Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Austraalia kurikuulus sunnitööliste ajastu

Austraalia kurikuulus sunnitööliste ajastu

Austraalia kurikuulus sunnitööliste ajastu

„ÄRGAKE!” AUSTRAALIA-KORRESPONDENDILT

JOHN HILL: Mõisteti süüdi kuuepennise linase taskurätiku varastamises; pidi kandma seitse aastat Austraalias karistust.

ELIZABETH BASON: Mõisteti süüdi seitsme jardi sitsi varguses. Talle mõisteti surmanuhtlus poomise läbi, mis aga asendati seitsme aasta pikkuse pagendusega.

JAMES BARTLETT: Mõisteti süüdi tuhande naela köienööri varastamises. Karistuseks määrati ta seitsmeks aastaks Austraaliasse karistust kandma.

GEORGE BARSBY: Mõisteti süüdi William Williamsi ründamises ning temalt ühe siidist kukru, ühe kuldkella ja kuue gini (umbkaudu kuue Briti naela) varastamises. Ta mõisteti surma poomise läbi, kuid see otsus asendati eluaegse pagendusega.

NEED on vaid neli näidet inimestest, kes mõisteti 18. sajandi lõpupoole Inglismaal süüdi ja saadeti seejärel Austraaliasse karistust kandma. Sel kurikuulsal sunnitööliste ajastul sai samasuguse saatuse osaliseks umbes 160 000 inimest. Naistele, kellel paljudel juhtudel olid ka lapsed kaasas, mõisteti tavapäraselt karistuseks 7–14 aastat.

„Austraalia „kurjategijate” seas oli palju poisse ja tüdrukuid, kes polnud veel isegi teismeikka jõudnud,” kirjutab Bill Beatty oma teoses „Early Australia–With Shame Remembered”. Sunnitööliste hulgas oli ka üks seitsmeaastane laps, annab ta teada. Poiss määrati karistuseks Austraaliasse „tema elupäevade lõpuni”.

Ometi polnud olukord mõningatele sunnitöölistele sugugi lootusetu. Tegelikult tõi see karistus mõnele neist lõpuks parema elu. Peab ütlema, et kogu see sunnitööliste ajastu oli tulvil vastuoksusi: põimusid äärmine jõhkrus ja kaastunne, surm ja lootus. Kõik sai alguse Suurbritanniast.

Algab sunnitööliste ajastu

Suurbritannia tegi 18. sajandil läbi sotsiaalsed muutused, millega kaasnes tihti just armetust vaesusest tulenenud kuritegevuse kasv. Selle suundumuse ohjeldamiseks kehtestasid võimud karme seadusi ja karistusi. 19. sajandi hakul määrati surmanuhtlus umbes 200 süüteo eest. „Pisimatki vargust karistatakse surmaga,” märkis üks rännumees. Üks 11-aastane poiss poodi üles taskurätiku varguse eest!

Ent 18. sajandi algul anti välja õigusakt, mis lubas surmanuhtluse paljudel juhtudel asendada väljasaatmisega Suurbritannia Põhja-Ameerika kolooniatesse. Niisiis, peagi toimetati laevaga algul eeskätt Virginiasse ja Marylandi umbes 1000 sunnitöölist aastas. Kuid see tava lõppes, kui need kolooniad aastal 1776 Suurbritannia sõltuvusest vabanesid. Seejärel hoiti süüdimõistetuid vangis Londonis kurikuulsates Thamesi jõge palistanud vanade laevakerede trümmides. Ilmselt oli nende ujuvate vanglate mahutavus piiratud. Niisiis, mida teha?

Vastuse andis maadeuurija kapten James Cook, kui ta kuulutas Uus-Hollandi – praeguse Austraalia – Suurbritannia valduseks. Ei läinud palju aega, kui aastal 1786 eraldati Austraalia idarannik sunnitööliste kolooniate jaoks. Järgmisel aastal lahkus Inglismaalt „Esimene Flotill”, et rajada koloonia Uus-Lõuna-Walesi. * Sellele järgnesid teised flotillid ning peagi tekkis Austraalisse terve rida sunnitööliste asundusi, üks nendest Sydneyst 1500 kilomeetrit kirde poole Norfolki saarele.

Rängad katsumused merel

Esimesed laevareisid sunnitööliste asundusteni olid niisketesse ja haisvatesse laevatrümmidesse topitud süüdimõistetutele tõeline košmaar. Sajad neist surid teel olles, paljud aga heitsid hinge peagi pärast kohalejõudmist. Arvukalt ohvreid nõudis skorbuut. Lõpuks siiski pandi sunnitööliste laevadele – eriti neile, kus olid naissunnitöölised – ametisse arstid. Ellujääjate arvud hakkasid seejärel silmanähtavalt kasvama. Hiljem lühendasid kiiremad laevad reisiaja seitsmelt kuult neljani, nii et hinges püsis veelgi enam reisijaid.

Ohuks olid ka laevaõnnetused. Kohutav torm tabas Briti sunnitööliste laeva „Amphitrite”, mis oli viis päeva Inglismaalt teel olnud ja viibis ikka veel Prantsusmaa ranniku nägemisulatuses. Pärast kaht päeva raevukat tormimöllu jooksis laev 1883. aasta 31. augusti õhtul kella viie paiku madalikule, olles rannast kolmveerand miili kaugusel.

Abist öeldi ära ning päästepaate vette ei lastud. Miks? Kuna kardeti, et süüdimõistetud – 120 naist ja last – võivad pääseda põgenema! Niisiis paiskas tükkideks purunev laev pärast kolme kohutavat tundi oma inimlasti merre. Hukkus enamik meeskonnaliikmeid ning kõik 120 naist ja last. Mõne järgmise päeva jooksul uhtus meri kaldale 82 surnukeha – nende seas oli ka üks naine, kes hoidis oma last kramplikult embuses, mida surmgi polnud suutnud lõdvendada.

Kui eelistati surma

Uus-Lõuna-Walesi kuberner Sir Thomas Brisbane andis korralduse saata kõige halvemad Uus-Lõuna-Walesi ja Tasmaania karistusalused Norfolki saarele. „Sinna saadetud kriminaalkurjategijale on tagasipöördumislootus igaveseks kadunud,” ütles ta. Hilisem kuberner Ralph Darling vandus, et muudab saare „paigaks, kus kantakse kõige rängemat karistust, mis võrdub peaaegu surmaga”. Norfolki saar sai just selliseks kohaks, eriti kui kuberneriks sai aristokraatlikku päritolu John Price.

On mainitud, et Price „paistis kohutavalt täpselt teadvat kurjategija mõtteviisi, mistõttu ta omandas halastamatult seadusi rakendades lausa hüpnootilise mõjuvõimu [süüaluste üle]”. Price’i miinimumkaristused 50 piitsahoopi või kümme päeva 13 vangiga ühes kongis, kus oli ruumi vaid seismiseks, määrati selliste eksimuste eest nagu laulmine, liiga aeglaselt kõndimine või kivikoorma loiuvõitu vedamine.

Paljud vangid nägid surmas pääseteed. Kirjeldades mässu, milles osales 31 vangi, kellest 13 hukati ja 18-l surmanuhtlus muudeti, mainis üks vaimulik: „On liialdamata tõde, et iga surmanuhtluse muutmisest kuulnud mees nuttis kibedalt, seevastu iga surmamõistetu laskus põlvili ja tänas kuivil silmil Jumalat.” See vaimulik lisas: „Kui ahelad ära võeti ja surmaotsus ette loeti, langesid nad põlvili, et võtta see vastu nagu Jumala enda tahtmine. Edasi suudlesid surmamõistetud spontaanselt mehe jalgu, kes oli neile rahu toonud.”

Vaid vaimulikud, kellele nende amet andis puutumatuse, söandasid sellise julmuse vastu sõna võtta. „On võimatu kirjeldada tõetruult seda [Price’i] barbaarset ebainimlikkust ... vangide kohtlemisel,” kirjutas üks vaimulik. „Sellele on kole mõeldagi, ja seda kõike võidakse teha karistamatult.”

Hakkab paistma lootusekiir

Norfolki saarele saabus mõningane kergendus aastal 1840, kui sinna tuli kapten Alexander Maconochie. Tema mõtles välja hindamissüsteemi, mille järgi käitumise paranemist premeeriti, nii et sunnitöölistele avanes võimalus teenida teatud arvu preemiatega välja vabadus. Maconochie kirjutas: „Usun, et paranemine on õigeid meetodeid rakendades alati võimalik. Inimmõistus laseb end lõpmatult vormida, kui selle võimeid õiges suunas rakendada, selle asemel et seda julma kohtlemisega kahjustada või siis surmatardumusse sulgeda.”

Maconochie reformid olid sedavõrd edukad, et hiljem rakendati neid ka Inglismaal, Iirimaal ja Ameerika Ühendriikides. Samal ajal kui Maconochie juurutas oma reforme, puudutas ta ka valusalt mõningate mõjukate inimeste egot, sest ütles lahti nende meetoditest. Tagajärjeks oli see, et tal tuli ametist lahkuda. Pärast tema lahkumist valitses Norfolki saarel taas julmus, kuid mitte kauaks. Vaimulike järelejätmatute kaebuste tõttu saar kui sunnitööliste koloonia hüljati aastal 1854 ning karistusalused viidi laevaga Tasmaaniasse Port Arthuri.

Ka Port Arthuris valitses eriti just esimestel aastatel hirmuäratav olukord. Ent sealne julmutsemine jäi Norfolki saare omale alla. Näiteks piitsutamise komme oli Port Arthuris 1840. aastaks peaaegu unustatud.

Tasmaania vali kuberner George Arthur soovis kolooniat „seal valitseva masinliku distsipliini poolest kuulsaks teha”, kirjutab Ian Brand teoses „Port Arthur–1830–1877”. Sealjuures tahtis Arthur, et igale sunnitöölisele oleksid teada „preemiad hea käitumise eest ja karistused halva ülalpidamise eest”. Selleks jaotas ta karistusalused seitsmesse klassi alates nendest, kes said hea käitumise eest pääsme vabadusse, kuni nendeni, keda karistati ränga sunnitööga ahelais.

Pagendus paljudele õnnistus

„Kui mitte arvestada neid, keda peeti kõige süngematel aegadel vangis taolistes paikades nagu sunnitööliste asundused Port Arthuris ja Norfolki saarel, ... olid karistusalustel üldjuhul paremad tulevikuväljavaated, kui neil oleksid olnud nende sünnimaal ... Neil oli võimalus oma elu paremaks muuta,” kirjutab Beatty.

Nii enne tähtaega vabastatud sunnitöölised (emancipists) kui ka need, kes olid oma karistusaja ära kandnud (expirees), leidsid, et neile ja nende perekondadele avaneb rikkalikult tegutsemisvõimalusi. Seetõttu pöördusid vaid vähesed vangist vabanenud Inglismaale tagasi.

Kuberner Lachlan Macquarie, vabanenud sunnitööliste eest seisja, ütles: „Kui inimene on kord juba vaba, ei tohiks tema endist staatust enam meelde tuletada või tema vastu kasutada; las ta tunneb end mis tahes olukorraga toimetulekuks kõlblikuna, mida ta juba ongi oma hea käitumisega pikka aega tõestanud.”

Oma sõnade toetuseks andis Macquarie vabanenud sunnitöölistele maad. Peale selle määras ta karistusaluseid abiks vangist vabanenutele maatöödes ja mitmesugustes majapidamiskohustustes.

Aja möödudes said paljud töökad ja ettevõtlikud endised karistusalused jõukaks ja lugupeetuks, mõnel juhul isegi kuulsaks. Näiteks Samuel Lightfootil oli silmapaistev roll esimeste Sydney ja Hobarti haiglate rajamises, William Redfernist sai lugupeetud arst ning Francis Greenway püstitas Sydney linna ja ümbrusse silmapaistvaid arhitektuurirajatisi.

Pärast 80 aastat väldanud Austraaliasse väljasaatmist tehti sellele 1868. aastal lõpp. Nüüdisaegse Austraalia paljukultuursest ühiskonnast pole kerge leida tõendeid nende ammuste aegade kohta. Sunnitööliste asunduste varemed on vaid turismiatraktsioonid. Kuid lähemal vaatlusel võib leida arvukalt vähem valulikke sunnitööliste ajastu mälestusmärke: sildu, vanu hooneid, koguni kirikuid – kõik sunnitööliste rajatud. Mõned neist on väga heas korras ja veel praegugi kasutuses.

[Allmärkus]

^ lõik 13 Botany Bay sunnitööliste kolooniast räägitakse lähemalt 2001. aasta 8. veebruari ajakirjas „Ärgake!”, lk 20.

[Kast/pilt lk 14]

SUNNITÖÖLISE JÄRELTULIJA ÜLESTÄHENDUSED

Kahe sunnitöölise viienda põlve järeltulija jutustab, kuidas üks ta esiisadest tuli Austraaliasse.

„Üks minu esivanematest mõisteti 19-aastaselt süüdi ... rahatasku varguses. Ta lahkus Inglismaalt 1834. aasta 12. detsembril laevaga „George III”, millel oli 308 reisijat – 220 neist olid süüdimõistetud. Kui 1835. aasta 12. aprillil hakkas paistma Tasmaania rannik, oli 50 vangi haigestunud skorbuuti. Üks sõdurinaine, kolm last ja veel kaksteist inimest olid surnud. Sel pikal reisil sündis kaks last.

Kui merel oli oldud kuus nädalat, puhkes pardal tulekahju. Kuid tänu paarile vaprale vangile, kes hoidsid ära kahe püssirohutünni süttimise, suudeti katastroofi vältida. Paraku hävis palju provianti, nii et ülejäänud reisi tarbeks jäi toiduvarusid napiks. Et kiiremini sadamasse jõuda, valis kapten lühema teekonna D’Entrecasteaux’ väina kaudu Tasmaania lõunatipu lähistel. Kell pool kümme õhtul rammis laev kolme miili kaugusel kaldast tundmatut kaljut, mida tänapäeval teatakse Kuningas George’i kalju nime all, ja läks põhja. Uppus 133 inimest, peaaegu kõik neist olid tekist allpool luku taga olnud vangid. Algsest 220 sunnitöölisest pääses eluga kõigest 81. Üks neist oli minu esivanem. 1843. aastal abiellus ta vabakssaanud sunnitöölisega ning talle anti kaks aastat hiljem armu. Ta suri aastal 1895.”

[Pildid lk 12, 13]

SIR THOMAS BRISBANE

KUBERNER LACHLAN MACQUARIE

Briti sunnitööliste laev „Amphitrite”

[Allikaviited]

Sunnitöölised: By courtesy of National Library of Australia; F. Schencki portree Sir Thomas Brisbane’ist: Rex Nan Kivell Collection, NK 1154. By permission of the National Library of Australia; Macquarie: Mitchell Library, State Library of New South Wales; laev: La Trobe Picture Collection, State Library of Victoria

[Pildid lk 14, 15]

Port Arthuri sunnitööliste vangla kongide blokk

[Allikaviide]

Ahelad ja vangikong: La Trobe Picture Collection, State Library of Victoria

[Pilt lk 15]

See Sydney sadama majakas on täpne koopia endise sunnitöölise Francis Greenway projekteeritust

[Pilt lk 15]

Norfolki saare ligipääsmatu rand

[Pilt lk 15]

Vanad sõjaväekasarmud Norfolki saarel