Sain üle raskest sünnitusjärgsest depressioonist

Mäletan, kuidas ma vaatasin oma meest, kes mängis lõbusalt meie väikese beebiga, ja mõtlesin, et neil oleks parem, kui mind polekski olemas. Tundsin, et olen muutunud neile koormaks. Tuli tahtmine istuda autosse ja sõita minema, et mitte kunagi tagasi tulla. Mul polnud aimugi, et ma kannatan sünnitusjärgse depressiooni all. *

MINU esimesed kümme abieluaastat olid tõesti õnnelikud. Kasvatasime Jasoniga meie esimest tütart Lianat. Kui ma taas rasedaks jäin, rõõmustas see uudis meid kõiki.

Kuid see rasedus osutus väga raskeks. Sünnitusjärgsed komplikatsioonid pidid mult peaaegu elu nõudma. Ent juba raseduse viimases staadiumis oli mu meel otsekui uduloori mähkunud. Mu seisund halvenes veelgi, kui  olime meie pisitüdruku Carly haiglast koju toonud. Olin pidevalt väsinud ega suutnud langetada ka kõige lihtsamaid otsuseid. Helistasin päeva jooksul korduvalt Jasonile töö juurde, et vaid küsida, milliseid koduseid toimetusi ma järgmisena tegema peaksin, või et saada temalt kinnitust, et see, mida ma olin öelnud või teinud, oli õige.

Kartsin inimeste, ka vanade sõprade seltsis viibida. Kui keegi ilmus ootamatult ukse taha, varjusin magamistuppa. Kodus valitses täielik korralagedus ning ma sattusin kergesti segadusse. Armastan lugeda, ent kuna ma ei suutnud keskenduda, muutus lugemine lausa võimatuks. Mul oli raske palvetada, seepärast hakkas kannatama mu usuline tervis. Mind valdas emotsionaalne tuimus, olin võimetu tundma kellegi vastu armastust. Kartsin, et võin oma lastele kahju teha, sest mu mõttetegevus oli häiritud. Mu enesehinnang langes järsult. Arvasin, et lähen hulluks.

Sel ajal aitas Jason pärast töölt kojutulekut mul kodu koristada või perele toitu valmistada – mina aga sain vihaseks, kui ta mind abistas. Tundsin, et tema tegutsemine vaid rõhutab seda, kui saamatu ema ma olen. Kui ta aga mulle abi ei pakkunud, süüdistasin teda hoolimatuses. Kui Jason poleks probleeme nii küpselt ja armastavalt käsitlenud, oleks minu sünnitusjärgne depressioon võinud tuua enesega kaasa katastroofi abielus. Ilmselt oskab Jason ise kõige paremini selgitada, millist mõju avaldas talle minu haigusseisund.

Minu abikaasa jutustab, kuidas see teda puudutas

„Algul ma ei mõistnud, mis Janelle’iga lahti on. Tema muidu nii rõõmus ja lahke loomus oli täiesti kadunud ja ta hakkas käituma nagu teine inimene. Kõike, mida ma ütlesin, võttis ta isikliku kriitikana, ning ta isegi haavus, kui ma ta töökoormat kergendada püüdsin. Algul üritasin innustada teda end kokku võtta, ent ma hakkasin mõistma, et sellega ma teen vaid olukorra hullemaks.

 Meie suhetes oli pidev pinge. Paistis, et Janelle’i meelest oli kogu maailm pööranud tema vastu. Olin kuulnud naistest, kes kannatasid taoliste sümptomite all sünnitusjärgse depressiooni tõttu. Niisiis, kui mul tekkis kahtlus, et tal võib olla samasugune probleem, asusin lugema kõikvõimalikku infot selle ainevaldkonna kohta. Loetu kinnitas mu kahtlusi. Sain ka aru, et Janelle’i haigus pole tema süü – talle ei saa heita ette millegi tegematajätmist.

Tuleb öelda, et lisahool, mida tema ja lapsed vajasid, kurnas mind nii emotsionaalselt kui füüsiliselt. Kaks aastat tuli mul žongleerida töö- ja kogudusevanemakohustuste ning abikaasa- ja isakohustuste vahel. Õnneks sain ma korraldada oma töö nõnda, et jõudsin varem koju eeskätt just õhtutel, kui läksime kristlikele koosolekutele. Mul oli tarvis varakult koju jõuda, et aidata Janelle’il toitu valmistada ja lapsed riidesse panna. Tänu sellele saime kõik koosolekutel käia.”

Paranemistee

Ilma abikaasa armastava toeta oleks minu paranemine olnud kindlasti palju aeglasem. Jason kuulas kannatlikult, kui ma südant puistasin ja oma hirmudest rääkisin. Leidsin, et väga tähtis on oma tundeid mitte alla suruda. Mõnikord väljendusin ka vihaselt. Ent Jason kinnitas mulle pidevalt, et ta armastab mind ning et me hoiame raskustes kokku. Ta püüdis alati aidata mul näha asja positiivset külge. Hiljem palusin vihaselt väljaöeldud sõnade pärast vabandust. Ta rahustas mind, lausudes, et mind sundis ütlema vihaseid sõnu mu haigus. Nüüd tagasi vaadates mõistan, kui suur tähendus oli tema läbimõeldud sõnadel mulle.

 Lõpuks leidsime üheskoos väga kena arsti, kes võttis aega minu ärakuulamiseks. Ta diagnoosis mu haigusseisundi sünnitusjärgse depressioonina ning soovitas lülitada ravisse ka arstimid, mis aitavad mul sagedasi ärevushoogusid kontrolli all hoida. Samuti andis ta mulle nõu pöörduda psühhiaatri poole. Lisaks soovitas ta mulle regulaarset kehalist liikumist, ravimeetodit, mis on aidanud paljudel depressiooniga võidelda.

Üks suurimaid takistusi paranemise teel oli toimetulek sünnitusjärgse depressiooniga seonduva põlu alla sattumisega. Tihti on inimestel raske osutada empaatiat isikule, kelle haigus jääb neile arusaamatuks. Sünnitusjärgne depressioon ei ole nagu jalaluumurd, mille suhtes teised suudavad ilmutada arusaamist ja kaastunnet. Kuid minu perekond ja lähedased sõbrad osutusid tõeliseks toeks ning mõistsid mind.

Perekonna ja sõprade armastav abi

Olime Jasoniga väga tänulikud minu ema abi eest sel raskel ajal. Aeg-ajalt vajas Jason hingetõmmet, et vabaneda kogu sellest emotsionaalsest kodusest pingest. Ema oli alati positiivne ega püüdnud minu eest kohe kõike ära tegema hakata. Selle asemel ta toetas mind ja julgustas tegema, mida suudan.

Ka sõbrad kogudusest olid suurepäraseks toeks. Paljud saatsid lühisõnumeid, millest mõistsime, et nad mõtlevad meie peale. Kui kallid olid mulle need lahkuseväljendused! Seda eriti põhjusel, et mulle käis üle jõu inimestega nii otse kui ka telefoni teel kõnelda. Mul oli ka raske enne ja pärast koosolekut  kaaskristlastega suhelda. Niisiis, meile kirjutades näitasid sõbrad, et nad mõistavad, milliseid kitsendusi depressioon mulle seab, ning ka kinnitasid oma hoolt ja armastust minu ja mu perekonna vastu.

See pole eluaegne vangistus!

Tänu arsti nõuannetele, mind hästi toetavale perekonnale ja mõistvatele sõpradele on mu tervis nüüd palju parem. Teen ikka regulaarselt kehalisi harjutusi ka siis, kui tunnen end väsinuna. See on aidanud mul tervist taastada. Samuti püüan teiste pakutavale julgustusele positiivselt reageerida. Rasketel aegadel kuulan Piibli lindistusi ja salvestist „Kuningriigi meloodiad” – vaimses ja emotsionaalses mõttes positiivselt mõjuvat muusikat, mille on välja andnud Jehoova tunnistajad. Tänu sellisele suurepärasele abile saan vaimset tuge ja suudan hoida oma mõtted positiivsed. Hiljuti hakkasin koguni taas esitama koguduse koosolekutel piiblilisi õpilaskõnesid.

Kulus üle kahe ja poole aasta, enne kui saavutasin seisundi, kus ma võisin tunda ja väljendada suuremal määral oma armastust mehe, laste ja teiste vastu. Ehkki see on olnud mu perekonnale raske aeg, tunnen, et meievahelised sidemed on tugevamad kui kunagi varem. Eriti tänulik olen Jasonile, kelle armastus minu vastu leidis ülivõimsat kinnitust, kui ta pidas vastu ka kõige raskematel depressiooniaegadel ning oli alati mind toetamas, kui ma seda vajasin. Mis kõige tähtsam, meil mõlemal on nüüd palju lähedasemad suhted Jehoovaga, kes meid katsumustes tõesti tugevdas.

Mul tuleb ikka veel raskeid päevi ette, ent tänu perekonnale, arstile, kogudusele ja Jehoova pühale vaimule vaatan tulevikku järjest optimistlikumalt. Sünnitusjärgne depressioon ei ole tõepoolest eluaegne vangistus. See on vaenlane, kellest suudame jagu saada. (Jutustanud Janelle Marshall)

[Allmärkus]

[Kast/pilt lk 20]

Sünnitusjärgset depressiooni põhjustavaid tegureid

Lisaks hormoonmuutustele on veel mitmeid sünnitusjärgset depressiooni soodustavaid tegureid. Siin on toodud ära mõningad neist.

1. Naise suhtumine emadusse, võib-olla tulenevalt õnnetust lapsepõlvest või halbadest suhetest vanematega.

2. Ühiskonna ebareaalsed ootused emadelt.

3. Perekonnas on esinenud depressiooni.

4. Ebarahuldav abielu ja perekonna toetuse puudumine.

5. Madal enesehinnang.

6. Pidevast väikelaste eest hoolitsemisest tingitud ülekoormatuse tunne.

See loetelu pole kaugeltki täielik. Sünnitusjärgset depressiooni võivad põhjustada ka teised tegurid. Selle depressiooni põhjused ei ole veel päris selged.

[Kast lk 21]

See pole sünnitusjärgne kurvameelsus

Sünnitusjärgset depressiooni ei tohiks segamini ajada sageli esinevate sünnitusjärgsete meeleoluhäiretega. Dr Laura J. Miller ütleb: „Kõige üldlevinum sünnitusjärgne meeleoluhäire on kurvameelsus. ... Sellist nutuhoogudega kaasnevat emotsionaalselt labiilset seisundit kogeb umbes 50 protsenti sünnitanutest. Üldjuhul saavutab see haripunkti kolmanda ja viienda päeva vahel pärast sünnitust ja vaibub siis mõne nädala jooksul.” Uurijad arvavad, et need meeleoluhäired võivad tuleneda naise hormonaalsetest muutustest pärast sünnitust.

Erinevalt sellisest kurvameelsusest kaasneb sünnitusjärgse depressiooniga pikaajaline depressiivne meeleolu, mis võib alata lapse sünniga või ka nädalaid või kuid hiljem. Sellises seisundis värske ema võib olla mingil hetkel ülevas meeleolus, järgmisel hetkel aga rõhutud, koguni ennasthävitavas meeleolus. Lisaks võib ta olla kergesti ärrituv, haavunud ja vihane. Ta võib tunda end emana pidevalt ebapädevana ja tajuda, et ta oma last piisavalt ei armasta. Dr Miller ütleb: „Mõningad kliinilises depressioonis emad teavad mõistusega, et nad armastavad oma last, sellegipoolest valdavad neid sellised ebameeldivad tunded nagu apaatia, pahameel või tülgastus. On neid, kellele tuleb mõttesse oma last kas vigastada või ta koguni tappa.”

Sünnitusjärgsel depressioonil kui nähtusel on pikk ajalugu. Juba 4. sajandil e.m.a pani kreeka arst Hippokrates tähele, et mõned naised kogevad pärast sünnitust suureulatuslikke psühholoogilisi muutusi. Ajakirjas „Brazilian Journal of Medical and Biological Research” avaldatud uurimuses selgitatakse: „Sünnitusjärgne depressioon on tõsine probleem, mis mõjutab paljudes maades 10–15 % emadest.” On kahetsusväärne, et „enamikule sedalaadi depressioonijuhtudele ei panda õiget diagnoosi ega määrata sobivaid ravimeid”, öeldakse ajakirjas.

Harvaesinevam, kuid palju tõsisem sünnitusele järgnev tervisehäire on sünnitusjärgne psühhoos. Haigel võivad esineda hallutsinatsioonid, ta kuuleb hääli ja kaotab reaalsustaju, ehkki ta võib vahepeal tunde või päevi normaalse mõistuse juures olla. Sellise psühhoosi põhjused on veel ebaselged, ent dr Milleri tähelepanekutel „paistab kõige mõjusamaks teguriks olevat tõenäoliselt hormoonmuutustest põhjustatud geneetiline viga”. Asjatundlik meedik võib sünnitusjärgset psühhoosi edukalt ravida.

[Kast/pildid lk 22]

Kuidas ennast aidata *

1. Kui depressioon visalt jätkub, otsi professionaalset abi. Mida kiiremini sa seda teed, seda kiiremini võib tulla paranemine. Vali mõistev arst, kes on sellise haigusseisundiga kursis. Püüa mitte tunda häbi sünnitusjärgse depressiooni pärast või piinlikkust ravimite tarvitamise tõttu.

2. Harrasta regulaarselt kehalist liikumist. Uurimused näitavad, et korrapärased kehalised harjutused võivad osutuda tõhusaks depressiooniraviks.

3. Räägi neile, kes on sulle kõige lähedasemad, mida sa tunned. Ära sulgu endasse ega suru alla oma tundeid.

4. Pea meeles, et sinu kodu ei pea olema ideaalses korras. Püüa hoida oma elu lihtsana, keskendudes vaid sellele, mis on oluline.

5. Palveta, et saada julgust ja kannatlikkust. Kui tunned, et sul on raske palvetada, palu kellelgi koos sinuga palvetada. Paranemine võib pikale venida, kui sa ei saa lahti süü- või väärtusetusetundest.

[Allmärkus]

[Kast lk 23]

Näpunäiteid meestele

1. Püüa mõista, et sünnitusjärgne depressioon ei ole sinu naise süü. Kui haigusseisund kestab, aita tal leida abi arstilt, kes seda terviseprobleemi ja tema olukorda mõistab.

2. Kuula oma naine kannatlikult ära. Tunnusta tema tundeid. Ära ärritu tema negatiivsusest. Aita tal lahkelt näha asja positiivset külge ja kinnita talle, et ta seisund paraneb. Ära arva, et sul tuleb lahendada kõik probleemid, mida ta mainib. Ta vajab ehk lihtsalt lohutust, mitte loogilisi lahendusi (1. Tessalooniklastele 5:14). Ära unusta, et sünnitusjärgne depressioon raskendab haige loogilist ja selget mõtlemist.

3. Loobu mittevajalikust tegevusest, nii et sul oleks naise toetamiseks rohkem aega. Sel moel võid tema paranemist kiirendada.

4. Võta kindlasti ka enda jaoks aega. Sinu hea füüsiline, vaimne ja usuline tervis võimaldab sul oma naist paremini toetada.

5. Leia keegi, kellega kõnelda ja kes saab sind julgustada – võib-olla keegi teine vaimselt küps mees, kelle naine on kannatanud sünnitusjärgse depressiooni all.

[Pilt lk 23]

Perekond Marshall