Katsumustes pole kadunud mu lootus

JUTUSTANUD ANDREJ HANÁK

Oli aasta 1943 ja möllas Teine maailmasõda. Kuna olin jäänud sõjas erapooletuks, istusin Ungaris Budapesti vanglas. Seal pakkus üks habemega õigeusupreester mulle oma Piiblit kolme päeva leivaportsjoni eest. Hoolimata tühjast kõhust, olin veendunud, et tegin hea kauba.

TEISE MAAILMASÕJA ajal, mil natsid olid meie riigis võimu haaranud, polnud kristlastel sugugi kerge puhast südametunnistust säilitada. Ka hiljem, rohkem kui 40 aastat kestnud kommunistliku korra ajal, oli tõeline võitlus teenida Loojat Jehoova Jumalat Piibli põhimõtetes kompromissi tegemata.

Enne, kui räägin, mida tähendas tol ajal Jumala ees laitmatuse säilitamine, jutustan veidi oma taustast. Kindlasti on huvitav teada, mida Jehoova tunnistajad neil aastatel kannatama pidid. Kõigepealt aga räägin sellest, mis pani mind kahtlema oma kodukandi suuremates religioonides.

Segadusseajav usuküsimus

Olen sündinud 1922. aastal 3. detsembril Slovakkia piiri ääres Ungaris Pácinis. Tol ajal oli Slovakkia Tšehhoslovakkia idaosa. Kui suur osa Tšehhoslovakkiast pärast Teist maailmasõda Nõukogude Liidu kontrolli alla sattus, nihkus piir Ukrainaga Pácinist umbes 30 kilomeetri kaugusele.

Minu vanemad olid hardad roomakatoliiklased ning olin nende viiest lapsest teine. Kui olin 13 aastat vana, leidis minu elus aset sündmus, mis pani mind usu üle tõsisemalt mõtlema.  Võtsin koos emaga osa 80-kilomeetrisest palverännakust Máriapócsi. Arvasime, et palverännakul käimine toob meile suuremaid õnnistusi. Sellest palverännakust võtsid osa nii kreeka- kui ka roomakatoliiklased. Varem olin arvanud, et need kaks kirikut moodustavad ühtse katoliku-usu, kuid peagi mõistsin, et olin eksinud.

Kuna kõigepealt pidasid missat kreekakatoliiklased, otsustasin minna nende missale. Saanud teada, et olin seal käinud, oli ema täiesti endast väljas. Olles segaduses, küsisin: „Mis vahet sel on, millisel missal ma käin? Me kõik võtame ju osa ühest ja samast Kristuse ihust.”

Ema, kes ei osanud mu küsimusele vastata, ütles lihtsalt: „Mu poeg, selliseid küsimusi on patt küsida.” Need küsimused jäid mind aga siiski painama.

Saan oma küsimustele vastused

Peagi pärast Teise maailmasõja algust aastal 1939, mil olin 17-aastane, kolisin mõne kilomeetri kaugusele Streda nad Bodrogomi, väiksesse linna, mis asub praegu Slovakkia idaosas. Hakkasin seal kohaliku sepa õpipoisiks. Selle sepa juures õppisin aga peale hobuseraudade ja muude metallesemete sepistamist midagi veel väärtuslikumat.

Sepa naine Mária Pankovics oli Jehoova tunnistaja. Niisiis õppisin päeval sepaametit, õhtuti aga uurisin Piiblit ja käisin Jehoova tunnistajate koosolekutel. Tänu sepatööle hakkasin paremini mõistma sõnu, mis on kirjas Laul 12:7: „Jehoova kõned on puhtad kõned, need on hõbe, mis töökojas sulatatult maha jookseb ja seitsmekordselt on puhastatud!” Kui toredad olid küll need õhtud, mil sain uurida Jehoova sõnu ja leidsin vastused oma küsimustele!

Ma ei osanud aga aimatagi, et varsti hoogustub sõjategevus ning mu äsjaleitud usk pannakse proovile.

Usu pärast vangis

Varsti pärast seda, kui olin hakanud sepa õpipoisiks, kutsuti Ungari noored mehed sõjaväeteenistusse. Mina aga otsustasin järgida Piiblis Jesaja 2:4 toodud põhimõtet mitte õppida sõdima. Selle otsuse eest määrati mulle kümnepäevane vanglakaristus. Pärast vanglast vabanemist uurisin Piiblit edasi ja lasin end 1941. aasta 15. juulil ristida, näitamaks oma pühendumist Jehoovale.

Selleks ajaks oli natslik Saksamaa juba tunginud Nõukogude Liitu ning Ida-Euroopas möllas sõda. Kasvas sõjapropaganda ning lõkkele lõid natsionalistlikud tunded. Jehoova tunnistajad tegutsesid aga vastavalt Piiblil põhinevatele veendumustele ning jäid neutraalseks.

1942. aasta augustis korraldati meie vastu õel rünnak. Võimud valmistasid ette kümme kohta, kuhu toodi nii noored kui ka vanad Jehoova tunnistajad. Sinna toodi ka need inimesed, keda teati meiega läbi käivat, kuid kes polnud veel ristitud. Mina olin nende hulgas, kes viidi Pácinist 20 kilomeetri kaugusel asuva Sárospataki linna vanglasse.

Kõige noorem vangistatu oli kõigest kolmekuune. Ta toodi vangi koos emaga, kes oli Jehoova tunnistaja. Kui me palusime lapsele veidi süüa, nähvas valvur: „Las nutab. Nii kasvabki tugevaks tunnistajaks.” Me tundsime  lapsele väga kaasa, kuid samas kurvastas meid ka see, kui kalgiks oli muutnud natsionalistlik propaganda selle noore valvuri.

Kohus langetas mulle kahe aasta pikkuse vanglakaristuse ning mind viidi üle Budapesti vanglasse aadressil Margit Körút 85. Vangikongi, mis oli umbes neli korda kuus meetrit, oli tuubitud 50 kuni 60 inimest. Elasime kaheksa kuud kongis, kus polnud mingisugust pesemisvõimalust ega käimlat. Niisiis polnud meil võimalik end pesta, rääkimata riiete pesemisest. Olime kõik täisid täis ning öösel tundsime, kuidas täid mööda meie pesemata ihu marsivad.

Hommikuti tuli meil tõusta kell neli. Hommikusöögiks saime vaid tassikese kohvi. Lõuna ajal anti sama kogus suppi ja umbes 150 grammi leiba ning jahukörti. Õhtusöögiks polnud aga midagi ette nähtud. Kuigi olin tollal 20-aastane ja mul oli hea tervis, muutusin lõpuks nii nõrgaks, et ma ei suutnud enam käia. Vange hakkas surema nälga ja nakkustesse.

Sel ajal toodi meie kongi uus vang. See oligi habemega õigeusu preester, keda mainisin sissejuhatuses. Temalt polnud Piiblit ära võetud. Igatsesin nii väga seda raamatut lugeda. Kui palusin temalt Piiblit laenuks, polnud ta sellega nõus. Hiljem pöördus ta aga ise mu poole ja ütles: „Kuule, poiss, Piiblit tahad? Ma võin selle sulle müüa.”

„Müüa? Mille eest?” küsisin mina. „Mul pole ju raha.”

Nii ta pakkuski mulle oma Piiblit kolme päeva leivaportsjoni eest. Kui hea vahetuskaup see küll oli! Vaatamata tühjale kõhule sain vaimset toitu, mis aitas neis katsumustes nii mind kui ka teisi. See Piibel on mul alles tänase päevani (Matteuse 4:4).

Meie erapooletus pannakse proovile

1943. aasta juunis viidi umbes 160 tunnistajast noormeest kogu Ungarist Budapesti lähedale Jászberény linna. Kui keeldusime panemast pähe sõduri vormimütsi ja oma käsivarrele kolmevärvilist riba, aeti meid kaubarongi ja viidi Budapest-Köbánya raudteejaama. Sõjaväeohvitserid kutsusid meid ükshaaval nimepidi rongist välja ning käskisid meil end sõduriks arvele võtta.

Samuti kästi meil öelda „Heil Hitler”. Kui tunnistajad keeldusid seda tegemast, peksti nad läbi. Lõpuks, kui meie piinajad peksmisest väsisid, ütles neist üks: „Võtame ühe veel ette, aga tema eluga ei pääse.”

Tibor Haffner, vanem mees, kes oli aastaid Jumalat teeninud, oli saanud rongisolijate nimekirjast koopia. Ta sosistas mulle: „Vend, sina oled järgmine. Ole julge ja looda Jehoova peale.” Ja kutsutigi mind. Kui jäin seisma rongi ukse juurde, kästi mul alla tulla. „Temast pole ju enam midagi järgi,” tähendas üks sõduritest ning ütles siis mulle: „Kui oled nõus end arvele võtma, määrame su kööki toitu tegema, kui mitte, siis sured.”

„Ma ei tee seda,” vastasin. „Tahan tagasi oma vendade juurde vagunisse.”

Sõdur, kellel hakkas minust kahju, haaras  must kinni ja heitis tagasi rongi peale. Kuna kaalusin siis vähem kui 40 kilogrammi, ei nõudnud see erilisi jõupingutusi. Vend Haffner tuli mu juurde, võttis mul õlgade ümbert kinni, paitas mu põske ning tsiteeris Laulu 20:2 sõnu: „Jehoova vastaku sulle kitsikuse ajal; Jaakobi Jumala nimi varjaku sind!”

Sunnitöölaagris

Pärast seda pandi meid laeva peale, mis sõitis mööda Doonaud Jugoslaaviasse. 1943. aasta juulis jõudsime sunnitöölaagrisse, mille lähedal asus Bori linn, kus oli üks Euroopa suuremaid vasemaardlaid. Peagi oli laagris umbes 60 000 inimest, kelle seas oli eri rahvusi, näiteks 6000 juuti, kaasa arvatud umbes 160 Jehoova tunnistajat.

Tunnistajad pandi elama suurde barakki, kus olid lauad ja pingid ning kus saime kaks korda nädalas oma koosolekuid pidada. Uurisime koos „Vahitorne”, mis olid salaja laagrisse toimetatud, ning lugesime Piiblit, mille olin saanud oma leivaportsjoni eest. Me ka laulsime ja palvetasime üheskoos.

Püüdsime hoida teiste vangidega häid suhteid ning sellest oli palju kasu. Kord olid ühel meie vennal hirmsad valud, kuid valvurid ei teinud midagi, et talle abi korraldada. Kui venna seisund halvenes, nõustus üks vang, juudist arst, teda opereerima. Ta tegi vennale primitiivse tuimastuse ning opereeris teda teravaks tehtud lusikavarrega. Vend paranes ning sai pärast sõda koju tagasi.

Töö kaevanduses oli väga kurnav ja süüa sai vähe. Kaks venda hukkus tööõnnetuses ning üks suri haiguse tõttu. 1944. aasta septembris, kui nõukogude armee oli lähenemas, otsustati sunnitöölaager tühjaks teha. Seda, mis edasi toimus, oleks raske uskuda, kui ma poleks seda oma silmaga näinud.

Õuduste teekond

Pärast nädalapikkust väsitavat kõndimist jõudsime koos juudi vangidega Belgradi. Mõne päeva pärast olime Cservenka külas.

Cservenkas kästi Jehoova tunnistajatel võtta viiekaupa rivvi. Seejärel valiti igast teisest rivist välja üks tunnistaja. Vaatasime pisarsilmil neid, kes olid meist eraldatud, kuna arvasime, et neid ootab ees hukkamine. Mõne aja pärast olid meie vennad aga tagasi. Mis oli juhtunud? Saksa sõdurid olid tahtnud, et nad haudu kaevama hakkaksid, kuid ungarlasest komandör ütles, et nad pole terve nädala söönud ja on töö tegemiseks liiga nõrgad.

Tol ööl viidi kõik tunnistajad ühte majja, kus kuivatati telliseid. Saksa ohvitser ütles: „Olge vait ja püsige siin. Sellest tuleb hirmus öö.” Seejärel lukustas ta meid pööningule ja lahkus. Mõne minuti pärast kuulsime väljas sõdureid karjumas: „Kiiresti! Kiiresti!” Pärast seda raksatasid automaadilasud, millele  järgnes õudusttekitav vaikus. Siis jälle „Kiiresti!” ning lasud.

Katuseluugi kaudu õnnestus meil näha, mis toimub. Sõdurid ajasid juudi vange kümnete kaupa augu äärde ja lasid nad maha. Seejärel heitsid nad hauda käsigranaate. Koidikuks oli elus vaid kaheksa juuti. Saksa sõdurid olid aga põgenenud. Olime vaimselt ja füüsiliselt täiesti kurnatud. Nendest Jehoova tunnistajatest, kes seda hukkamist pealt nägid, on veel elus János Török ja Ján Bali.

Pääsesime eluga

Koos Ungari sõduritega, kes meid valvasid, jätkasime teed lääne ja põhja poole. Kuigi meid õhutati korduvalt sõjaväeteenistusse astuma, suutsime siiski säilitada erapooletuse ja ellu jääda.

1945. aasta aprillis jäime Szombathely linnas Ungari ja Austria vahelise piiri lähedal saksa ja vene vägede vahele. Pärast õhurünnaku hoiatust küsis meid valvanud ungarlasest kapten: „Kas ma tohin tulla koos teiega varjendit otsima? Ma näen, et Jumal on teiega.” Kui pommitamine oli lõppenud, lahkusime linnast üle loomade ja inimeste laipade.

Mõistes, et sõda on peagi läbi, kogus sama kapten meid kokku ja ütles: „Olen teile tänulik, et peate minust lugu. Mul on igaühele teed ja suhkrut. Vähemalt natukenegi midagi.” Tänasime teda omakorda selle eest, et ta oli meid nii inimlikult kohelnud.

Mõne päeva pärast saabusid venelased ning me hakkasime väikeste gruppidena kodu poole liikuma. Raskused sellega aga veel ei lõppenud. Jõudnud Budapesti, vahistasid meid venelased ning sundisid ühinema sõjaväega, seekord nõukogude armeega.

Mees, kes vastutas meie arvele võtmise ees, oli arst ja kõrges auastmes vene sõjaväelane. Kui astusime tema kabinetti, tundis tema meid ära, kuid meie teda mitte. Olime olnud koos temaga Bori sunnitöölaagris ning ta oli üks väheseid juute, kes oli natside korraldatud genotsiidis ellu jäänud. Meid nähes andis ta valvuritele korralduse: „Laske need kaheksa meest koju.” Tänasime teda ja veel rohkem Jehoovat tema kaitse eest.

Mu lootus püsib kõikumatuna

Alles 1945. aasta 30. aprillil jõudsin tagasi oma koju Pácinisse. Varsti pärast seda läksin Streda nad Bodrogomi, et oma ametit edasi õppida. Peale selle, et olin Pankovicite juures õppinud ameti, millega raha teenida, olin tänu nendele õppinud tundma ka Piibli tõde, mis oli andnud mu elule teise pöörde. Nüüd sain neilt aga veel midagi. 1946. aasta 23. septembril abiellusin nende võluva tütre Jolanaga.

 Jätkasime Jolanaga korrapärast Piibli uurimist ja kuulutustööd. 1948. aastal saime veel ühe õnnistuse osaliseks, kui meile sündis poeg Andrej. Usuvabadus, millest olime rõõmu tundnud, ei kestnud aga kaua. Meie riik sattus kommunistide võimu alla ning algas taas tagakiusamine. 1951. aastal kutsuti mind sõjaväeteenistusse, seekord tegid seda Tšehhoslovakkia võimud. Kordus see, mis oli toimunud varem: kohus, vanglakaristuse määramine, vangistus, sunnitöö ja nälg. Tänu Jumalale pääsesin seegi kord eluga. Mulle anti amnestia, mistõttu vabanesin vanglast 1952. aastal ja sain tagasi koju Slovakkiasse Ladmovcesse oma pere juurde.

Kuigi meie kristlik tegevus oli umbes 40 aastat keelu all, jätkasime oma püha teenistust. Aastatel 1954 kuni 1988 oli mul eesõigus teenida reisiva ülevaatajana. Külastasin nädalavahetustel Jehoova tunnistajate kogudusi ning julgustasin vendi ja õdesid kindlalt laitmatuna püsima. Argipäevadel olin koos oma perega ning käisin tööl, et teenida raha. Kõik need aastad tundsime Jehoova armastavat juhatust. Mõistsin, kui õiged on Piibli lauliku sõnad: „Kui Jehoova ei oleks olnud meiega, kui inimesed tulid meile kallale, siis nad oleksid meid elusalt neelanud, kui nende viha süttis meie vastu” (Laul 124:2, 3).

Olime Jolanaga õnnelikud, kui meie poeg Andrej abiellus ja sai aastatega küpseks kristlikuks ülevaatajaks. Nii Andrej naine Eliška kui ka nende kaks poega, Radim ja Daniel, on aktiivsed kristlikud teenijad. Aastal 1988 tabas mind suur kaotus. Minu kallis abikaasa Jolana suri. Kõigist katsumustest, mida olen läbi elanud, on kõige raskem olnud Jolana kaotus. Tunnen temast puudust iga päev, kuid mind lohutab ülestõusmislootus (Johannese 5:28, 29).

Nüüd, mil olen 79-aastane, teenin kogudusevanemana Slovakkias Slovenské Nové Mestos. Tunnen praegu kõige suuremat rõõmu sellest, kui saan oma kodukandi inimestele jagada hinnalist Piiblil põhinevat lootust. Kui mõtlen oma elu peale ja rohkem kui 60 aastale, mis ma olen Jehoovat teeninud, olen veendunud, et tema abiga on meil võimalik vastu pidada kõigis raskustes ja katsumustes. Minu soov ja lootus on kirjas Laulus 86:12: „Ma ülistan sind kõigest südamest, Issand, mu Jumal, ja austan su nime igavesti!”

[Pilt lk 20]

Piibel, mille sain oma leivaportsjoni eest

[Pilt lk 21]

Tibor Haffner, kes mind katsumustes julgustas

[Pilt lk 22]

Jehoova tunnistajad Bori sunnitöölaagris

[Pilt lk 22]

Bori sunnitöölaagris ühe Jehoova tunnistaja matustel, kus viibisid ka saksa sõdurid

[Pildid lk 23]

János Török ja Ján Bali (väiksel pildil), kes samuti olid veresauna tunnistajaks

[Pilt lk 23]

Abiellusime Jolanaga 1946. aasta septembris

[Pilt lk 24]

Koos poja, tema naise ja pojapoegadega