Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Elutegevuses üliolulised suhkrud

Elutegevuses üliolulised suhkrud

Elutegevuses üliolulised suhkrud

SUHKUR – tõenäoliselt magustad sa sellega kõike kookidest kohvini. Ent kas sa ka tead, et suhkur võib vallandada bioloogias ehk samasuguse revolutsiooni kui see, mille tõi kaasa DNA avastamine?

Teadlased on viimasel ajal uurinud seda, kuidas ehitavad rakud selliste lihtsuhkrute abil nagu näiteks glükoos hiidmolekule, „mis oma suuruselt ja keerukuselt võistlevad DNA ja valkudega”, kirjutab ajakiri „New Scientist”. „Suhkrutega on tegemist peaaegu igas bioloogia aspektis alates haigusetekitajate äratundmisest kuni vere hüübimiseni ning sperma võimeni tungida munarakku.” Sealjuures seostatakse nende sünteesidefekte üha uute haigustega, nagu lihasdüstroofia ja reumatoidartriit. „Bioloogid alles hakkavad mõistma nende suhkrute osatähtsust,” öeldakse raportis, „mistõttu nad on sunnitud asuma ümber hindama seniseid elutegevust puudutavaid käsitusi.”

Teadlased on võtnud kõigi raku või organismi poolt sünteesitavate suhkrute kohta tervikuna kasutusele sõna „glükoom”, nõnda nagu sõna „genoom” tähistab geene tervikuna. Kuid raku glükoom on „arvatavasti mitu tuhat korda keerukam kui genoom”, ütleb USA-s San Diegos asuva California ülikooli glükobioloogia uurimis- ja õppekeskuse direktor Ajit Varki. Miks on glükoom sedavõrd keerukas?

Rakkudes moodustavad lihtsuhkrud ehk monosahhariidid polüsahhariide. Need omakorda koonduvad hiidmolekulideks, mis võivad sisaldada enam kui 200 ühikut lihtsuhkruid. Kuna need suhkrud on koondunud kolmemõõtmelistesse kujunditesse – mis on oluline tegur nende talitluses –, „võib kõigest kuuest ühikust koosneval suhkru molekulil olla vapustaval hulgal versioone – 12 miljardit”, kirjutab „New Scientist”.

Iseloomustades seda, kui üüratud probleemid teadlasi sel uuel glükobioloogia teaduspõllul ees ootavad, mainib Varki: „Me otsekui oleksime äsja avastanud Põhja-Ameerika. Nüüd tuleb meil läkitada kohale luuremeeskonnad, et selgitada välja, kui suur see üldse on.”

Elusraku keerukad mehhanismid osutavad ilmselgelt ülimale mõistuslikkusele. See fakt äratab paljudes sügavat aukartust – kas ka sinus? (Ilmutuse 4:11.)