Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Mil moel kasvatada õpihimu

Mil moel kasvatada õpihimu

Mil moel kasvatada õpihimu

„Õpeta poisile teed, mida ta peab käima, siis ta ei lahku sellelt ka mitte vanas eas!” (ÕPETUSSÕNAD 22:6)

KAS oled kunagi üritanud panna lapsi magama, kui parajasti on toimumas midagi huvitavat? Ehkki väsinud, virilad ja närvilised, üritavad nad kõigest väest ärkvel püsida ja toimuvas kaasa lüüa. Nende „vajadus saada ümbritsevast aru ning omandada oskusi selles toimetulekuks on sama tõsine ja tugev kui vajadus toidu ja une järele, mõnikord koguni tugevam”, kirjutab John Holt.

Laste ees seisab suur väljakutse säilitada õpihimu kogu eluks ja sealjuures loomulikult ka kõigiks kooliaastateks. Ehkki pole võimalik tuua üht kindlat eduvalemit, on olemas hulk läbiproovitud kasulikke meetodeid, mida nii lapsevanemad, õpetajad kui ka lapsed saavad rakendada. Ent tähtsam kui mis tahes meetod on armastus.

Las armastus toob esile parima

Lapsed ihkavad, et vanemad neid armastaksid. See loob neile turvatunde, mistõttu nad on altimad suhtlema, küsimusi esitama ja maailma tundma õppima. Armastus ajendab vanemaid regulaarselt oma lastega kõnelema ja nende harimise vastu huvi tundma. Uuringud osutavad sellele, et „lapse motivatsiooni õppida paistavad mõjutavat eelkõige vanemad”, nagu seda toonitab üks laste õpetamise alane raamat („Eager to Learn–Helping Children Become Motivated and Love Learning”). See mõju mitmekordistub, kui vanemad tegutsevad õpetajatega käsikäes. „Mitte miski ei suuda lapse õpimotivatsiooni tõhusamalt ergutada kui lapsevanema ja õpetaja koostöö,” on selle raamatu seisukoht.

Vanemad avaldavad mõju ka oma laste õpivõimele. Uurinud pikka aega 43 perekonda, tõdesid teadlased raamatus „Inside the Brain”, et „lastel, kellega [nende kolme esimese eluaasta jooksul] oli räägitud kõige enam, oli märkimisväärselt kõrgem IQ kui lastel, kellega vanemad kuigi palju polnud rääkinud”. Raamatus lisatakse, et „vanemad, kes räägivad oma lastega kõige enam, on varmad lapsi nende saavutuste eest kiitma, nende küsimustele vastama ning neid pigem juhatama kui käskima, kusjuures nad kasutavad rikkalikku sõnavara”. Kas sina kui lapsevanem suhtled oma lastega regulaarselt ja tõhusalt?

Armastus on lahke ja mõistev

Lastel on erisuguseid võimeid ja kalduvusi. Vanemad loomulikult ei soovi, et see, kuidas nad armastust osutavad, oleks neist erinevustest mõjutatud. Paraku hinnatakse nüüdismaailmas inimesi tihtilugu nende võimete järgi, mistõttu mõned lapsed võivad „hakata pidama konkurentsivaimust ajendatud saavutusi enda kui isiksuse väärtuse mõõdupuuks”, kirjutab raamat „Thinking and Learning Skills”. Lisaks sellele, et sellise arusaama tõttu võib lapsi „üsna kergesti ähvardada liigne kartus ebaõnnestumise ees”, võib neid hakata painama liialdatud murelikkus ja stress. Ajakiri „India Today” märgib, et surve olla õpingutes edukas ja perekonna toetuse puudumine on peamisi põhjusi, miks Indias on teismeliste enesetappude arv viimase 25 aasta jooksul kolmekordistunud.

Lapse tundeelu kahjustab ka see, kui teda rumalaks tembeldatakse. Selles vaimus julmad märkused pigem kahandavad kui kasvatavad õpihimu. Vanemlik armastus peaks alati olema lahke ning toetama lapse loomupärast huvi õppimise vastu ning seda, et ta saaks õppida temale sobilikus tempos, ilma hirmu või alanduseta (1. Korintlastele 13:4). Kui lapsel on õpiraskusi, püüavad armastavad vanemad teda aidata, andmata mitte kunagi lapsele mõista, et ta on rumal või väärtusetu. Tõsi küll, see võib nõuda kannatlikkust ja taktitunnet, kuid asi on pingutamist väärt. Kuidas sellist armastust kasvatada? Esmaseid olulisi samme on vaimne meelelaad.

Vaimne meelelaad annab tasakaalukuse

Piiblil põhinev vaimsus on äärmiselt väärtuslik tervel real põhjustel. Esiteks aitab see näha kooliõpinguid õiges valguses – need on olulised, ent mitte kõige olulisemad. Näiteks matemaatikal on küll palju praktilisi rakendusvõimalusi, ent see ei suuda juurutada inimeses moraalipõhimõtteid.

Lisaks manitseb Piibel meid tasakaalukusele selles suhtes, kui palju aega me kooliõpingutele pühendame, öeldes: „Suurel raamatute tegemisel pole lõppu ja suur agarus väsitab ihu!” (Koguja 12:12). Tõsi küll, lastel on vaja omandada hea põhiharidus, kuid see ei tohiks neelata kogu nende aega. Ruumi peab jääma ka muule ülesehitavale tegevusele, eriti vaimsele tegevusele, mis kasvatab nende sisemist isiksust.

Üks Piiblil põhineva vaimsuse tahke on ka tagasihoidlikkus (Miika 6:8, UM). Tagasihoidlik inimene tunnistab oma suutlikkuse piire ega satu paljudes õppeasutustes domineeriva tugeva auahnuse ja armutu võistlusvaimu ohvriks. Need negatiivsed jooned „moodustavad masendava kombinatsiooni”, kirjutab „India Today”. Ükskõik, kas oleme noored või vanad, käib meie käsi tunduvalt paremini siis, kui järgime Jumala vaimust inspireeritud Piibli nõuandeid: „Ärgem olgem ahned tühjale aule, üksteist ärritades, üksteist kadestades.” „Ent igaüks katsugu läbi oma töö, ja siis on tal üksi eneses kiitlemist, mitte teisele [„mitte võrreldes end teise inimesega”, UM]” (Galaatlastele 5:26; 6:4).

Kuidas saavad vanemad seda kõike seoses oma laste õpingutega rakendada? Üks viis on innustada last püstitama endale eesmärke ning võrdlema omaenda tulemusi. Näiteks, kui teie pojal on olnud matemaatikas või õigekirjas kontrolltöö, siis paluge tal võrrelda oma tulemusi varasemate kontrolltööde tulemustega. Seejärel jagage kohast kiitust või ergutust. Sel teel aitate tal püstitada reaalselt saavutatavaid eesmärke, jälgida oma edenemist ning likvideerida nõrku kohti, ilma et võrdleksite teda teistega.

Kuid tänapäeval on selliseid võimekaid noori, kes hirmust naeruvääristamise ees eelistavad koolis viletsaid hindeid saada. „Hea õpilane olla pole popp”, on mõningate noorte omandatud vaade. Kas siin võiks vaimsest meelelaadist abi olla? Kindlasti! Mõelgem kirjakohale Koloslastele 3:23: „Mida te iganes teete, seda tehke südamest, nõnda nagu Issandale ja mitte nagu inimestele.” Kas võiks olla ülevamat motiivi hoolsaks tööks kui soov olla Jumalale meelepärane? Selline üllas meelelaad annab jaksu seista vastu kaaslaste laostavale mõjule.

Õpetagem lapsi lugemist hindama

Lugemine ja kirjutamine on nii ilmaliku kui vaimse hariduse kindel aluspõhi. Vanemad saavad juurutada lastes armastust kirjasõna vastu, hakates neile valjusti ette lugema juba siis, kui nad alles väikesed on. Keelekorrektorina töötav Daphne on õnnelik, et vanemad lugesid talle raamatuid regulaarselt ette, kui ta laps oli. „Nad sütitasid minus armastuse kirjasõna vastu,” jutustab ta. „Selle tulemusena oskasin ma juba enne kooliminekut lugeda. Lisaks õpetasid vanemad mind uurimistööd tegema, nii et oskasin ise leida oma küsimustele vastuseid. Selline ettevalmistus on osutunud väga väärtuslikuks kuni tänase päevani.”

Kuid varem tsiteeritud Holt hoiatab, et lastele ettelugemine „pole mingi imerohi”. Ta lisab: „Kui ettelugemine ei valmista kas vanemale või lapsele mõnu, võib sellest tulla pigem kahju kui kasu. ... Kui valjusti ettelugemine vanematele ei meeldi, ei meeldi see ka lastele, ehkki üldiselt võivad need sellesse hästi suhtuda.” Pidades silmas seda, et lapsed võivad soovida raamatute korduvat ettelugemist, annab Holt vanematele nõu valida raamatud, mis ka neile endile meeldivad. Kõikjal maailmas loevad vanemad hea meelega lastele ette raamatuid „Võta kuulda Suurt Õpetajat” ja „Minu piiblilugude raamat”, mille väljaandjad on Jehoova tunnistajad. Need just lastele mõeldud väljaanded on rikkalikult illustreeritud, ärgitavad mõttetegevust ja õpetavad Jumala põhimõtteid.

Esimesel sajandil elanud kristlane Timoteos oli õnnelikus olukorras, sest ta ema ja vanaema olid aktiivselt huvitatud tema õpetamisest, eriti vaimsest õpetamisest (2. Timoteosele 1:5; 3:15). Timoteosest kasvas erakordselt vastutustundeline ja usaldusväärne inimene – pelgalt ilmalik haridus selliseid omadusi juurutada ei suuda (Filiplastele 2:19, 20; 1. Timoteosele 4:12–15). Tänu armastavatele ja vaimselt meelestatud lapsevanematele on ka praegusel ajal Jehoova tunnistajate kogudustes kõikjal maailmas palju tublisid noori Timoteoseid – nii neide kui noormehi.

Õpetagem entusiastlikult!

Õpetaja puhul, kes soovib õppimise vastu huvi äratada, võiks „kokkuvõtlikult kasutada ühtainust sõna – entusiasm”, kirjutab raamat „Eager to Learn”. „Juba ainuüksi entusiastliku õpetaja kohalolek annab õpilastele mõista, et ta hindab seda, mida ta õpetab, ning selline hindamine kiirgub temast eredalt.”

Kuid tavaelus ei kiirga sugugi mitte igast lapsevanemast ja õpetajast ülekeevat entusiasmi. Targad õpilased püüavad seetõttu end ise motiveerida, suhtuda õppimisse vastutustundega. „Ei hakka ju mitte keegi meie laste kõrval kogu nende ülejäänud elu istuma, et aidata neil õppida, kvaliteetset tööd teha, mõtelda ja väljapaistvate oskuste arendamiseks lisapingutusi teha,” nenditakse eelmainitud raamatus.

Taas kord ei sea see keskpunkti mitte niivõrd kooli, kuivõrd kodu ja neid väärtushinnanguid, mida lapsed seal omandavad. Lapsevanemad, kas te suhtute õppimisse entusiastlikult? Kas teie kodu pakub õppimiseks soodsat keskkonda, kus rõhk on vaimsetel väärtustel? (Efeslastele 6:4.) Ärgem unustagem, et nii teie eeskuju kui ka õpetus avaldavad teie lastele mõju ka siis, kui nad juba ammu koolist ja kodunt on lahkunud. (Vaata kasti „Perekonnad, kus ollakse õppimises tublid”, lk 7.)

Mõistkem, et õppida saab mitmel moel

Inimeste ajutegevus pole kaugeltki ühesugune – igaüks õpib omal moel. See, mis sobib ühele suurepäraselt, ei pruugi teisele nii hästi sobida. Seepärast on raamatu „A Mind at a Time” autor dr Mel Levine seisukohal: „Kohelda kõiki lapsi ühtemoodi tähendab kohelda neid ebavõrdselt. Lastel on erisugused õpivajadused; neil on õigus neid vajadusi rahuldada.”

Mõni näiteks mõistab mõtteid ja jätab need paremini meelde siis, kui vaatab pilte või skeeme. Mõni aga eelistab kirjasõna või suulist esitlust – või siis eelistab kõigi nende kombinatsiooni. „Info meeldejätmise parim viis on seda ümber korraldada, mingil moel teisendada,” ütleb Levine. „Juhul, kui see on visuaalne, muuda see verbaalseks, kui see on verbaalne, tee sellest skeem või pilt.” Lisaks sellele, et õppimine muutub sellist meetodit rakendades tulemusrikkamaks, on see ka nauditavam.

Õppijal tuleb ehk katsetada, mõistmaks, milline konkreetne meetod on talle parim. Kristlik täisajaline jumalateenija Hans uuris Piiblit eaka George’iga, kellel oli vaid põhiharidus. Mehel oli raske mõtteid mõista ja meelde jätta. Seepärast hakkas Hans proovima tähtsamaid mõtteid kirjaplokki tehtud skemaatiliste joonistustega illustreerida. „See kujunes George’ile pöördepunktiks,” lausub Hans. „Tegelikult hakkas ta mõtteid mõistma ja omandama niivõrd oivaliselt, et see teda ennastki imestama pani. Nüüd, mil mulle oli selgunud, mil moel ta aju töötab, nägin, et ta oli palju terasema mõistusega, kui olin osanud arvata. Peagi tema enesekindlus kasvas ning ta hakkas meie õppetunde enneolematu innuga ootama.”

Õppida pole mitte kunagi hilja

„Aju suutlikkus oleneb sellest, kas seda kasutatakse või ei kasutata,” kirjutatakse raamatus „Inside the Brain”. „Vaieldamatult on see kasuta-või-kaotad-masin, mis on innukas uusi oskusi omandama.” Veel öeldakse selles raamatus: „Teadlased on tõestanud, et nii nagu 70–80-aastasi hoiab tarmukana kehaline liikumine, hoiab vananevat aju erksana vaimne treening. Pikka aega arvati, et vananemine toob aja jooksul kaasa vaimse nüristumise. Kuid uued uuringud osutavad sellele, et tegemist oli pelgalt enesesisendusega, üldjuhul aju kasutamata jätmise tagajärjega. Pealegi ei kaota inimesed vananedes iga päev massiliselt ajurakke, nagu varem arvati.” Ajufunktsioonide tõsine kahjustumine on tavaliselt mingi haiguse, sealhulgas südame-veresoonkonna haiguse märk.

Mõne inimese vaimne suutlikkus, tõsi küll, kahaneb kõrgesse ikka jõudes, kuid see ei pruugi ilmneda nii drastiliselt. Teadlaste väitel võib aktiivne ajutegevus allakäiku tõkestada – kusjuures veelgi tõhusamalt siis, kui inimene korrapäraselt ka füüsilist liikumist harrastab. „Mida enam inimene õppimisega tegeleb, seda enam tema õpivõime paraneb. Parimad õppijad on pidevad õppijad,” väidab vanemaealiste õppimist käsitlev raamat „Elderlearning–New Frontier in an Aging Society”.

Selline tõsiasi ilmnes Austraalias, kui 20 aasta vältel uuriti 60–98-aastaseid inimesi. Paljude uuritavate intelligentsuse näitajad halvenesid kõigest umbes 1 protsent aastas. Kuid „mõningatel, nende hulgas ka 90-ndates eluaastates isikutel, ei halvenenud need üldse”, on raportis kirjas. „Need olid enamjaolt inimesed, kes tegelesid süstemaatiliselt õppimisega, kaasa arvatud võõrkeele ja/või pillimängu õppimine.”

Varemmainitud George oli juba 70-ndates eluaastates, kui ta hakkas uurima Jumala Sõna. Ka praeguseks 80-ndatesse eluaastatesse jõudnud Virginia ja tema nüüd juba surnud mees Robert hakkasid uurima Piiblit kõrges eas. Virginia ütleb: „Kuigi Robert oli praktiliselt pime, esitas ta meeldejäetud kõneplaani põhjal kuningriigisaalis lühikõnesid. Mulle polnud kunagi lugemine meeldinud, nüüd aga loen mõnuga. Täna varahommikulgi lugesin terve „Ärgake!” läbi.”

George, Robert ja Virginia on kõigest kolm nende paljude eakate seast, kes on lammutanud stereotüüpe ja kasutanud oma aju tõhusalt. Uuringud osutavad sellele, et 70 või 80 aastat väldanud õppimine on aju võimekust arvestades otsekui sõrmkübaratäis vett suurde tõrde. Miks on ajul sellised hiigelreservid?

[Kast/pilt lk 4, 5]

Internet ja televisioon – kasulik või kahjulik?

„Interneti kasutamisel on nii häid kui halbu külgi,” öeldakse raamatus „A Mind at a Time”. Infoleidmise oskus võib küll olla väga kasulik, ent nagu raamat selgitab, on ka õpilasi, kes eelistavad lihtsalt „infot alla laadida, ise seda tegelikult mõistmata või eelnevate teadmistega seostamata. Seega on sellel protsessil oht kujuneda uutmoodi passiivse õppimise stiiliks või ehk ka oskuseks teiste mõtteid enda omadena esitada”.

Ülemäärane telerivaatamine võib teadlaste väitel pidurdada probleemilahendus- ja kuulamisoskuse väljaarenemist ning nüristada kujutlusvõimet ega aita mitte kuidagi kaasa isiksuse arengule. „Telerid peaksid olema nagu sigaretid varustatud hoiatusega ohtude eest inimese heaolule,” nenditakse raamatus „Eager to Learn”.

Üks teine allikas märgib, et lapsed vajavad kõige enam seda, et neid „end väljendama õpetataks (lugemine ja vestlemine), neile armastust osutataks ja neid sageli soojalt kallistataks”.

[Kast/pildid lk 7]

Perekonnad, kus ollakse õppimises tublid

Järgnevad harjumused ja hoiakud võivad aidata perekonnal õppimises tubli olla:

▪ Vanemad annavad lastele armastavalt teada, et neil on nende suhtes suured, ent samas mõistlikud ootused

▪ Valitseb hoiak, et edu võtmeks on hoolas töö

▪ Domineerib aktiivne eluhoiak

▪ Nädalas varutakse küllaldaselt aega laste õpetamiseks ja muuks tegevuseks, sealhulgas koolitundide ettevalmistamiseks, meeldivate raamatute lugemiseks, hobideks, perekondlikeks ettevõtmisteks ning majapidamisoskuste omandamiseks ja rakendamiseks

▪ Perekonna rollina nähakse vastastikust abistamist ja ühiselt raskuste lahendamist

▪ Kehtestatud kodukorrareeglid on selgesti mõistetavad ja neid rakendatakse järjepidevalt

▪ Õpetajatega hoitakse alalist kontakti

▪ Rõhk on vaimsel kasvatusel

[Pilt]

Vanemad, kas te õpetate oma lapsi lugemisest mõnu tundma?

[Allikaviide]

Põhineb raamatul „Eager to Learn–Helping Children Become Motivated and Love Learning”.

[Kast/pildid lk 8, 9]

Kuidas muuta õppimine tulemuslikumaks ja nauditavamaks

Tunne asja vastu huvi Õpitav saab paremini selgeks, kui see oma huviasjaks teha. Raamatus „Motivated Minds–Raising Children to Love Learning” täheldatakse järgmist: „Teadlastel on kindlaid tõendeid, et kui lapsed õpivad meeleldi, omandavad nad õpitava põhjalikumalt, tulemusrikkamalt ning püsivamalt. Samuti on nad visamad, loomingulisemad ning varmamad keerulisemaid ülesandeid lahendama.”

Seosta õpitav igapäevaeluga Kirjanik ja pedagoog Richard L. Weaver kirjutab: „Kui koolis õpitava ja praktilise elukogemuse vahel on otsene seos, on õpitavast palju hõlpsam aru saada.”

Püüa mõista Kui inimene püüab millestki aru saada, stimuleerib see nii tema mõtlemis- kui ka meelespidamisvõimet. Mehhaanilisel õppimisel on oma koht, ent sellega ei saa asendada mõistmist. „Taotle mõistust kogu oma varanduse hinnaga! Pea seda kõrgeks, siis see ülendab sind,” öeldakse kirjakohas Õpetussõnad 4:7, 8.

Keskendu „Olulisim õppimise juures on keskendumine,” selgitab raamat „Teaching Your Child Concentration”. „[See] on niivõrd tähtis, et seda nimetatakse intelligentsuse eeltingimuseks ning võrdsustatakse koguni intelligentsuse endaga.” Keskendumist saab õppida. Kõige tähtsam on alustada lühikeste õpiperioodidega ja seejärel hakata neid tasapisi pikendama.

Sõnasta ümber „Kõige pädevamad õpilased on need, kes on osavad ümbersõnastajad,” kirjutab dr Mel Levine raamatus „A Mind at a Time”. Ümbersõnastamise teel jagatakse info väiksemateks, hõlpsamini käsitletavateks osadeks, mida on kergem meelde jätta. Osavad märkmetetegijad rakendavad seda printsiipi sel teel, et ei pane kuuldut kirja sõna-sõnalt.

Loo seoseid Raamatus „The Brain Book” võrdleb Peter Russell õpitavat olemasolevatest teadmistest välja kasvavate okstega. Lühidalt öeldes tõhustab meeldejätmist see, kui uued asjad seostada kindlalt varasemate teadmistega. Mida enam seoseid luuakse, seda paremini õpitav meelde jääb.

Kujutle Eredad kujutluspildid ei unune. Seepärast püüa õpitavat võimaluse korral ette kujutada. Seda meetodit rakendavad meeldejätmisel mälueksperdid, kes loovad sageli liialdatud või humoorikaid kujutluspilte.

Korda 24 tunni jooksul võib ununeda kuni 80 protsenti õpitust. Korrates õpitut lühidalt kohe pärast õppimist ning taas päev, nädal, kuu ja ka kuus kuud hiljem, saame oma mäluvõimet olulisel määral, koguni ligi 100 protsendini parandada.

[Pildid lk 8]

Lapsevanemad ja õpetajad peaksid töötama käsikäes, et aidata lastel õppida

[Pildid lk 10]

Iga ei tarvitse õppimisel takistuseks olla