Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Miks Jumal laseb meil kannatada?

Miks Jumal laseb meil kannatada?

Noored küsivad:

Miks Jumal laseb meil kannatada?

„Mis viga Jumalal ülal taevas olla, kus pole midagi halba, samal ajal kui meie peame siin maa peal kannatama.” (Mary) *

TÄNAPÄEVA noored on sündinud julma maailma. Maavärinad ja teised loodusõnnetused, kus hukkub tuhandeid inimesi, pole sugugi erakordsed sündmused. Uudistes kuuleme pidevalt ka sõdadest ja terroriaktidest. Peale selle võime kaotada mõne lähedase inimese haiguse, kuritegevuse või õnnetuse tõttu. Maryt, keda ülal tsiteeriti, puudutas surm väga lähedalt. Need meelekibedusest lausutud sõnad ütles ta pärast seda, kui oli surnud tema isa.

Kui mõni häda meid ennast tabab, on loomulik tunda kibestumist, kaotusvalu või isegi viha. „Miks see pidi juhtuma?” võid sa küsida. „Miks just minuga?” või „Miks just praegu?” Need küsimused vajavad rahuldavaid vastuseid. Selleks et leida õigeid vastuseid, tuleb aga pöörduda õige allika poole. Noormees, kelle nimi on Turrell, ütles, et vahel on inimesed „liiga suures ahastuses, et millegi üle üldse sügavuti mõelda”. Seepärast tuleb enne veidi maha rahuneda, et suuta loogiliselt ja kainelt mõelda.

Karm reaalsus

Surm ja kannatused on paratamatus, kuigi seda on valus tõdeda. Iiob väljendas seda tabavalt, öeldes: „Inimesel, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli!” (Iiob 14:1).

Piibel tõotab, et kord saabub uus maailm, „kus õigus elab” (2. Peetruse 3:13; Ilmutuse 21:3, 4). Enne, kui sellised ideaalsed tingimused tõeks saavad, tuleb aga üle elada aeg, mida iseloomustab enneolematu kurjus. Piibel ütleb: „Seda tea, et viimseil päevil tuleb raskeid aegu” (2. Timoteosele 3:1).

Kui kaua niisugused rasked ajad kestavad? Jeesuse jüngrid küsisid temalt enam-vähem samasuguse küsimuse. Jeesus ei öelnud neile täpset päeva ega tundi, mil see hädaderohke maailmakord lõpeb. Selle asemel ta vastas: „Kes otsani vastu peab, see pääseb!” (Matteuse 24:3, 13). Jeesuse sõnad õpetavad meid vaatama praegusest hetkest kaugemale. Me peame olema valmis vastu pidama paljudes ebameeldivates oludes, enne kui saabub lõpp.

Kas Jumal on süüdi?

Kas on siis põhjust olla Jumala peale vihane, et ta laseb meil kannatada? Ei ole, kui mõelda sellele, et Jumal on lubanud kannatustele lõpu teha. Samuti pole alust arvata, et Jumal põhjustab kurja. Paljud traagilised õnnetused on lihtsalt juhused. Näiteks võib mõni puu tuulega murduda ja kellelegi vigastusi tekitada. Jumal aga ei pannud seda puud langema. Piibel aitab meil mõista, et niisuguste sündmuste põhjus on „aeg ja juhus” (Koguja 9:11, UM).

Kannatused võivad tuleneda ka valede otsuste langetamisest. Kujuta ette olukorda, kus kamp noori on tarbinud alkoholi ning kavatseb seejärel autoga sõitma minna. Juhtub traagiline õnnetus. Kes on süüdi? Kas Jumal? Ei, noored kannatavad hoopis oma rumalate tegude tõttu (Galaatlastele 6:7).

Ent kas Jumalal pole piisavalt jõudu, et kannatused kohe lõpetada? Mõned piibliaegade jumalateenrid küsisid sedasama. Näiteks prohvet Habakuk küsis Jumalalt: „Mispärast sa vaatad uskmatute peale, vaikid, kui õel neelab selle, kes on õigem temast.” Kummatigi ei teinud Habakuk rutakaid järeldusi. Ta ütles: „[Ma] vaatan, et näha, mida ta mulle räägib.” Hiljem kinnitas Jumal Habakukile, et ta lõpetab kannatused „määratud ajal” (UM). (Habakuk 1:13; 2:1–3.) Seega tuleb meil olla kannatlikud, oodates seda aega, mil Jumal oma määratud ajal kannatused lõpetab.

Ära järelda kiiresti, et Jumal tahab, et me kannataksime, või et ta ise meid kuidagi proovile paneb. On tõsi, et kannatustes võivad ilmneda meie parimad omadused ning Piibel ütleb, et katsumused, mis Jumal lubab meile osaks saada, muudavad meie usu tugevamaks (Heebrealastele 5:8; 1. Peetruse 1:7). Paljud inimesed, keda on tabanud katsumused või kes on läbi elanud raskeid olukordi, on muutunud kannatlikumaks või kaastundlikumaks. Ometi ei peaks me järeldama, et Jumal on nendes kannatustes süüdi. Kui inimene nii mõtleb, ei võta ta arvesse Jumala armastust ja tarkust. Piibel ütleb selgelt: „Ärgu ükski kiusatuses olles öelgu: „Mind kiusab Jumal!” Sest Jumalat ei kiusata kurjaga ja tema ise ei kiusa kedagi.” Jumalalt tuleb hoopis „kõik hea and ja kõik täiuslik annetus” (Jakoobuse 1:13, 17).

Miks Jumal lubab kurja?

Kuidas on siis kurjus üldse alguse saanud? Jumalal on vaenlased, kellest peamine on vaimolend, keda „hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu maailma” (Ilmutuse 12:9). Jumal lõi meie esivanemad, Aadama ja Eeva maailma, kus polnud hädasid. Saatan aga veenis Eevat, et ilma Jumalata on parem elada (1. Moosese 3:1–5). Kahjuks uskus Eeva Saatana valesid ja hakkas Jumalale vastu. Aadamgi tegutses nii nagu Eeva. Milline oli tagajärg? „Surm [on] tunginud kõigisse inimestesse,” ütleb Piibel (Roomlastele 5:12).

Selle asemel et kohe teisitimõtlejad Saatan ja tema pooldajad hävitada, pidas Jumal vajalikuks lasta ajal mööduda. Miks? Kuna aeg pidi tõestama, et Saatan on valetaja ning et Jumalast sõltumatu elu ei too head, vaid halba. Kas ei ole see just see, mis on toimunud? „Kõik maailm on tigeda võimuses” (1. Johannese 5:19). Peale selle „inimene valitseb inimese üle, et temale kurja teha” (Koguja 8:9). Maailma religioonid on kui vastuoluliste õpetuste rägastik. Moraal on langenud madalamale kui eales varem. Inimesed on proovinud kõikvõimalikke valitsusvorme. Valitsused on kirjutanud alla igasugustele lepingutele ja kehtestanud seadusi, kuid tavainimeste vajadused on seniajani jäänud rahuldamata. Sõjad lisavad valule valu.

On selge, et Jumal peab sekkuma inimeste ellu ja lõpetama kurjuse. See aga toimub alles siis, kui on saabunud Jumala arvates õige aeg. Selle ajani tuleb meil toetada Jumala valitsust, kuuletudes Piiblis kirjas olevatele seadustele ja põhimõtetele. Ja kui peame kannatama kurja, võime leida lohutust kindlast lootusest, et kord saabub hädadeta maailm.

Me pole ainukesed

Siiski, kui raskused on tabanud meid ennast, võime küsida, miks see just minuga pidi juhtuma. Apostel Paulus tuletas aga meelde, et keegi meist ei kannata ainsana kurja. Paulus ütleb, et „kõik loodu ühtlasi ägab ja on aina sünnitusvaevas tänini” (Roomlastele 8:22, meie kursiiv). Selle teadmine võib aidata meil raskustes toime tulla. Näiteks siis, kui terroristid 2001. aasta 11. septembril New Yorki ja Washingtoni ründasid, oli Nicole täiesti läbi raputatud. „Olin hirmul,” möönab ta. Kui ta aga luges sellest, kuidas tema kaaskristlased selle tragöödiaga toime tulid, muutus tema suhtumine. * „Sain aru, et ma pole ainuke. Olen hakanud aegamööda oma valust ja kurbusest toibuma.”

Mõnikord on tark rääkida kellegagi, näiteks oma vanemate, mõne küpse kristlase või kristliku kogudusevanemaga. Kui puistame südant kellelegi, keda usaldame, võime leida kosutust heast sõnast (Õpetussõnad 12:25). Noor kristlane Brasiiliast meenutab: „Kaotasin üheksa aastat tagasi oma isa. Tean, et Jehoova äratab ta ühel päeval üles, kuid üks asi, mis mind on aidanud, on see, et olen pannud oma tunded kirja. Olen ka rääkinud oma tunnetest kristlikele sõpradele.” Kas sul on tõelisi sõpru, keda saab usaldada? (Õpetussõnad 17:17.) Ära siis keeldu nende armastavast abist! Ära karda nutta või oma tundeid välja näidata. Isegi Jeesus nuttis siis, kui tema sõber oli surnud (Johannese 11:35).

Piibel kinnitab meile, et ühel päeval päästetakse meid „kaduvuse orjusest” ja me tunneme rõõmu „Jumala laste au vabadusest” (Roomlastele 8:21). Selle ajani tuleb aga paljudel headel inimestel kannatada. Lohutagu sind teadmine, miks meil tuleb kannatada, ning tõsiasi, et kannatused ei kesta enam kaua.

[Allmärkused]

^ lõik 3 Mõned nimed on muudetud.

^ lõik 20 Vaata artiklisarja „Vaprus katastroofiolukorras” ajakirja „Ärgake!” 2002. aasta 8. jaanuari numbrist.

[Pilt lk 14]

Suureks abiks võib olla oma tunnete välja näitamine