Riietumine ja välimus olid minu komistuskivid

JUTUSTANUD EILEEN BRUMBAUGH

KASVASIN üles saksa baptisti vendade vana korda järgivas usus, mis sarnaneb amišite ja mennoniitide religiooniga. Vennasteliikumine sai Saksamaal alguse 1708. aastal osana pietismiks kutsutud usulisest ärkamisest. „The Encyclopedia of Religion” ütleb, et pietismi eripäraks oli „seisukoht, et inimkond vajab evangeeliumi Kristusest”. Selle veendumusega tehti eri riikides edukat misjonitööd.

1719. aastal tuli väike grupp inimesi Alexander Macki juhtimisel Ameerika Ühendriikide praegusesse Pennsylvania osariiki. Alates sellest ajast on moodustunud ja eraldunud üha uusi rühmitusi. Iga rühmitus tõlgendas Alexander Macki õpetusi isemoodi. Meie väikeses kirikus oli umbes 50 liiget. Meile rõhutati seda, et peame lugema Piiblit ja järgima täpselt kiriku ametlikke otsuseid.

Minu perekond oli seda usku ja selle eluviisi järginud vähemalt kolm põlvkonda. Mina ühinesin kirikuga ning mind ristiti, kui olin 13-aastane. Mulle õpetati, et auto, traktori, telefoni ja isegi raadio ning mistahes muu elektririista omamine ja kasutamine on vale. Meie naised riietusid väga lihtsalt, nad ei lõiganud juukseid ja kandsid alati peakatet, mehed aga kasvatasid habet. Meie mõtteviisi järgi tähendas mitte olla maailmast seda, et me ei kandnud moodsaid rõivaid, ei kasutanud kosmeetikat ega kandnud ehteid, mis kõik väljendasid meie meelest patust uhkust.

Meid õpetati sügavalt austama Piiblit, mis oli meie vaimne toit. Enne hommikusööki kogunesime alati elutuppa ja kuulasime isa, kes luges peatüki Piiblist ja kommenteeris seda. Seejärel laskusime kõik põlvili ja isa tegi palve. Pärast kordas ema Meie Isa palvet. Ootasin alati meie hommikupalvust, kui terve pere tuli kokku ja keskendus vaimsetele asjadele.

Elasime Indiana osariigis Delphi linna lähedal farmis, kus kasvatasime mitmesuguseid köögivilju. Vedasime saagi hobusevankriga linna ning müüsime seal seda tänaval ja ukselt uksele pakkudes. Pidasime rasket tööd jumalateenimise osaks. Seepärast rügasime kõvasti, välja arvatud pühapäeviti, mil me ei tohtinud teha ühtegi argipäevatööd. Taoti oli aga meie pere talutöödega nii ametis, et meil oli raske keskenduda vaimsetele asjadele.

Abielu ja perekond

1963. aastal, kui olin 17-aastane, abiellusin Jamesiga, kes kuulus ka meie usulisse vennaskonda. Tema juured selles usus ulatusid kuni tema  vanavanemateni. Meil mõlemal oli suur soov teenida Jumalat ja uskusime, et meie kirik on see ainus ja õige.

1975. aastaks oli meil peres kuus last ja 1983. aastal sündis perre seitsmes ja viimane laps. Teisena sündinud Rebecca oli meie ainus tütar. Töötasime kõvasti, kulutasime vähe ja elasime lihtsalt. Õpetasime oma lastele samu Piibli põhimõtteid, mida meie vanemad ja teised usukaaslased olid meile õpetanud.

Meie vennaskonna liikmetele tähendas välimus väga palju. Arvasime, et kuna me ei suuda näha inimese südamesse, siis peegeldab välimus seda, mis on tal sees. Kui siis keegi meist sättis oma juukseid üleliia, peeti seda uhkuse märgiks. Kui kellegi lihtsakoelisel kleidil juhtus olema liiga suur muster, peeti sedagi uhkeldamiseks. Mõnikord varjutasid sellised välised asjad Pühakirja enda.

Vanglas leitud tõde

1960. aastate lõpus pandi minu abikaasa vend Jesse, keda oli kasvatatud meiega samas usus, sõjaväeteenistusest keeldumise pärast vanglasse. Seal kohtas ta Jehoova tunnistajaid, kes samuti keelduvad sõjategevusest, kuna see pole kooskõlas Piibli põhimõtetega (Jesaja 2:4; Matteuse 26:52). Jessele meeldis Jehoova tunnistajatega Piibli üle arutleda ning ta nägi oma silmaga, missugused nad on. Pärast seda, kui ta oli mõnda aega Piiblit uurinud, ristiti ta Jehoova tunnistajaks, mis oli meile suureks kohkumuseks.

Jesse rääkis minu abikaasale, mida ta oli õppinud. Lisaks tellis ta meile ajakirjad „Vahitorn” ja „Ärgake!”. Nende lugemine tekitas Jamesis huvi Piibli vastu. Kuna James oli alati soovinud teenida Jumalat, kuid oli tihti tundnud end temast kaugel olevat, oli ta väga huvitatud kõigest, mis aitaks tal Jumalaga lähedasemaks saada.

Meie kirikuvanemad soovitasid meil lugeda amišite, mennoniitide ja teiste samalaadsete uskude kirjandust, kuigi me pidasime neid religioone maailma osaks. Minu isal olid aga tugevad eelarvamused Jehoova tunnistajate suhtes. Tema seisukoht oli, et me ei tohi kunagi lugeda ajakirju „Vahitorn” ja „Ärgake!”. Sellepärast olin väga kohkunud, kui nägin Jamesi neid lugemas. Kartsin, et ta võtab omaks valeõpetused.

James kahtles aga juba mõnda aega vennaskonna uskumustes, millest mõni läks tema arvates Piibliga vastuollu – iseäranis õpetus, et pühapäeval ei tohi teha ühtki argipäevatööd. Näiteks võis ühe õpetuse kohaselt pühapäeval joota koduloomi, kuid ei tohtinud kitkuda umbrohtu. Kirikuvanemad ei andnud talle selle reegli kohta pühakirjalist selgitust. Hakkasin tasapisi ka ise sellistes õpetustes kahtlema.

Kuna olime pikka aega uskunud, et kuulume Jumala kirikusse, ning mõistsime, mis sellest lahkumisega kaasneb, oli meil raske oma usust lahti öelda. Kuid meie südametunnistus ei lasknud meil enam olla religioonis, mis meie arvates ei järginud täpselt Piiblit. Seega kirjutasime 1983. aastal kirja, kus selgitasime, miks me soovime lahkuda, ning palusime selle kirja kogudusele ette lugeda. Meid heidetigi sellest rühmitusest välja.

Otsime õiget religiooni

Seejärel hakkasime otsima õiget religiooni. Meid huvitas kooskõlaline religioon, mille liikmed kannaksid ka ise seda head vilja, mida nad teistele õpetavad. Kõigepealt heitsime kõrvale kõik usud, mis osalesid sõjas. Meid tõmbas ikka veel nii-öelda lihtsate religioonide poole, kuna tundsime, et lihtne eluviis ja riietus  on märk sellest, et religioon pole maailma osa. Aastatel 1983 kuni 1985 võtsime aega riigis ringi reisimiseks ja uurisime üht usku teise järel: mennoniite, kveekereid ja teisi lihtsakoelisi uske.

Sel ajal külastasid meid meie farmis (Camdeni lähedal Indiana osariigis) Jehoova tunnistajad. Me kuulasime neid, paludes neil kasutada ainult Kuningas Jamesi piiblitõlget. Pidasin lugu tunnistajate seisukohast sõjaväeteenistuse suhtes. Mul oli aga neid raske kuulata, kuna arvasin, et kui nad ei mõista vajadust eristuda maailmast, riietudes lihtsalt, siis ei saa nende religioon olla õige. Arvasin, et uhkus ajendab inimesi riietuma teistmoodi kui meie. Uskusin, et varandus teeb inimese kõrgiks.

James hakkas käima Jehoova tunnistajate kuningriigisaalis ning võttis ka meie poegi kaasa. Mind lõi see üsna rööpast välja. Abikaasa kutsus mindki kaasa, aga ma ei soostunud. Siis ühel päeval ta ütles: „Isegi kui sa ei nõustu kõigi nende õpetustega, siis tule ja vaata oma silmaga, kuidas nad üksteist kohtlevad.” See oli talle muljet avaldanud.

Lõpuks ma otsustasin kaasa minna, kuid olla väga ettevaatlik. Läksin oma lihtsas kleidis ja peakattes kuningriigisaali. Mõned meie poisid olid paljajalu ja ka nemad olid väga lihtsalt riides. Jehoova tunnistajad võtsid meid aga lahkelt vastu ja kohtlesid armastavalt. Mõtlesin, et oleme küll erinevad, kuid nad siiski suhtuvad meisse hästi.

Nende armastusväärne hoiak avaldas mulle muljet, kuid jäin siiski ainult kõrvaltvaatajaks. Ma ei tõusnud püsti ega laulnud isegi nende laule. Pärast koosolekut külvasin nad küsimustega üle, pärides asjade kohta, mida nad minu arust tegid valesti, või mõne kirjakoha tähendust. Ma polnud just eriti taktitundeline, kuid kõik olid minust siiralt huvitatud. Panin tähele, et mida ma ka ei küsinud, sain eri inimestelt selle kohta kooskõlalisi vastuseid. Mõnikord panid nad vastuse kirja, millest oli palju abi, sest sain siis seda materjali hiljem ise uurida.

1985. aasta suvel läksime terve perega Jehoova tunnistajate konvendile Tennessee osariiki Memphisesse, lihtsalt vaatama. Jamesil oli ikka veel habe ning me olime oma lihtsas rõivastuses. Vaheajal ei jäetud meid peaaegu hetkekski üksi. Meid võlus meile osaks saanud armastus, tähelepanu ja tunnustus. Muljet avaldas ka tunnistajate ühtsus, sest kus paigas me nende koosolekuid ka ei külastanud, olid õpetused samad.

James, kellele sai tõukejõuks tunnistajate isiklik huvi, nõustus nendega Piiblit uurima. Ta uuris kõike väga põhjalikult, et veenduda selles, mida ta õpib (Apostlite teod 17:11; 1. Tessalooniklastele 5:21). Peagi sai James aru, et on leidnud tõe. Mina aga kõhklesin seesmiselt. Tahtsin käituda õigesti, kuid ma ei soovinud muutuda „moodsaks”, et mind ei arvataks „ilmalike” kilda. Kui ma esimest korda nõustusin Piiblit uurima, oli mul Kuningas Jamesi tõlge ühel põlvel ja moodsam Uue Maailma Tõlge teisel. Kontrollisin igat salmi mõlemast tõlkest, et mitte lasta ennast eksitada.

 Jõuan veendumusele

Jehoova tunnistajatega õppides saime teada, et meie taevane Isa on üks Jumal, mitte kolm ühes, ning et meie ise oleme hinged ja meil pole eraldi surematut hinge (1. Moosese 2:7; 5. Moosese 6:4; Hesekiel 18:4; 1. Korintlastele 8:5, 6). Õppisime ka seda, et põrgu on inimkonna sümboolne haud, mitte tuline piinapaik (Iiob 14:13; Laul 16:10; Koguja 9:5, 10; Apostlite teod 2:31). Tõde põrgu kohta oli oluline verstapost, kuna meie endises usus polnud selle kohta ühtset seisukohta.

Ma siiski kahtlesin selles, et Jehoova tunnistajad on õige religioon, sest minu arvates kuulusid nad ikkagi maailma. Nad ei elanud „lihtsat” elu, mis oli minu jaoks niivõrd tähtis. Samas ma aga nägin, et nad täidavad Jeesuse käsku kuulutada kuningriigi sõnumit kõigile inimestele. Olin täiesti segaduses! (Matteuse 24:14; 28:19, 20.)

Sel raskel ajal aitas Jehoova tunnistajate armastav suhtumine mul piibliuurimist jätkata. Terve kogudus tundis meie pere vastu huvi. Kui koguduseliikmed meid külastasid, tuues vahel ettekäändeks soovi osta meilt piima ja mune, hakkasime nägema, et nad on tõesti head inimesed. Kuigi meiega uuris üks kindel Jehoova tunnistaja, ei vältinud teised seetõttu meie kodu. Alati, kui mõni koguduseliige sattus meie maja lähedusse, astus ta läbi. Meile oli väga oluline, et saime tunnistajatega lähemalt tutvuda, ning hakkasime hindama nende siirast huvi ja armastust.

Meie vastu ei tundnud huvi mitte ainult lähima koguduse liikmed. Ajavahemikul, mil mina murdsin pead korraliku riietuse ja väljanägemise küsimuse kallal, tuli naaberkogudusest mind külastama Kay Briggs, kes isiklike eelistuste tõttu riietus samuti lihtsalt ega kasutanud jumestust. Tundsin end temaga pingevabalt ja saime sundimatult vestelda. Siis ühel päeval külastas meid Lewis Flora, kes oli samuti üles kasvanud „lihtsas” religioonis. Ta sai aru, millise dilemma ees ma seisan, ja kirjutas mulle kümneleheküljelise kirja, et rahustada mu segadusse aetud meelt. Tema lahkus liigutas mind pisarateni ning ma lugesin tema kirja korduvalt.

Palusin reisival ülevaatajal vend O’Dellil selgitada mulle piiblikohti Jesaja 3:18–23 ja 1. Peetruse 3:3, 4. „Kas need salmid ei näita, et Jumal peab lihtsalt riietumist väga tähtsaks?” küsisin ma. Ta vastas: „Kas peakatte kandmine ja juuste palmitsemine on vale?” Minu endises usus punusime oma tüdrukute juuksed patsi ja naised kandsid peakatteid. Nägin seda vastuolu ning mulle avaldas muljet ka reisiva ülevaataja kannatlikkus ja viisakus.

Tasapisi hakkasin neid õpetusi uskuma, kuid oli üks asi, mis valmistas mulle suurt muret: naised lõikasid oma juukseid. Kristlikud kogudusevanemad rääkisid minuga, et mõnel naisel kasvavad juuksed vaid teatud pikkuseni, teistel jälle väga pikaks. Kas see pikemate juustega naine on siis teisest parem? Nad aitasid mul ka mõista südametunnistuse osa riietuse ja välimuse küsimustes ning andsid mulle kirjalikku materjali kodus lugemiseks.

Tegutseme õpitu kohaselt

Me olime otsinud head vilja ning leidnud selle. Jeesus ütles: „Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” (Johannese 13:35). Olime veendunud, et Jehoova tunnistajad on inimesed, kelle keskel valitseb tõeline armastus. Siiski oli see raske aeg meie kahele vanimale lapsele Nathanile ja Rebeccale, kes olid juba varem omaks võtnud meie algse usu ja lasknud end selles ristida. Lõpuks puudutasid ka nende südant Piibli tõed, mida nendele õpetasime, ning Jehoova tunnistajate osutatud armastus.

Rebecca oli alati igatsenud tugevaid ja häid suhteid Jumalaga. Kui ta sai teada, et Jumal ei määra ette inimese tegusid ega tulevikku, oli tal kergem tema poole palvetada. Jumalaga lähedasemaks saada aitas tal ka mõistmine, et Jumal pole mingi müstilise kolmainsuse osa, vaid tõeline isik, keda ta saab jäljendada  (Efeslastele 5:1). Rebecca oli õnnelik, et ei pidanud enam kõnetama teda palves vana piiblitõlke arhailises keeles. Kui ta õppis Jumala nõudeid palvetamise kohta ning tema suurt eesmärki anda inimestele igavene elu maises paradiisis, sai ta oma Loojaga veelgi lähedasemaks (Laul 37:29; Ilmutuse 21:3, 4).

Õnnistused

James, mina ja meie viis vanimat last – Nathan, Rebecca, George, Daniel ja John – lasime end ristida 1987. aasta suvel. Harley ristiti 1989. ja Simon 1994. aastal. Oleme terve perega pühendunud sellele tööle, mida Jeesus Kristus käskis oma järelkäijatel teha – kuulutada Jumala kuningriigi head sõnumit.

Meie viis vanemat poega – Nathan, George, Daniel, John ja Harley ning ka meie tütar Rebecca on kõik teeninud USA Jehoova tunnistajate harubüroos. George on teeninud seal juba 14 aastat ning Simon, kes lõpetas kooli aastal 2001, sai samuti hiljuti harubüroo liikmeks. Kõik meie pojad on kas kogudusevanemad või teenistusabilised Jehoova tunnistajate kogudustes. Minu abikaasa teenib kogudusevanemana Thayeri koguduses Missouri osariigis ja minulgi on palju tegemist teenistuses.

Meil on nüüd kolm lapselast, Jessica, Latisha ja Caleb, ning on rõõm näha, et vanemad õpetavad nende vastuvõtlikke südameid armastama Jehoovat. Perekonnana rõõmustame selle üle, et Jehoova tõmbas meid enda juurde ja aitas meil ära tunda tema nime kandvad inimesed tänu nende jumalakartlikule armastusele.

Meie süda valutab inimeste pärast, kes soovivad väga meeldida Jumalale, kuid kelle südametunnistuse on kujundanud elukeskkond, mitte Piibel. Loodame, et nad leiavad rõõmu, mis on nüüd meil, kui käime ukselt uksele mitte enam köögiviljadega, vaid sõnumiga Jumala kuningriigist ja kõigest imepärasest, mis seeläbi teostub. Mõtlen tänupisarais sellele, millist kannatlikkust ja armastust osutasid meie vastu inimesed, kes kannavad Jehoova nime!

[Pildid lk 19]

Mina umbes seitsmeaastasena ja täiskasvanuna

[Pilt lk 20]

James, George, Harley ja Simon lihtsas riietuses

[Pilt lk 21]

See pilt, millel olen köögivilja turule viimas, ilmus kohalikus ajalehes

[Allikaviide]

Journal and Courier, Lafayette, Indiana

[Pilt lk 23]

Meie pere praegu