Kas lilled või umbrohi?

„Ärgake!” Kanada-korrespondendilt

Kas pole lilled lummavad! Peatu hetkeks ning vaata, milliste keerukate õite ja imeilusate värvitoonidega lilli on olemas. Nuusuta nende meeldivat lõhna ning puuduta õite õrnu kroonlehti, mis lausa kutsuvad seda tegema. Lilled oma toreduses erutavad meie meeli ega jäta külmaks ka meie tundeid. Kui palju lilled küll loodust ilustavad ja elu nauditavamaks teevad! Selle eest oleme tänu võlgu nende Kavandajale ja Loojale.

Kuigi meie imetleme õisi nende erksate värvide, kuju ja lõhna pärast, on nende peamiseks ülesandeks seemneid kanda ja levitada. Niisiis on õied loodud selliseks, et need meelitaksid ligi tolmeldajaid – putukaid, linde ja isegi nahkhiiri. Just metsikult kasvavad lilled on need, mida laululinnud ja liblikad eelistavad. „Metsikud lilled on nende tiivuliste olendite peamiseks toiduallikaks, kultuurtaimed aga mitte,” ütleb taimekasvataja Jim Wilson. Tegelikult „kasvasid kõik lilled alguses metsikult”, märgib „The World Book Encyclopedia”.

Kogu maakeral kasvab tuhandeid metsikuid lilli ning ainuüksi Põhja-Ameerikas on neid üle 10 000. „Kuigi lilli peetakse rohttaimedeks, sisaldavad lilleraamatud ka puitunud varrega taimi. Tegelikult on võimatu leida ühist definitsiooni kõikidele taimetüüpidele, mida meie metsikult kasvavaks lilleks nimetame,” ütleb loodusuurija ning raamatu „Beauty and the Beasts–The Hidden World of Wildflowers” autor Michael Runtz.

Taimeseemned on suured rännumehed. Mõned neist võivad rännata tuule või veega ilmama kaugele. Enamikul seemnetel on aga looduslikud piirangud ja nad saavad kasvada ainult konkreetses  keskkonnas. Tolmukübemekeste suurusi seemneid võib tuul kanda kilomeetrite kaugusele, kuid „langevarjuga” seemned, nagu näiteks võilille omad, saavad ette võtta suhteliselt lühikesi lennureise.

On huvitav, et paljud Põhja-Ameerika lilled, mis siin praegu looduslikult kasvavad, on kunagi sisse toodud teistest maadest. Siis, kui kasutusele tulid ookeanilaevad ning inimestel avanes võimalus rohkem reisida ja uutele aladele elama asuda, levis ka hulk taimi ja nende seemneid. Niisiis on paljud seemned jõudnud Põhja-Ameerikasse Euroopast ja Aasiast. Mõned taimed võeti kaasa tahtlikult, teised tulid aga „piletita reisijana”. Hulk taimi, mis praegu Põhja-Ameerika maastikku ehivad, sattusid alguses siia „umbrohuna koos põllutaimede seemnete, teravilja, põhust ja heinast pakkimismaterjali ning laevade ballastiga ... Teised toodi aga sisse maitse-, värvi-, lõhna- ja ravimtaimedena”, ütleb raamat „Wildflowers Across America”. Millal saab aga taimest umbrohi?

Kui taimest saab umbrohi

Üldiselt öeldes nimetatakse umbrohuks taime, mis hakkab vohama seal, kus teda ei soovita, olgu siis muruplatsil, lillepeenral või aiamaal. „Paljud taimed, mida nimetatakse umbrohtudeks,  ei saaks kasvada ..., kui ei oleks olemas neile sobilikke inimese loodud kasvukohti,” ütleb teatmeteos „Weeds of Canada”. Raamatus lisatakse: „Me oleme suures osas ise süüdi niisuguste alade tekkimises, mis on soodsaks kasvukohaks taimedele, millest tahame tegelikult iga hinna eest lahti saada.” Mõned tulnuktaimed levivad teiste, vähem agressiivsete looduslike taimede kasvukohtadesse ning muudavad põhjalikult maastikku. Nii võib tulnuktaim koduneda ja saada lokkavaks umbrohuks.

Kui oled ise püüdnud harida kas või väikest maalapikest, mõistad sa, mida tähendab vohav umbrohi. Harimata pinnas on aldis kiirele tuule- ja vee-erosioonile. Mulla pindmises kihis asub sõna-sõnalt miljoneid puhkeolekus seemneid ja kui pinnas jääb harimata, võtavad umbrohud sellel alal kiiresti võimust ja kinnistavad mulla. Kuigi see protsess tähendab aiapidajatele pidevat võitlust umbrohuga, aitab see mõista nii umbrohu kui ka lillede rolli looduses.

Tunne lilledest rõõmu!

Kes ei imetleks metsaseid mäenõlvu, mida palistavad kevadised suureõielised kolmiklilled või sigurid! Sigurid avavad oma kroonlehed hommikul ja nende pead järgivad terve päeva päikese kulgu ning sulevad oma õienupu eredal pärastlõunal. Siguriõite puhkemine on kõigest algus  pilkupüüdvale lilleparaadile, mis kestab kevadest sügiseni ja nii aastast aastasse. Mõningad lilled, nagu näiteks ruuge päevaliilia, õitsevad vaid üürikest aega. Karvased päevakübarad ja teised lilled õilmitsevad aga päikeselistel aasadel või teede ääres hiliskevadest hilissuveni.

Taimeriik on tõepoolest lummav osa loodusest. Kui siis mõni lill on pistnud oma pea välja sinu aias, kuskil tee ääres või metsas, peatu ja vaatle nende keerukaid õisi, imeilusaid värve ja nuusuta nende meeldivat lõhna. Pea ka meeles, et need kaunid lilled on kingitus meie heldekäeliselt Loojalt.

[Kast/pildid lk 18]

Kas sa tead, et . . .

harilik võilill oli kunagi terves Põhja-Ameerikas täiesti tundmatu liik. Praegusel ajal tuntakse võilille pea kogu maailmas. Mõned asjatundjad ütlevad, et võilill on pärit Väike-Aasiast. Põhja-Ameerikasse tõid võilille Euroopa asunikud, kes olid harjunud kasutama seda taime toiduks. Võilillejuuri on tarvitatud paljudes patenteeritud ravimites, taime noori lehti aga lisatud salatitesse.

jaanikakar on üks levinumaid teeäärtes kasvavaid lilli, mis on pärit Euroopast. Need lilled teevad paljude meelest maastiku rõõmsamaks. Iga jaanikakra õis koosneb tegelikult paljudest kollastest ja valgetest õitest. Jaanikakra keskosas asuvad sajad tillukesed viljakandvad kollased õiekesed, mida ääristavad kiirtena 20 kuni 30 valget keelõit, mis ei kanna vilja ning mis on heaks maandumiskohaks putukatele.

ruuge päevaliilia koduks peetakse Aasiat, kust see toodi Inglismaale ja sealt edasi Põhja-Ameerikasse. Kuigi igal päevaliilia varrel on mitu õit, õitseb iga õis vaid ühe päeva. Õiekroon avaneb hommikul ning sulgub päeva lõpus igaveseks.

kibe tulikas on samuti pärit Euroopast. Põhja-Ameerikas kasvab see taim enamasti niisketel aasadel ja teede ääres. Mõned tulikad kasvavad isegi kahe meetri pikkuseks. Tasub teada, et tulikas võib olla ohtlik. Peaaegu kõik tulikaliigid on mingil määral söövitava toimega. Juba sajandeid on teada olnud, et mõned tulikaliigid tekitavad ville. 19. sajandi inglise kirjanik Anne Pratt ütles: „Kui palju on küll olnud juhtumeid, mil rännumehed on heitnud tulikate lähedale magama ning ärganud üles valutava ja ärritatud põsega, mida on põhjustanud mürgised õied.”

[Allikaviited]

Võilill: Walter Knight © California Academy of Sciences; kibe tulikas: © John Crellin/www.floralimages.co.uk

[Pildid lk 16]

Siguriõied

[Pilt lk 16]

Ruuge päevaliilia

[Pildid lk 16, 17]

Suureõielised kolmiklilled

[Pilt lk 17]

Karvased päevakübarad

[Piltide allikaviited lk 16]

Vasakul ülanurgas: www.aborea.se; ülal keskel: Courtesy John Somerville/www.british-wild-flowers.co.uk; ruuge päevaliilia: Dan Tenaglia, www.missouriplants.com, www.ipmimages.org