Kasvav pahameel maksude pärast

„Kõik, mis ma ränga töö eest saan, kahmatakse mult käest.” (Babüloonia vanasõna umbes aastast 2300 e.m.a)

„Selles maailmas on kõik ebakindel, välja arvatud surm ja maksud.” (USA riigimees Benjamin Franklin, 1789)

REUBEN töötab müügimehena. Igal aastal hajub ligikaudu kolmandik tema ränga tööga teenitud palgast maksudena. „Ma ei mõista, kuhu kõik see raha läheb,” kurdab ta. „Valitsus teeb nii palju rahalisi kärpeid ning meile osutatakse vähem teenuseid kui kunagi varem.”

Meeldigu see meile või mitte, maksud on siiski lahutamatu osa elust. Kirjanik Charles Adams ütleb: „Niikaua, kui on olnud olemas tsiviliseeritud ühiskonnad, on valitsused rakendanud sissetulekute maksustamiseks mitmesuguseid mooduseid.” Tihtilugu on maksud tekitanud meelepaha, mõnikord ka õhutanud mässule. Muistsed britid astusid võitlusse roomlaste vastu, öeldes: „Parem on lasta end tappa kui elada ränga maksukoorma all!” Prantsusmaal sai vihast soolamaksu pärast säde, mis süütas Prantsuse revolutsiooni, mille käigus maksukogujad giljotiiniti. Maksumässudel oli oma osa ka USA iseseisvussõjas Inglismaa vastu.

Pole üllatav, et pahameel maksude pärast on hõõgvel meie päevilgi. Ekspertide sõnul on arengumaade maksusüsteemid tihtilugu ebaefektiivsed ja ebaõiglased. Ühe uurija teatel on ühes vaeses Aafrika riigis kehtestatud „enam kui 300 kohalikku maksu, millega ka kõige võimekamal personalil on võimatu toime tulla. Korralikke maksukogumise ja kontrollimise mehhanisme kas pole olemas või siis ei rakendata, ... see aga soodustab seaduserikkumist”. BBC uudistes räägiti ühest Aasia riigist, kus „kohalikud ametnikud kehtestasid kümneid seadusevastaseid makse alates banaanikasvatusmaksust kuni seatapumaksuni, et suurendada kohalikke finantse või täita oma taskuid”.

Meelepaha teravdab ka lõhe rikaste ja vaeste vahel. ÜRO väljaandes „Africa Recovery” tõdetakse: „Üks paljudest arenenud riikide ja arenguriikide vahelistest majanduserinevustest on see, et arenenud riigid maksavad põllumeestele toetusi, samal ajal kui arengumaad nõuavad neilt sisse makse. ... Maailmapanga uuringutest ilmneb, et ainuüksi USA subsiidiumid kahandavad Lääne-Aafrika puuvillaekspordi aastatulu 250 miljoni dollari võrra.” Niisiis võib arengumaade põllumeestes tekitada meelepaha see, kui valitsus nende niigi kehvadest sissetulekutest makse välja pigistab. Üks Aasia põllumees sõnab: „Alati kui [valitsusametnikud] kohale saabusid, oli juba teada, et nad on tulnud raha küsima.”

Samasugust meelepaha äratas hiljuti Lõuna-Aafrika Vabariigis see, et valitsus kehtestas farmeritele maamaksu. Farmerid ähvardasid  asja kohtusse kaevata. See maks „viib farmerid pankrotti ning suurendab veelgi töötust farmitööliste seas”, kaebas farmerite esindaja. Ka praegusel ajal viib meelepaha maksude pärast mõnikord vägivallani. BBC uudistes teatatakse: „Eelmisel aastal tapeti kaks [Aasia] farmerit, kui politsei ründas küla, kus talumehed protestisid ülemäära suurte maksude vastu.”

Kuid maksude maksmise pärast ei tunne pahameelt mitte ainult vaesed. Lõuna-Aafrika Vabariigis tehtud uurimusest ilmnes, et paljud jõukad maksumaksjad „ei taha täiendavaid makse maksta, kuigi see tähendab, et valitsus pole seetõttu võimeline neile olulisi teenuseid paremaks muutma”. Maksudest kõrvalehoidmise pärast on uudistes ilma teinud maailmakuulsused muusika-, filmi-, spordi- ja poliitikavallast. Raamatus „The Decline (and Fall?) of the Income Tax” täheldatakse: „Kahjuks pole ka meie kõrgeimad valitsusametnikud, meie presidendid, andnud sugugi head eeskuju, mis innustaks tavakodanikke maksuseadustele kuuletuma.”

Ehk tunned ka sina, et maksud on ülemäära suured, ebaõiglased ja rõhuvad. Kuidas siis peaks maksude maksmisse suhtuma? Kas neil on ka mingi kaalukas otstarve? Miks on maksuseadused tihti nii keerukad ja pealt näha ka ebaõiglased? Neid küsimusi käsitletakse järgnevates artiklites.

[Pilt lk 4]

Arengumaades võib vaestele langeda ebaõiglaselt suur maksukoormus

[Allikaviide]

Godo-Foto