Kuidas me õpetasime Kristit Jumalat armastama

MEIE tütar Kristi sündis 1977. aastal. Peagi saime aga arstilt väga masendava uudise, et meie tütrel on kaasasündinud kuulmiskahjustus ning kergekujuline ajuhalvatus. Tol hetkel ei osanud me veel ette kujutadagi, kuidas see kõik meie elu mõjutama hakkab.

Mõne kuu pärast hakkasime koos abikaasa Garyga käima Melbourne’is kursustel, kus meile anti väljaõpet, kuidas oma tütrega suhelda ja teda õpetada. Käisime Melbourne’is ka Austraalia riiklikus akustikalaboratooriumis. Seal pandi kümne kuu vanusele Kristile kõrvadesse tillukesed kuuldeaparaadid, mida Kristi üldse ei sallinud. Iga kord tõmbas ta need juhtmeid pidi otsekohe välja. Peale selle tuli tal kanda ka rihmasid, mille küljes oli tasku küllaltki raskete patareidega.

Ajuhalvatuse tõttu oli Kristil vaevaline ka käima õppida. Seepärast tuli meil igal nädalal füsioterapeudi juures käia. Kuigi Kristi kukkus üsna tihti, hakkas ta kolmeaastasena iseseisvalt kõndima. Füsioteraapias tuli Kristil käia kuni viienda eluaastani. Vahepeal kolisime aga perega lähedal asuvasse Benalla linna, kus Garyl oli oma firma.

Kristi haridustee

Kurtide õpetaja juhtis meie tähelepanu sellele, millist haridust Kristi vajaks. See tähendas, et meil tuli jälle kolida, seekord Bendigo linna, kus asus kurtide kool. Kuna ootasin tollal teist last, pidime kolimist edasi lükkama nii kaua, kui Kristi oli saanud neljaseks ning meie poeg Scott viiekuuseks. Bendigos hakkas Kristi igal nädalal käima kõneravi kursusel, mis kestis kümme aastat. Meie Garyga hakkasime aga õppima viipekeelt.

Meie kõige suuremaks mureks oli siiski Kristi usuline haridus. Kuna oleme Garyga Jehoova tunnistajad, otsustasime õpetada Kristile Jehoova nõudmisi (Efeslastele 6:4). Kuidas suutsime seda teha? Kristi kooli direktor ütles: „Kristile Jumalast rääkida on kõige raskem. Kuna Jumalat ei saa näha, kuidas te selgitate siis Kristile tema olemasolu?” See osutus tõepoolest suureks väljakutseks. Nägime peagi, et Kristi õpetamine nõuab palju aega, uurimist ja kannatlikkust.

Alguses kasutasime Kristi õpetamiseks pilte ja skeeme ning püüdsime talle kõike võimalikult lihtsalt selgitada. Võtsime Kristi kaasa kristlikele koosolekutele ja kuulutustööle, kuigi tal polnud eriti aimu, mis toimub. Kui Kristi sai viipekeeles vilunumaks, avanes talle terve uus maailm. Sellegipoolest oli tal raske aru saada paljudest Piibli sõnadest, fraasidest ja mõistetest. Üks tema lemmikraamatuid oli lastele mõeldud „Minu piiblilugude raamat” *. Kristi õpetamisel tulid kasuks selle raamatu värvilised pildid ja meie endi  valmistatud skeemid. Ajapikku hakkas Kristi südames kasvama armastus Jumala vastu.

Kristi kooli direktor viis meid ühendusse teiste Jehoova tunnistajate peredega, kes kasvatasid samuti kurti last. Astusime suure sammu edasi, kui saime neilt teada, kuidas kurt võib kuulutada kuuljatele. Üks võimalus, kuidas kurdid saavad kuulutada, on pakkuda inimestele kaarte, kuhu on trükitud Pühakirja sõnum. Niisiis, kui Kristi oli valmis teistega Piibli tõdesid jagama, prooviski ta seda meetodit. Kristi sai ristimata kuulutajaks, kui ta oli 14-aastane, ning aastal 1994, kui ta oli 17, lasi ta end ristida.

Kristil oli ka vaja häid kaaslasi, kuid tal oli raske saada sõbraks kuuljate Jehoova tunnistajatega. Seetõttu hakkasime Garyga korraldama viipekeele kursust koguduseliikmetele, kes olid huvitatud kurtide aitamisest. Mõned, kes võtsid sellest kursusest osa, said hiljem tööd kurtide tõlgina. Mis aga tähtsam, paljudele, kes õppisid selgeks viipekeele, hakkas Kristiga suhtlemine väga meeldima. Nüüd sai Kristi palju enam kasu kristlikest koosolekutest ja kokkutulekutest. Tänase päevani võtab Kristi koosolekutest aktiivselt osa. Kristi on usukaaslastele väga tänulik, et nad on tema vastu huvi ilmutanud.

Ühel päeval andis Kristi meile teada, et tahab saada üldpioneeriks ehk täisajaliseks teenijaks. Pärast seda, kui Gary oli aidanud Kristil saada juhiloa ning teinud ka muud vajalikud korraldused, hakkas Kristi 1995. aastal pioneeriks. 2000. aastal leidis Kristi osaajalise töö ühes põhikoolis, kus ta aitab kurte lapsi.

Praegu teenime me kõik, Kristi, Gary, Scott ja mina, üldpioneeridena. Meil on rõõm kasutada oma aega selleks, et õpetada inimesi tundma meie Jumalat Jehoovat.

’Mida süda kutsub’

Kristi kurtus on meile pidevaks väljakutseks. Vahel pole Kristil kuulutustööl käies kedagi, kes talle korterivaldajate mõtteid tõlgiks, või kellega jagada oma mõtteid ja tundeid. Kristi ütleb: „Mul on selline tunne, nagu ma elaksin maal, kus kõik inimesed räägivad teist keelt.” Siiski oleme kõik õppinud selle olukorraga hästi toime tulema.

Meile on lohutuseks sõnad, mis on kirjas Laul 37:4: „Olgu sul rõõm Jehoovast; siis ta annab sinule, mida su süda kutsub!” Kristi südamesooviks on kuulata muusikat ja loodusehääli ning rääkida oma lähedastega kuuldavalt. Ootan suure igatsusega päeva, mil Kristi saab kuulda minu häält. Meil on usk sellesse, et need soovid täituvad peatselt, just nii nagu Piibel seda tõotab (Jesaja 35:5). (Kaastöö.)

[Allmärkus]

[Pilt lk 14]

Kristi 14-kuuselt piiblilugude raamatuga

[Pilt lk 15]

Kristi kasutab head sõnumit kuulutades trükitud kaarte

[Pilt lk 15]

Scott, Kristi, Gary ja Heather Forbes praegu