Kust lähtub tuumasõjaoht?

„Tuumahävingu võimalus on reaalne. See on tänapäeval olemas, ... hoolimata faktist, et külm sõda lõppes rohkem kui kümme aastat tagasi.” (USA endine kaitseminister Robert S. McNamara ja Watsoni instituudi rahvusvaheliste suhete professor James G. Blight)

KUI külm sõda aastal 1991 lõppes, lükati kuulsa „viimsepäevakella” minutiosutit tagasi, nii et „keskööni” jäi veel 17 minutit. Pilt sellest viimsepäevakellast on toodud ära ajakirja „Bulletin of the Atomic Scientists” kaanel. See kell on sümbol selle kohta, kui lähedal arvatakse maailm olevat tuumasõjale (mida kujutab kesköö). Alates kella ülesseadmisest aastal 1947, lükati külma sõja lõppedes minutiosutit tagasi enam kui kunagi varem. Paraku on minutiosuti hakanud pärast seda taas edasi liikuma. Näiteks 2002. aasta veebruaris lükati kellal aega edasi seitsme minutini enne keskööd. See oli kolmas edasilükkamine pärast külma sõja lõppemist.

 Miks pidasid selle teadusajakirja väljaandjad vajalikuks kella edasi keerata? Miks nad arvavad, et tuumasõda kujutab ikka veel endast ohtu? Ja kes ohustab rahu?

„Kärpimise” saladus

„Ikka veel on alles enam kui 31 000 tuumarelva,” selgitab „Bulletin of the Atomic Scientists”. Ajakiri jätkab: „95 protsenti neist relvadest kuulub Ameerika Ühendriikidele ja Venemaale, kusjuures 16 000 neist on sõjalises valmisolekus.” Ehk võivad lugeja tähelepanu köita eksisteerivate tuumalõhkepeade vastuolulised arvud. Kas mitte polnud need tuumaüliriigid kuulutanud, et nad juba on kärpinud oma lõhkepeade arvu 6000-ni?

Järgnev paljastab „kärpimise” saladuse. Organisatsiooni Carnegie Endowment for International Peace raport selgitab: „Aruandes toodud lõhkepeade arv 6000 saadakse, kasutades arvestamisel spetsiifilisi reegleid, milles strateegilise relvastuse vähendamise läbirääkimiste (START) raames kokku lepiti. Mõlema riigi valduses on peale selle veel tuhandeid taktikalisi ja reservrelvi.” (Meie kursiiv.) Nagu kirjutab „Bulletin of the Atomic Scientists”, „liiguvad paljud, kui mitte enamik, USA aktiivsetest varudest kõrvaldatud lõhkepeadest demonteerimise asemel hoidlatesse (kus juba on umbes 5000 lõhkepead)”.

Niisiis on lisaks reservi jäetud kasutusvalmis strateegilistele tuumarelvadele – mida saab lennutada otse ühelt kontinendilt teisele – veel tuhandeid teisi tuumalõhkepäid, samuti ka muid taktikalisi tuumarelvi, mis on mõeldud lähemate objektide ründamiseks. Pole kahtlustki, et nende kahe tuumaüliriigi arsenalides on ikka veel sedavõrd külluslikult tuumarelvastust, et sellega saaks kogu maailma rahvastiku mitu korda hävitada! Niivõrd suure hulga ohtlike relvade säilitamine kutsub esile veel ühe ohu – tuumaraketid võidakse juhuslikult välja lennutada.

Juhuslikult vallanduda võiv tuumasõda

„USA tuumajõude juhib „rünnak hoiatuse korral” strateegia,” mainivad varem tsiteeritud Robert S. McNamara ja James G. Blight. Mida see tähendab? „Meie lõhkepead on stardivalmis juhuks, kui Venemaa peaks oma lõhkepead välja lennutama,” selgitavad nad ja lisavad: „Strateegia kohaselt ei tohi ajavahemik esimesest Venemaa rünnaku hoiatusest kuni meie rakettide startimiseni ületada 15 minutit.” Ühe endise USA tuumaraketiväeosa ohvitseri sõnul „on praktiliselt kõik maismaal baseeruvad raketid valmis startima paari minuti jooksul”.

Sellise ülima löögivalmiduse tõttu tekib oht, et valehoiatuse tõttu võidakse raketid ekslikult välja lennutada. „Ameerika tuumaõppustel on enam kui üks kord ekslikult edastatud reaalseid stardikäsklusi,” on kirjas ühes ajakirja „U.S.News & World Report” artiklis. Samasuguseid valehoiatusi on tulnud ette ka Venemaal. Kui Norra ilmavaatlusrakett 1995. aastal valealarmi vallandas, algatas Venemaa president tuumarakettide stardikoodide aktiveerimise protsessi.

Selline sõjalise valmisoleku strateegia seab otsustajate ringi tohutu surve alla. Õnneks on  käsuandjad senini valehoiatused ära tundnud ja seeläbi tuumasõja puhkemise ära hoidnud. Üks teadlane on maininud 1979. aasta intsidendi kohta: „Ameerika rakette takistasid startimast varaseid hoiatusi edastavad satelliidid, mis näitasid, et õhus pole Nõukogude rakette.” Kuid aeg-ajalt võivad sellised varaseid hoiatusi edastavad satelliitsüsteemid rikki minna. Teadlastele ja analüütikutele teeb muret see, et „suurem osa Venemaa varase hoiatuse satelliitidest on lakanud töötamast või siis ettenähtud orbiidilt kõrvale kaldunud”. Seepärast mainis üks USA erruläinud viitseadmiral aastaid tagasi, et „võimalus anda arusaamatuse, võimu kuritarvitamise või eksituse tõttu ennetav löök või lennutada välja raketid on nüüdisajal sama suur kui möödunud aegadel”.

Uued tuumaklubi liikmed

Olgugi et valdav osa tuumaarsenalidest kuulub kahele tuumaüliriigile, on veel teisigi tuumariike, nagu Hiina, Prantsusmaa ja Suurbritannia. Neist ametlikest tuumariikidest moodustunud tuumaklubisse võeti hiljuti uute liikmetena vastu India ja Pakistan. Lisaks neile riikidele mainitakse tihtilugu teisigi riike, sealhulgas Iisraeli, kes püüavad tuumarelvi hankida – või ehk juba ongi hankinud.

Kui keegi neist tuumaklubi liikmetest, kaasa arvatud uued liikmed, peaks sattuma poliitilisse konflikti, võib vallanduda tuumasõda. „India ja Pakistani vaheline kriis ... märgistas aega, mil kaks riiki olid jõudnud pärast Kuuba raketikriisi tuumasõjale kõige lähemale,” selgitab „Bulletin of the Atomic Scientists”. Paljud 2002. aasta hakul olukorra teravnemist jälginud tundsid tuumarünnaku vallandumise ees tõsist kartust.

Lisaks on tuumapommi kasutuselevõtu tõenäosust suurendanud teiste massihävitusrelvade areng. Käsitledes üht Pentagoni salastatud raportit, märkis „The New York Times”, et Ameerika tuumapoliitika võib hõlmata ka „võimalust kasutada tuumarelvi vaenlase bio- ja keemiarelvavarude ning muude massihävitusrelvade hävitamiseks”.

2001. aasta 11. septembri terrorirünnakud Ameerikas tegid maailma teadlikuks veel ühest tuumaohust. Nüüd usuvad paljud, et terroriorganisatsioonid üritavad tuumarelvi välja töötada – või ehk juba ongi saanud need oma käsutusse. Kuidas on see võimalik?

 Terroristid ja „räpased pommid”

Kas on võimalik panna mustalt turult hangitud materjalist kokku tuumapomm? Ajakirja „Time” järgi võib sellele vastata jaatavalt. Ajakirjas viidatakse ühele tuumaterrorismi ennetamiseks loodud üksusele. Seni on see üksus „pannud kokku enam kui tosina” kodusel teel valmistatud pommi, „kasutades tavalise elektroonikapoe riiulitel müüdavat tehnikat ning seda tüüpi tuumakütust, mida on võimalik mustal turult hankida”.

Tuumadesarmeerimine ja tuumarelvade demonteerimine on suurendanud tuumamaterjali varguse võimalust. „See, et Venemaal on tugeva valve all hoitavatelt rakettidelt, pommitajatelt ja allveelaevadelt eemaldatud tuhandeid tuumarelvi, mis seejärel on ladustatud palju vähem turvatud paikadesse, muudab need pommid auahnetele terroristidele ahvatlevaks märklauaks,” kirjutab ajakiri „Time”. Kui mingi väike rühmitus saab demonteeritud tuumarelva osad enda valdusse ja need taas kokku monteerib, võib sellisest rühmitusest saada peagi uus tuumaklubi liige!

Ajakirja „Peace” kinnitusel polegi pommi kokkupanemine tuumaklubisse saamiseks oluline. Tarvis on vaid saada oma valdusse piisavas koguses lõhustuvat uraani ja plutooniumi. Ajakiri märgib: „Terroriste, kelle käsutuses on nüüdisaegset relvade valmistamiseks sobilikku uraani, ei takista miski korraldamast plahvatust, lastes lihtsalt ühe poole materjalist teise sisse kukkuda.” Kui palju läheb rikastatud tuumamaterjali tarvis? Sama ajakirja väitel „piisab vaid kolmest kilogrammist”. See on peaaegu sama kogus relva valmistamiseks sobilikku tuumamaterjali, mis konfiskeeriti 1994. aastal Tšehhi Vabariigis arreteeritud salakaubavedajatelt!

Tuumarelvade valmistamise lähtematerjaliks võivad saada ka tuumajäätmed. „Ekspertidele valmistab tõsist muret radioaktiivsete jäätmete ja tavaliste lõhkeainete surmakülvav kombinatsioon,” kirjutab „The American Spectator”. Seda tüüpi relvasid – radioaktiivsuse hajutamise seadmeid – tuntakse nimetuse all „räpased pommid”. Kui ohtlikud need on? Räpaste pommide puhul kasutatakse „üliradioaktiivsete ainete laialipuistamiseks tavapäraseid suurejõulisi lõhkeaineid, lähtuvalt eesmärgist sihtobjekte pigem mürgitada kui lööklaine ja kuumusega hävitada”, selgitab „IHT Asahi Shimbun” ja jätkab: „Inimestele avaldatav mõju võib ulatuda kiiritushaigusest aeglase piinarikka surmani.” Kuigi väidetakse, et kergesti kättesaadavate tuumajäätmete kasutamine ei saaks põhjustada eriti suurt kahju, teeb mustal turul pakutav rikastatud tuumamaterjal paljudele muret. Värskest ülemaailmsest küsitlusest ilmneb, et enam kui 60 protsenti vastanutest on arvamusel, et tuumaterrorism tuleb esile järgmise kümne aasta jooksul.

Tuumaoht on maailmas kahtlemata ikka veel reaalne. Briti ajaleht „Guardian Weekly” (16.–22. jaanuar 2003) märgib: „Tõenäosus, et USA võtab tarvitusele tuumarelvad, on suurem kui ühelgi muul ajal pärast külma sõja süngeid päevi. ... USA on tuumasõja vallandamise võimalikkust aina suurendamas.” Seetõttu on igati põhjust küsida: kas tuumasõda saab ära hoida? Kas on lootust, et maailm vabaneb tuumaohust? Neid küsimusi käsitletakse järgmises artiklis.

[Kast lk 6]

Kas teine tuumaajastu?

Ajakirja „The New York Times Magazine” kolumnist Bill Keller (nüüd „The New York Times’i” peatoimetaja) on väljendanud ühes oma artiklis arvamust, et rahvad on jõudnud teise tuumaajastusse. Esimene lõppes jaanuaris 1994, mil Ukraina nõustus loovutama varem Nõukogude Liidule kuulunud relvad. Miks ta mainib teist tuumaajastut?

Keller kirjutab: „Teine tuumaajastu andis endast kõminal märku aastal 1998 Rajasthani kõrbes, kui India äsjavalitud natsionalistlik valitsus korraldas viis katseplahvatust. Kaks nädalat hiljem tegi sedasama Pakistan.” Mille poolest erinesid need endise tuumaajastu katsetustest? „Tegemist oli regionaalse suunitlusega tuumarelvadega.”

Niisiis, kas tunneb maailm end nüüd, mil tuumaklubis on kaks uut aktiivliiget, turvalisemalt? Keller jätkab: „Iga uue tuumarelva omava riigi näol suureneb võimalus, et sõjategevusse võidakse haarata mõni tuumariik.” („The New York Times Magazine”, 4. mai 2003, lk 50, artikkel „Täiesti mõeldav”.)

Olukorra teravust rõhutab veelgi uudis, et Põhja-Korea käsutuses võib olla „sellises koguses plutooniumi, mis võimaldab panna peagi kokku kuus uut tuumapommi. ... Iga päevaga suureneb oht, et Põhja-Koreal õnnestub meisterdada uusi tuumarelvi ning oma edu tõestamiseks üht neist ehk isegi katsetada”. („The New York Times”, 18. juuli 2003.)

[Pilt lk 7]

Valitsusametnik demonstreerimas niinimetatud kohvrituumapommi mudelit

[Allikaviide]

AP Photo/Dennis Cook

[Pilt lk 7]

Vanad varase hoiatuse satelliidid on lagunemas

[Allikaviide]

NASA photo

[Pildi allikaviide lk 5]

Maa: NASA photo