Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Madrid – kuningale ehitatud pealinn

Madrid – kuningale ehitatud pealinn

Madrid – kuningale ehitatud pealinn

„ÄRGAKE!” HISPAANIA-KORRESPONDENDILT

MÕNED maailma pealinnad on kasvanud välja looduslikest sadamakohtadest ja olnud juba ammust aega kihava eluga sadamalinnad. Mõned aga asuvad liiklusrohkete jõgede ristumiskohal ning nende tõus silmapaistvale kohale on olnud lausa vältimatu. Paljud Euroopa pealinnad on olnud juba alates Rooma aegadest tähtsad linnad. Kuid Hispaania pealinn Madrid on erand. Aastal 1561, mil see linn ootamatult väljapaistvale kohale tõusis, oli seal vähem kui 10 000 elanikku.

Linna arengu põhjus oli lihtne. Hispaania ja hiigelsuurte meretaguste riikide impeeriumi kuningas Felipe II oli tüdinud oma õukonda ühest Kastiilia linnast teise kolimast. Kirgliku jahimehena soovis ta, et tema õukonnal oleks püsiv asukoht mugaval kaugusel ta lemmikjahimaadest. Madrid vastas sellele

nõudele oivaliselt, lisaks leidus seal head joogivett, linnal oli küllaldaselt ruumi laienemiseks ning viljakaid põllumaid lähiümbruses.

Otsus tehtud, algatas Felipe ehitusprogrammi, mis pidi tegema Madridist sobiliku pealinna. Hilisemad Hispaania kuningad muutsid Madridi veelgi kaunimaks, nii et linna ja monarhia vahele tekkis ainulaadne side. 17. sajandiks oli Madridist saanud Hispaania suurim linn. Tänapäeval on see oma rohkem kui kolme miljoni elanikuga jõudsalt kasvav moodne metropol.

Madridi tihedate sidemete tõttu Hispaania kuningakojaga seostatakse linna paljusid ajaloolisi ehitisi kahe silmapaistva dünastiaga. Linna vanima osa, mida kutsutakse Austria Madridiks, on rajanud 16. ja 17. sajandil austria ehk Habsburgide dünastia. Hilisemad laiendused said tuntuks kui Bourbonide Madrid. Buorbonid on praegugi valitsev dünastia, mis tuli Hispaanias võimule aastal 1700.

Sajandite jooksul on Hispaania kuningad algatanud või finantseerinud linna paljude suurejooneliste hoonete ehitamist. Nende ülimalt väärtuslikust maalikollektsioonist on nüüd saanud Madridi riikliku kunstigalerii tuumik. Madridi lähiümbruse laialdastest kuninglikest valdustest on lõpuks kujunenud välja tähtsaimad linnapargid ja vaba aja veetmise piirkonnad.

Roheline linn

Kuna kuningakoja huvialadeks olid jahipidamine ja pargid, oli Madridi nüüdisaegse laienemise hakul avar roheline vöönd juba olemas. Hoolimata linna kiirest kasvust viimastel aastakümnetel, lõikub lõunapoolsetest mägedest praktiliselt linna keskmeni sisse hiigelsuur parkide vöönd.

Üks Madridi parkidest, endine kuninglik jahiala nimetusega Casa de Campo laiub kuningapalee lähistel ning nüüd asub seal moodne loomaaed. Madridist põhja pool El Pardo mäel kasvab tohutu suurel alal põline tammemets, mis ulatub 10 kilomeetri kaugusele linnasüdamest.

Felipe II määras selle jahiala piirid kindlaks peagi pärast Madridi pealinna rajamist. Algselt tema isa püstitatud kuninglik jahiloss kaunistab veel nüüdki parki. Nüüd on sellest metsaalast saanud piirkondlik looduskaitseala, mis pakub kaitset Euroopas kõige enam ohustatud liikidest kahele: ibeeria kääpakotkale ja raisakotkale.

Retiro park oli varem avar kuninglik pargiala Madridi keskosas, kus kuningapere korraldas härjavõitlusi ja isegi merelahinguid. Lihtinimesi hakati parki lubama 18. sajandil, tingimusel et nad oleksid sündsalt riides. Nüüd muidugi rangeid riietuseeskirju enam pole ja see populaarne puhkepaik kubiseb igal nädalalõpul madriidlastest. Paljude sealsete vaatamisväärsuste hulka kuuluvad sepismetallist ja klaasist kristallpalee ning sõudejärve palistav poolkaares kolonnaad.

Carlos III, 18. sajandil valitsenud kuningas, kes tundis suurt huvi kunsti ja teaduse vastu, rajas Retiro pargi serva Kuningliku Botaanikaaia. Viimase kahe ja poole sajandi jooksul on botaanikaaed spetsialiseerunud Kesk- ja Lõuna-Ameerika floorale.

Kunstiavenüü

Tänu Hispaania kuningakoja heldekäelisusele asub Madridis üks maailma tähtsamaid kunstigaleriisid. Prado muuseumi rajamiseks andis korralduse Carlos III, kes on läinud ajalukku kui silmapaistev Madridi linnapea. Tegemist on kunstikollektsiooniga, mis on põhiliselt pärit Hispaania monarhidelt, kes hakkasid neli sajandit tagasi kunstiteoseid koguma.

Lisaks sellele, et 17. sajandil tegutsenud õukonnakunstnik Velázquez ise meistriteoseid maalis, kammis ta ka läbi kogu Euroopa, et osta kokku suurepäraseid maale oma kuninglikule patroonile Felipe IV-le. Järgmisel sajandil sai õukonnakunstnikuks Francisco de Goya. Seega pole üllatav, et Prados on hulgaliselt nende kahe kuulsa kunstniku meistritöid.

Sellesama puudega ääristatud avenüü äärest, kus asub Pradogi, võib leida Thyssen-Bornemisza muuseumi ja Centro de Arte Reina Sofía riikliku muuseumi. Seda elegantset tänavat, mida on hakatud kutsuma Kunstiavenüüks, kaunistavad ka arvukad Madridi kuulsad skulptuurid.

Nii nagu paljud linnad, on ka Madrid elanud üle tõuse ja langusi. Pealinn oli Hispaania kodusõja ajal (1936–1939) praktiliselt kogu aeg piiramisrõngas, nii et suurejoonelisel võidukaarel Puerta de Alcalá’l võib veel nüüdki näha konflikti ajast pärit kuuliauke. Kuid linna asutajate sooviks oli juba algusest peale, et Madridist saaks kultuurilinn, kus selle elanikud üksteisega hästi läbi saaksid.

Aastast 1202 pärit Madridi harta sätestas kõige muu kõrval ka selle, et linnakodanikud ei tohi duelle pidada, relva kanda ning teotavaid või solvavaid sõnu kasutada. Ka pidid nad linna puhtana hoidma, neil oli keelatud kaaslinlasi petta ning nad pidid pulmadele tehtavaid kulutusi hoidma mõistlikkuse piires. Kooskõlas selliste taotlustega on tänapäeva Madrid puhas linn – pulmapeod, tõsi küll, on siin küllaltki kulukad! Külalised, kes sooviksid odavalt einestada, võiksid proovida tüüpilisi tapa’sid – paljudes söögikohtades koos külmade jookidega serveeritavaid maitsvaid suupisteid.

Viimastel aastatel on Madrid märgatavalt laienenud. Praegu on linnas hästitoimiv transpordisüsteem ja kogu vajalik infrastruktuur, et hoolitseda igal aastal linna külastavate miljonite turistide eest. Juuli- ja augustikuus on linna külalisteks ka tuhanded Hispaania ja teiste maade Jehoova tunnistajad. Neil on kavas pidada ühel Madridi suurel jalgpallistaadionil rahvusvaheline konvent. Seega avaneb paljudele osavõtjatele võimalus näha oma silmaga pealinna, mis ehitati kuningale.

[Kast/pildid lk 24, 25]

KUNINGALE KOHASED PALEED

Kuningapalee. Olles vist küll kõige muljetavaldavam Madridi ehitis, kõrgub palee muistse mauride kindluse kohal, mille ümber Madridi linn kujunema hakkas. Kuigi aastast 1931 pole palee enam kuninga residents, täidab see olulisi riiklikke funktsioone. Korrapärane park ulatub palee juurest alla jõeni.

Aranjuezi palee. Aranjuez asub pealinnast umbes 50 kilomeetri kaugusel lõunas Tejo jõe ääres. Lopsaka looduse ja pehmema kliima tõttu kujunes sellest lemmikpaik Felipe II-le, kes algatas palee ehitamise. Palee ja kütkestava pargi rajamise lõpetas 18. sajandil Carlos III.

El Escorial. Selle hiigelsuure kloostrist, raamatukogust, mausoleumist ja paleest koosneva kompleksi ehitamist alustas Felipe II peagi pärast seda, kui ta oli teinud Madridi oma pealinnaks. Pärast 20 aastat väldanud ehitustegevust kujunes sellest Felipe impeeriumi keskpunkt, rangelt lihtne varjupaik, kus ta sai segamatult töötada. Siin säilitatakse üht Hispaania tähtsamat käsikirjade kollektsiooni, sealhulgas keskaegseid hispaaniakeelseid piiblitõlkeid.

El Pardo loss. See kuninglik jahiloss paikneb Madridiga külgneval looduskaitsealal. Algse ehitise püstitas Felipe II isa. Sellest perioodist on pärit siseõu.

La Granja de San Ildefonsos, 80 km põhja pool, asub luksuslik palee. Selle ehitas Versailles’ lossi eeskujul Felipe V, kes oli Versailles’s oma lapsepõlve veetnud. Peenelt kujundatud paleeaiad ja purskkaevud pakuvad kontrasti ümbritsevaid mägesid katvatele suurtele männimetsadele.

[Allikaviide]

Foto: Cortesía del Patrimonio Nacional, Madrid, España

[Kast/pildid lk 26]

KUULSAID MADRIDI MÄLESTUSMÄRKE

Plaza Mayor (1). Juba kolm sajandit on see väljak olnud turuplats ja põhiline koht selliste üldrahvalike sündmuste tarbeks nagu härjavõitlused, kroonimised ja ketserite hukkamised. Ühel Prado muuseumis (2) asuval maalil kujutatakse ilmekalt Plaza Mayori panoraami Madridis aastal 1680 korraldatud ulatusliku autodafee ehk ketserite avaliku põletamise ajal.

Raekoda paikneb kütkestava iidse Plaza de la Villa väljaku ääres, kus peeti esimesi ametlikke linnakoosolekuid. Vanadest hoonetest ümbritsetud väljakul võib nüüdki tajuda 16. sajandi Madridi hõngu. Sellest ei jää kuigi kaugele Puerta del Sol, linna kõige elavama liiklusega väljak, kust väljuvad kiirtena kõik Madridist provintsidesse suunduvad maanteed. Need vaatamisväärsused kuuluvad linna vanimasse ossa.

Madridi laienedes rajasid või finantseerisid Bourbonide dünastia kuningad – nende seast paistab silma Carlos III – teisigi märkimisväärseid ehitisi, mis tihtilugu jäljendasid Bourbonide sünnimaa Prantsusmaa arhitektuuristiile. Näitena võib tuua kuningapalee, Rahvusraamatukogu (3), Linnamuuseumi (4), Kybele purskkaevu (5), Neptuni purskkaevu ja Puerta de Alcalá (6).

[Allikaviited]

2. pilt: MUSEO NACIONAL DEL PRADO; 5. ja 6. pilt: Godo-Foto