Taimravipreparaadid – kas nendest võib olla abi?

RAVIMTAIMI on juba muistsetest aegadest tohterdamiseks kasutatud. Umbes 16. sajandist e.m.a pärit Ebersi papüürusel on kirjas sadu rahvameditsiini ravivõtteid kõikvõimalike tõbede puhuks. Kuid tavaliselt anti teadmised taimravi kohta põlvest põlve suuliselt edasi.

Lääne meditsiinis kujunes taimravi aluseks esimesel sajandil elanud kreeka arsti Dioskoridese teos „Materia medica”. Sellest sai järgnevaks 16 sajandiks tähtsaim farmakoloogiaõpik. Paljudes maailma paikades on traditsiooniline taimravi veel nüüdki populaarne. Saksamaal koguni kaetakse valitsuse terviseprogrammide raames osade taimsete arstimite retseptihinnad.

Ehkki mõnikord väidetakse, et traditsioonilised ja rahvameditsiinis kasutatavad ravimtaimed on ohutumad kui nüüdisaegsed farmatseutilised ravimid, kaasnevad ka nendega mõningad riskitegurid. Niisiis võivad tekkida küsimused: milliste hoiatuste ja soovitustega tuleks taimravi kaaludes arvestada? Ja kas on olukordi, kus oleks hea üht ravi teisele eelistada? *

Kuidas ravimtaimedest võib abi olla

Ravimtaimedele on omistatud hulgaliselt tervistavaid omadusi. Ühtesid neist arvatakse aitavat organismil võidelda nakkustega. Teistest väidetakse olevat abi seedetegevuse soodustamisel, närvide rahustamisel, lahtistina toimimisel või näärmetalitluse reguleerimisel.

Ravimtaimedel on väärtuslik koht nii toitlustuses kui meditsiinis. Mõned diureetikumina toimivad taimed, nagu petersell, sisaldavad ka  märkimisväärses koguses kaaliumi. * Kaalium neis taimedes kompenseerib selle elutähtsa elemendi kadu urineerimise kaudu. Juba ammust ajast rahustina kasutatav palderjan (Valeriana officinalis) aga sisaldab palju kaltsiumi, mis võib tõhustada taime rahustavat toimet närvisüsteemile.

Kuidas ravimtaimi tarvitada

Ravimtaimi võib tarvitada mitmel moel, näiteks tee, keedise, tinktuuri või hautisena. Teed valmistades kallatakse ravimtaimele keeva vett. Spetsialistid hoiatavad, et teedes kasutatavaid ravimtaimi ei tohiks üldiselt keeta. Keediste valmistamisel keedetakse taimejuuri ja -koori vees, et vabaneksid toimeained.

Mida võib öelda tinktuuride kohta? Ühe sõnaraamatu järgi on see „ravimtaime alkohol- või eetertõmmis”. Hautisi võib valmistada mitmel moel. Tavaliselt pannakse neid haigestunud või valuliku kehaosa peale.

Erinevalt paljudest vitamiinidest ja medikamentidest peetakse enamikku ravimtaimi toiduaineteks ning tavapäraselt tarvitatakse neid muudest ravimitest eraldi ja tühja kõhuga. Neid võib tarvitada ka kapslitena, mis on mugavamad ja suupärasemad. Kui oled otsustanud taimravi kasuks, oleks arukas järgida spetsialisti juhendeid.

Traditsiooniliselt soovitatakse ravimtaimi tarvitada külmetushaiguste, seedehäirete, kõhukinnisuse, unetuse ja iivelduse puhul. Kuid mõnikord kasutatakse ravimtaimi ka palju tõsisemate haiguste puhul nii nende raviks kui ka ennetamiseks. Näiteks Saksamaal ja Austrias kasutatakse eesnäärmesuurenemuse esialgses ravis palmi Serenoa repens. Mõnel maal kannatab selle tervisehäire all 50–60 protsenti mehi. Kuid tähtis on, et paistetusele paneb diagnoosi arst, veendumaks, et haigusseisund ei vaja tõsisemat sekkumist, nagu näiteks vähi puhul.

Mõningad hoiatused

Ka siis, kui ravimtaime peetakse üldiselt ohutuks, oleks hea olla ettevaatlik. Ära kaota valvsust vaid seepärast, et toode kannab silti „looduslik”. Üks ravimtaimeentsüklopeedia ütleb: „Asja ebameeldiv külg on see, et osa ravimtaimi on lausa ohtlikud. [Kahjuks] pole mõningad inimesed ravimtaimede – olgu need ohtlikud või mitte – tarvitamisel piisavalt hoolikad.” Ravimtaimedes leiduvad keemilised koostisosad võivad mõjutada südamerütmi, vererõhku ja veresuhkru taset. Seetõttu peaksid olema eriti ettevaatlikud inimesed, kellel on probleeme südamega, kõrge vererõhk või veresuhkruhäired – näiteks suhkurtõbi.

Üldjuhul aga piirduvad ravimtaimede kõrvalmõjud allergiale tüüpiliste reaktsioonidega, näiteks peavalu, peapöörituse, iivelduse või nahalööbega. Väidetavasti kutsuvad ravimtaimed külmetushaigustele iseloomulike või ka muude sümptomite näol esile „tervenemiskriisi”. Võib ilmneda, et ravimtaimede tarvitaja tervislik seisund halveneb, enne kui toimub pööre paremuse poole. Üldiselt peetakse sellise reaktsiooni põhjuseks mürgiseid jääkaineid, mis taimravi saades organismist välja viiakse.

Taimravitoodetega seonduvad üksikud surmajuhtumid rõhutavad ettevaatuse ja asjatundliku juhendamise vajadust. Näiteks võib sageli kaalust allavõtmiseks tarvitatav ravimtaim efedra tõsta vererõhku. Ameerika Ühendriikides on registreeritud üle saja efedratoodetega seonduva surmajuhtumi, olgugi et San Francisco patoloog Steven Karch nendib: „Ainsatel mulle teada juhtumitel, kus [efedrat tarvitanud] inimesed surid, oli tegemist kas raske südame-veresoonkonnahaigusega või üledoosiga.”

Taimseid toidulisandeid tutvustava raamatu autor dr Logan Chamberlain on seisukohal: „Viimastel aastatel on praktiliselt kõik teated ravimtaimede kahjulikust mõjust seotud juhtumitega, kus inimesed eirasid juhendeid. ... Usaldusväärsetele toodetele märgitud soovitatavad doosid on turvalised ja ühtlasi tagasihoidlikud. Ära neid eira, kui sa just pole saanud häid näpunäiteid korraliku ettevalmistusega ravimtaimetundjalt.”

Ravimtaimespetsialist Linda Page manitseb ettevaatusele: „Ka tõsise haigusseisundi  korral tuleks tarvitada mõõdukaid, mitte hiigelsuuri koguseid. Varudes rohkem aega ja rakendades leebemaid ravimeetodeid, võib saada palju paremaid tulemusi. Tervise taastumine võtab oma aja.”

Ühes ravimtaimi käsitlevas raamatus selgitatakse, et mõningad ravimtaimed on varustatud üledoseerimise vastase kaitsemehhanismiga. Näiteks kutsub üks lõõgastava toimega ravimtaim liigtarvitamise korral esile oksendamise. Ent selline sugugi mitte kõigile ravimtaimedele iseloomulik omadus ei välista vajadust pidada kinni turvalisest doosist.

Siiski on paljud seisukohal, et ravimtaime mõjusus eeldab selle tarbimist piisavas koguses ning õigel kujul. Mõnikord saab seda teha vaid ekstrakti tarvitades. See käib ka juba ammust ajast mälu ja vereringe parandamiseks tarvitatava hõlmikpuu kohta, sest üheainsa mõjusa doosi jaoks läheb vaja mitu kilo lehti.

Ohtlik ühendus

Ravimtaimed koos retseptiravimitega võivad mitmel moel vastastikust toimet avaldada. Näiteks võivad ravimtaimed ravimi mõju kas tugevdada või nõrgendada, soodustada selle väljutamist organismist kiiremini kui tavaliselt või suurendada kõrvalmõjude ohtu. Saksamaal arstide poolt kerge kuni mõõduka depressiooni puhul tihti väljakirjutatav liht-naistepuna viib paljud ravimid kaks korda kiiremini organismist välja, vähendades seeläbi nende ravitoimet. Niisiis, kui tarvitad retseptiravimeid, kaasa arvatud antibeebipillid, konsulteeri arstiga, enne kui hakkad tarvitama ravimtaimi.

Ühes ravimtaimede tervistavaid omadusi käsitlevas raamatus öeldakse: „Alkohol, marihuaana, kokaiin, tubakas ja muud meelemürgid ning mõningad ravimtaimed võivad koos tarvitatuna avaldada eluohtlikku vastastikmõju. ... Terve mõistus käsib [taolistest uimaainetest] eelkõige haiguse ajal hoiduda.” Seda nõuannet peaksid võtma tõsiselt ka rasedad naised ning lapsi rinnaga toitvad emad. Piibli käsku ’puhastada endid kõigest liha ja vaimu rüvedusest’ järgivad kristlased on muidugi kaitstud tubaka ja uimastite eest (2. Korintlastele 7:1).

Seoses ravimtaimede endiga hoiatab üks teatmeteos: „Kui jääd mingi ravimtaime tarvitamise ajal rasedaks, katkesta tarvitamine, seni kuni oled saanud asja arutada oma arstiga. Püüa meenutada, kui suures doosis ja kui pikka aega sa seda ainet tarvitasid.”

„[Ravimtaimedega] iseravimisega kaasneb hulk ohte,” kirjutab üks ravimtaimeentsüklopeedia. Juuresolevast kastist pealkirjaga „Iseravimise ohud” võib leida loetelu ravimtaimedega kaasnevatest võimalikest ohtudest.

Ravimtaimedesse tuleb nagu kõigisse tervisetoodetesse suhtuda ettevaatuse, arukuse ja muidugi ka tasakaalukusega – unustamata seejuures, et on haigusi, mida praegu ei suudetagi ravida. Tõsikristlased ootavad igatsusega aega, mil Jumala Kuningriigi valitsuse all kõrvaldatakse täielikult haiguste ja surma peapõhjus – esivanematelt päritud ebatäius (Roomlastele 5:12; Ilmutuse 21:3, 4).

[Allmärkused]

[Kast lk 14]

Iseravimise ohud

Toome ära mõningad ohud, mis võivad kaasneda ravimtaimede tarvitamisega, kui pole konsulteeritud kvalifitseeritud asjatundjaga.

Sa ehk ei tea, mis täpselt sind vaevab.

Isevalitud ravirežiim ei pruugi sinu haigusseisundile sobida, ehkki haigus on õigesti diagnoositud.

Iseravimisele toetudes võid välistada radikaalsema, ent vältimatult vajaliku ja õige ravimooduse.

Ise valitud ravimid ei pruugi sobida arsti määratud medikamentidega, näiteks allergia- või vererõhuravimitega.

Ravides omal käel mingit tühist terviseriket, võid süvendada mõnda teist tervisehäda, nagu kõrge vererõhk.

[Allikaviide]

Allikas: „Rodale’s Illustrated Encyclopedia of Herbs”