Bütsantsi

[Kaart lk 12]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

MUST MERI

KONSTANTINOOPOL

Nikomedeia

Nikaia

Efesos

Antiookia

Jeruusalemm

Aleksandria

VAHEMERI

Tumedam ala tähistab impeeriumit selle hiilgeajal (527–565 m.a.j)

[Pildid lk 12]

Õpetlased väitlevad selle üle, kas esimene Bütsantsi keiser oli (1) Diocletianus, (2) Constantinus Suur või (3) Justinianus I

[Allikaviide]

Musée du Louvre, Paris

[Pilt lk 15]

Joonistus käsikirjas kujutab Konstantinoopoli piiramist aastal 1204

[Allikaviide]

© Cliché Bibliothèque nationale de France, Paris

[Pilt lk 15]

Kuldsolidus, münt aastast 321 m.a.j, paigaldatuna ripatsi keskossa

[Allikaviide]

Photograph taken by courtesy of the British Museum