Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kuidas mul õnnestus oma vaimset janu kustutada

Kuidas mul õnnestus oma vaimset janu kustutada

Kuidas mul õnnestus oma vaimset janu kustutada

JUTUSTANUD LUCIA MOUSSANETT

ITAALIA loodenurgas Šveitsi Alpide ja kuulsa Prantsuse Mont Blanci lähedal mägede rüpes asub Valle d’Aosta maakond. Sündisin seal 1941. aastal väikeses Challant St. Anselme’i kogukonnas.

Olin viiest lapsest vanim ja mul oli neli venda. Ema oli väga töökas ja pühendunud katoliiklane. Isagi oli pärit usklikust perest. Tema kaks õde olid nunnad. Vanemad ohverdasid minu heaks palju, võimaldades mul muu hulgas saada haridust. Meie kogukonnas kooli ei olnud, nii et vanemad saatsid mind 11-aastasena internaatkooli, mida juhatasid nunnad.

Õppisin seal lisaks muudele õppeainetele ladina ja prantsuse keelt. Kui olin saanud 15-aastaseks, hakkasin tõsiselt jumalateenimise peale mõtlema. Jõudsin järeldusele, et parim viis seda teha oleks minna kloostrisse. Aga mu vanematele see ei meeldinud, sest ema oleks jäänud minu vendade eest üksi hoolitsema. Vanemad olid lootnud, et haridus võimaldab mul head tööd leida ja peret majanduslikult toetada.

Kuigi mu vanemate reageering kurvastas mind, tahtsin leida oma elule tõelist mõtet ja tundsin, et Jumal peaks olema esikohal. Niisiis läksin 1961. aastal roomakatoliku kloostrisse.

Minu elu nunnana

Esimestel kuudel uurisin kiriku norme ja reegleid ning tegin kloostris majapidamistöid. Augustis 1961 algas mul noviitsi- ehk ettevalmistusaeg ning ma hakkasin kandma nunnarüüd. Soovisin võtta endale ema järgi uue nime Ines. Kui see heaks kiideti, sai minust õde Ines.

Kuigi paljud noviitsid tegid kloostris majapidamistöid, oli minul piisavalt haridust, et töötada algklasside õpetajana. Kaks aastat hiljem, augustis 1963, andsin nunnatõotuse ja sain San Giuseppe õdede ordu nunnaks Aostas Itaalias. Hiljem võimaldas klooster mul saada lisaharidust, saates mind Maria Santissima Assunta ülikooli Roomas.

Naasnud aastal 1967 oma õpingutelt Roomas jälle Aostasse, sai minust keskkooliõpetaja. Aastal 1976 pakuti mulle kooli direktrissi kohta. Kuigi õpetasin veel mõnes klassis, määrati mind kooli direktrissiks ja ma sain Valle d’Aosta maakonna hariduskomisjoni liikmeks.

Minu ülim soov oli aidata vaeseid. Nende probleemid läksid mulle väga südamesse. Niisiis käivitasin mitmesuguseid sotsiaalprogramme, nende hulgas toetasime parandamatult haigeid, kellel polnud perekonda. Algatasin ka immigrantide laste õppeprogrammi. Lisaks otsisin vaestele tööd ja peavarju ning korraldasin abivajajatele meditsiiniabi. Püüdsin elada oma elu kooskõlas kiriku usupõhimõtetega.

Tol ajal olin võtnud omaks katoliku teoloogia, mis hõlmas selliseid kiriklikke õpetusi nagu kolmainsus ja hinge surematus ning katoliiklikke arusaamu inimese igavesest tulevikust. Sel ajal tunnistas katoliku teoloogia ka religioosset pluralismi, mis tähendas teiste religioonide aktsepteerimist ja nendega koos eksisteerimist.

Asjad, mis hakkasid mulle muret tegema

Ent mõned katoliku kiriku toimimisviisid tegid mulle muret. Näiteks enne ristimist ja kogudusse vastuvõttu oleksid lapsevanemad ja nende lapsed pidanud õppima, mida need sammud tähendavad. Aga enamik neist ei tulnud üleüldse tundi ja teised ei püüdnudki midagi õppida. Pealegi, kui mõningaid ei lubatud ristimisele ega kinnitatud kogudusse ühes kirikus, läksid nad lihtsalt teise, kus nad ristiti ning kogudusse vastu võeti. Minule tundus see olevat pinnapealne ja silmakirjalik.

Vahel küsisin endalt ja teistelt nunnadelt: „Kas me ei peaks hoopis evangeeliumi kuulutama, selle asemel et kõiksugu muude asjadega tegeleda?” Ja mulle vastati: „Meie kuulutame oma heade tegudega.”

Lisaks oli mul raske uskuda, et ma pean preestrile oma patte pihtima. Mõtlesin, et mul peaks olema võimalik nii isiklikest asjadest Jumalaga rääkida. Peale selle oli mul raske võtta vastu ideed, et palved tuleb pähe õppida ja siis neid pidevalt korrata. Veel oli mul raske uskuda, et paavst on ilmeksimatu. Aja jooksul jõudsin otsusele, et jään oma tõekspidamiste juurde ja lihtsalt jätkan usuelu.

Igatsus Piiblit tundma õppida

Olin alati pidanud Piiblist sügavalt lugu ja soovinud seda tundma õppida. Mil iganes pidin tegema mingi otsuse või ihkasin leida Jumalalt tuge, lugesin Piiblit. Kuigi me kloostris kunagi Piiblit ei uurinud, lugesin seda omaette. Mulle avaldas alati sügavat muljet kirjakoht Jesaja 43:10–12, kus Jehoova Jumal ütleb: „Teie olete minu tunnistajad.” Aga tollal ei mõistnud ma nende sõnade täit tähendust.

Kui ma 1960-ndate keskpaigas Roomas ülikoolis olin, tegin läbi Vatikani korraldatud nelja-aastase teoloogiakursuse. Aga Piiblit õpikute hulgas polnudki. Aostasse naasmise järel käisin paljudel oikumeenilistel konverentsidel, isegi nendel, mida korraldasid uskudevahelised ja ka mittekatoliiklikud organisatsioonid. See sütitas minus veelgi suurema innu Piibli õpetusi lähemalt tundma õppida. Põhjuseks oli segadus kõigi nende rühmituste seas, kes kõik väitsid end õpetavat Piiblit.

Saan Piibli kohta rohkem teada

Aastal 1982 tuli üks Jehoova tunnistaja keskusesse, kus ma sotsiaaltööd tegin, ja püüdis minuga Piibli teemal vestlust alustada. Kuigi olin väga hõivatud, pakkus mulle huvi mõte Piibli kohta rohkem teada saada. Ütlesin seepärast: „Astuge palun koolist läbi, ja kui mul on vaba tund, siis saame rääkida.”

See naine küll külastas mind, aga mul ei olnud tunniplaanis ühtegi „vaba tundi”. Siis aga sai mu ema teada, et tal on vähk, ja ma küsisin end töölt vabaks, et teda aidata. Pärast tema surma aprillis 1983 naasin tööle, aga tunnistajad olid juba kaotanud minuga kontakti. Siiski tuli veidi hiljem minu juurde Piiblist rääkima üks teine umbes 25-aastane naine. Olin omal käel Piibli Ilmutusraamatut lugenud. Niisiis küsisin temalt: „Kes on need 144 000, keda siin Ilmutuse 14. peatükis mainitakse?”

Mulle oli õpetatud, et kõik head inimesed lähevad taevasse, ja seetõttu ma ei saanud aru, mis loogika on selles, et neid 144 000 teistest taevasolijatest eraldi mainitakse. Mõtlesin, kes need 144 000 on? Mida nad teevad? Need küsimused mõlkusid mul ühtelugu meeles. See tunnistaja püüdis korduvalt minuga kokku saada, aga ma olin sedavõrd hõivatud, et enamasti ta mind kätte ei saanud.

Lõpuks andis see tunnistaja minu aadressi Marcole, kes oli tema koguduse vanem. Marco sai mind veebruaris 1985 viimaks kätte. Kuna mul oli kiire, vestlesime vaid mõne minuti, kuid leppisime edaspidise suhtes kokku. Pärast külastas ta koos oma naise Linaga mind regulaarselt ning aitas mul Piiblist aru saada. Hakkasin üsna pea mõistma, et sellised katoliku põhiõpetused nagu kolmainsus, hinge surematus ja põrgutuli ei põhine üleüldse Piiblil.

Läbikäimine tunnistajatega

Kui läksin Jehoova tunnistajate kuningriigisaali koosolekule, paistis silma, et seal on kõik hoopis teistmoodi kui katoliku kirikus. Laulsid kõik inimesed, mitte ainult koor. Pealegi võtsid nad koosolekust osa. Mulle sai selgeks, et terve organisatsioon koosneb „vendadest” ja „õdedest”. Nad tõepoolest hoolisid üksteisest. Kõik see jättis minusse sügava jälje.

Sel ajal käisin koosolekutel oma nunnarüüs. Nunna nägemine kuningriigisaalis liigutas mõningaid silmanähtavalt. Tundsin rõõmu ja rahuldust, sest mind ümbritses suur armastav pere. Uurimise käigus hakkasin mõistma ka seda, et paljud põhimõtted, millele ma olin rajanud oma elu, ei ole kooskõlas Jumala Sõnaga. Näiteks ei räägi Piibel midagi sellest, et Jumala sulased peaksid kandma spetsiaalset rüüd. Kiriku hierarhia ja selle hiilgavad tseremooniad olid hoopis midagi muud kui see, mida Piibel õpetab alandlikest kogudusevanematest, kes on koguduses eestvedajateks.

Mulle tundus, et olen kaotanud kindla jalgealuse. Tundus olevat võimatu, et olin tervelt 24 aastat valesti elanud. Aga ma tundsin ära Piibli selge tõe kõla. Hirm oli mõelda, et pean 44-aastasena oma elu otsast peale alustama. Aga kuidas oleksin võinud kinnisilmi edasi minna, olles nüüd näinud, mida Piibel tegelikult õpetab?

Tähtis otsus

Ma teadsin, et kloostrist lahkumine tähendab, et mulle ei jää majanduslikus mõttes mitte midagi. Aga ma pidasin meeles Taaveti sõnu selle kohta, et õige ’pole kunagi hüljatud ja tema lapsed ei otsi kunagi leiba’ (Laul 37:25). Teadsin, et kaotan mingil määral oma füüsilise turvatunde, kuid ma panin oma lootuse Jumalale ja mõtlesin: mis mul karta on?

Minu pere arvas, et olen hulluks läinud. See tegi mulle küll muret, aga ma pidasin meeles Jeesuse sõnu: „Kes isa või ema enam armastab kui mind, see ei ole mind väärt” (Matteuse 10:37). Samal ajal julgustasid ja tugevdasid mind tunnistajate lihtsad tähelepanuavaldused. Kui ma tänaval oma nunnarüüs kõndisin, tulid nad üle tee mind tervitama. See lähendas mind vennaskonnaga veelgi ning ma tundsin, et kuulun nende perre.

Lõpuks läksin abtissi juurde ja selgitasin põhjusi, miks olen otsustanud kloostrist lahkuda. Kuigi ma pakkusin talle, et võin Piiblist näidata, miks ma sellise otsuse olen teinud, keeldus ta kuulamast, öeldes: „Kui mul on Piibli kohta küsimusi, siis ma lähen asjatundja juurde!”

Katoliku kirik oli minu otsusest šokeeritud. Mind süüdistati amoraalsuses ja arukaotuses. Aga need, kes mind tundsid, teadsid, et süüdistused ei pea paika. Need, kellega ma koos olin töötanud, reageerisid igaüks isemoodi. Mõned arvasid, et tegin tõelise julgustüki. Teised olid pettunud, sest nad arvasid, et lähen vale teed. Mõned tundsid mulle isegi kaasa.

Jätsin katoliku kiriku maha 4. juulil 1985. Teades, kuidas teisi sellisele teele asujaid oli koheldud, kartsid tunnistajad minu julgeoleku pärast ja varjasid mind terve kuu. Nad sõidutasid mind minu elukohast autoga koosolekutele ja tagasi. Hoidusin teiste silme alla sattumast, kuni olukord rahunes. 1. augustil 1985 hakkasin koos Jehoova tunnistajatega teenistuses osalema.

Kui ma hiljem samal kuul Jehoova tunnistajate piirkonnakonvendil käisin, sai meedia teada, et ma olin kirikust lahkunud, ning avaldas selle kohta loo. Ja kui mind viimaks 14. detsembril 1985 ristiti, pidas kohalik televisioon ja ajakirjandus minu tegu sedavõrd enneolematuks, et mu lugu toodi taas avalikkuse ette, et kõik inimesed juhtunust ikka kindlasti kuuleksid.

Kloostrist lahkusin absoluutselt tühjade kätega. Mul polnud ei tööd, kodu ega pensioni. Umbes aasta jooksul hoolitsesin ühe halvatu eest. Juulis 1986 hakkasin pioneeriks, nagu kutsutakse Jehoova tunnistajate täisajalisi jumalateenijaid. Kolisin piirkonda, kus oli väike, vastmoodustatud kogudus. Andsin seal eraviisilisi keele- ja muid tunde, kasutades niiviisi ära oma haridust. See tagas mulle paindliku ajakava.

Teenimine välismaa põllul

Olin saanud teada Piibli tõe ja tahtsin nüüd jagada seda nii paljudega kui võimalik. Kuna ma oskan prantsuse keelt, siis mõtlesin teenimisele mõnes prantsuse keelt rääkivas Aafrika riigis. Kuid 1992. aastal said Jehoova tunnistajad ametliku tunnustuse lähedalasuvas riigis Albaanias. Sama aasta lõpus määrati sinna tööle väike rühm pioneere Itaaliast. Nende hulgas olid Mario ja Cristina Fazio minu kogudusest. Nad kutsusid mind endale külla ja andsid mulle mõtte teenimisest Albaanias. Niisiis, pärast põhjalikku kaalumist ja palvetamist jätsin 52-aastasena oma suhteliselt turvalise olukorra ja hüppasin jälle tundmatus kohas vette.

See oli märtsis 1993. Kohale jõudes nägin kohe, et kuigi ma polnud kodumaast geograafilises mõttes kuigi kaugel, olin sattunud täiesti teise maailma. Inimesed läksid igale poole jala ja rääkisid mulle täiesti arusaamatut albaania keelt. Riigis toimusid tohutud muudatused, üks poliitiline kord asendus teisega. Aga inimesed janunesid Piibli tõe järele ning neile meeldis lugeda ja uurida. Piibliõpilased arenesid kiiresti ja see soojendas mu südant ning aitas mul uue keskkonnaga paremini kohaneda.

1993. aastal, minu saabudes pealinna Tiranasse, oli Albaanias ainult üks kogudus ja veidi üle 100 tunnistaja, kes olid laiali pillutatud üle terve riigi. Samal kuul Tiranas peetud esimesel ühepäevasel erikokkutulekul oli kohal 585 inimest ja 42 ristiti. Kuigi ma ei mõistnud sõnagi sellest, mida räägiti, oli liigutav kuulda, kuidas tunnistajad laulavad, ja näha, kui tähelepanelikult nad kuulavad. Aprillis pühitseti Jeesus Kristuse surma mälestusõhtut ja kohal oli 1318 inimest! Sellest ajast peale on kristlik tegevus Albaanias õitsele löönud.

Heitsin sageli oma neljanda korruse rõdult pilgu Tirana peale ja mõtlesin: millal me küll kõigi nende inimesteni jõuame? Jehoova Jumal on hoolitsenud selle eest. Tiranas on praegu 23 Jehoova tunnistajate kogudust. Kogu riigis on 68 kogudust ja peale selle veel 22 gruppi, kokku 2846 tunnistajat. Kõik see kasv on toimunud vaid mõne aastaga! Ja 2002. aasta mälestusõhtul oli 12 795 inimest!

Nende kümne aasta jooksul Albaanias on mul olnud suur eesõigus aidata vähemalt 40 inimest ristimiseni. Mitmed neist teenivad nüüd kas pioneeridena või on mingit muud liiki täisajalises teenistuses. Nende aastate jooksul määrati kuus Itaalia pioneeride gruppi Albaaniasse appi tööd tegema. Igale grupile korraldati kolmekuine keelekursus ja mina sain kutse õpetada viimast nelja kursust.

Kui mu pere liikmed minu kirikust lahkumise otsusest esmakordselt kuulsid, reageerisid nad sellele üliägedalt. Aga pärast kõiki neid aastaid on nende suhtumine leevenenud, sest nad näevad, et ma olen rahul ega ole kellegagi sõjajalal. Õnneks toetab mu pere mind nüüd palju rohkem, sealhulgas mu 93-aastane tädi, kes on ikka nunn.

Sellest alates, kui ma Jehoovat tundma õppisin, on ta minu eest nii erinevates olukordades hoolitsenud! Ta juhtis mu sammud oma organisatsiooni. Kui vaatan tagasi, meenub mulle mu igatsus aidata vaeseid ning ebaõigluse ja puuduse all kannatajaid ning soov täielikult Jumala teenistuses olla. Ma tänan Jehoovat, sest ta on hoolitsenud selle eest, et saaksin oma vaimset janu kustutada.

[Pilt lk 21]

Albaania perekond, kellega ma olen Piiblit uurinud. Üksteist liiget on ristitud

[Pilt lk 21]

Enamik neist pildil olevatest albaania naistest, kellega ma olen Piiblit uurinud, on praegu täisajalises teenistuses