Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Recife — linn, mis kerkis tänu suhkrule

Recife — linn, mis kerkis tänu suhkrule

Recife – linn, mis kerkis tänu suhkrule

„ÄRGAKE!” BRASIILIA-KORRESPONDENDILT

KULD, kuulsus ja evangeelium polnud sugugi ainsaks Ameerika koloniseerimise tõukejõuks. Euroopa aristokraatia oli huvitatud ka sealsest suhkrust. Kuna alates 15. sajandi keskpaigast olid Portugali varakambrid täitunud Atlandi ookeani saartel kasvatatud suhkruroo eest saadud rahaga, otsustas Portugali kuningas Manuel I aastal 1516 teha suhkrutootmisega algust oma valdustes Uues Maailmas.

Kuigi esimesed suhkruvabrikud rajati Lõuna-Brasiiliasse, sai tol ajal suhkrutootmise keskuseks Pernambuco * osariik Kirde-Brasiilias. Sealne soe kliima, sademete rohkus, lauged nõlvad ning viljakas ja savirikas muld sobisid igati suhkruroo kasvatamiseks. Rannikuäärsed troopikametsad taandusid järk-järgult suhkrurooistanduste ees, mis kerkisid mäenõlvadele ja Capibaribe jõe delta ümber asuvatele platoodele.

1537. aastaks olid meremehed ja kalurid asutanud väikese koloonia, mis asus Pernambuco osariigi tollasest pealinnast Olindast lõunasse kulgeval maakitsusel. See looduslik sadam, mida lääne poolt piiras Capibaribe jõgi ning ida poolt kaitsesid Atlandi ookeani eest korallrifid, sai tuntuks kui Povo dos Arrecifes (riffide küla) ja hiljem kui Recife. Just selles paigas hoiti suhkrurooistandustest allajõge transporditud toorsuhkrut, mida ootas ees Euroopasse toimetamine.

Uudised Pernambuco õitsengust tõid peagi kohale kutsumata külalisi. Kõigepealt vallutasid ja rüüstasid Recife 1561. aastal prantsuse piraadid ja seejärel 1595. aastal inglise kaupmees Sir James Lancaster (keda on vahel ka piraadiks nimetatud). Teadupoolest laadis Lancaster nii oma kui ka prantslastelt ja portugallastelt „laenatud” laevad röövsaaki täis ning purjetas siis minema. Et edasisi röövvallutusi ära hoida, ehitati Recife ja Olinda vahelisele maakitsusele kindlustusi, kuid nendestki polnud palju kasu.

Sõda suhkru pärast

17. sajandi alguses oli tolleaegne hispaanlaste valduses olev Pernambuco osariik kõige suurem ja rikkam suhkrutootmise piirkond maailmas ning 121 suhkruvabrikuga Recife oli saanud kõige suurema liiklusega sadamaks portugallaste võimu all olevas Ameerikas.

Eurooplastel oli tekkinud isu Brasiilia suhkru järele, millest suurem osa rafineeriti Hollandis. 1621. aastal aga Hollandi ja Hispaania vaherahu lõppes, mis seadis selle tulutoova koostöö ohtu. Samal aastal oli Madalmaade Lääne-India Kompanii omandanud kauplemismonopoli Aafrika ja Ameerikaga. Kompanii pakkus välja lahenduse dokumendis, mille sisu ilmnes pealkirjas – „Põhjused, miks Lääne-India Kompanii peaks Hispaania kuningalt Brasiilia üle võtma nii kiiresti kui võimalik”. Dokumendiga oli kaasas nimekiri sellest, mida Brasiilias võib toota. Sõda suhkru pärast oli alanud.

1630. aasta 14. veebruaril ilmusid Pernambuco horisondile 65 Lääne-India Kompanii lipu all seilavat laeva ning pärast lühikest võitlust lehvis Kompanii lipp juba ka Brasiilia pinnal. Hollandi asunikele tundus Recife oma kindluste, jõgede ning naabruses asuvate saartega Olinda mägedest ja avamaastikust turvalisem. Niisiis põletasid hollandlased Olinda 1631. aasta 25. novembril maatasa ning viisid oma administratiivkeskuse üle Recifesse. See oli Recife arengus pöördepunktiks.

Kuna maad oli Recifes vähe, ehitati sinna kõrgeid maju, et mahutada sissevoolavat rahvahulka. Kõrged ning kitsad kahe- ja kolmekorruselised sobrados’ed ehk majad, mis olid iseloomulikud tolleaegsetele Euroopa pealinnadele, rajati Recifesse Olinda varemetest toodud materjalist. 1637. aastaks oli Recife täis ehitatud. Just sel ajal saabus sinna uus saksa päritolu kindralkuberner krahv Johan Maurits van Nassau, kel oli plaanis rajada Lõuna-Ameerikasse kõige rahvusvahelisem ja moodsam linn.

Linn, mille rajas van Nassau

Mauricia, nagu van Nassau linna nimetas, kerkis vaid seitsme aastaga ning meenutas Euroopa linnasid. Mauriciasse rajati isegi sillutatud teed, turg, paleed, Aafrikast ning Brasiiliast pärit loomadega loomaaed, botaanikaaed, Ameerika esimene observatoorium, muuseum, haiglad ja raamatukogu. Van Nassau püstitas oma linna Antônio Vazi saarele, mõnisada meetrit Recifest eemale, ning lasi ehitada kaks silda – mis olid tolle aja kohta suureks saavutuseks –, et ühendada Recife ja Mauricia maismaaga. (Vaata kasti „Johan Maurits van Nassau ja lendav lehm”.)

Van Nassau polnud sugugi tüüpiline kolonist, vaid ta pidas Brasiiliat oma uueks koduks ning kirjeldas seda paika kui „kaunist maad, millele ei leidu taeva all võrdset”. Seda maad, mida ta nii väga armastas ning mille hõlvamiseks oli Kompanii käsu andnud, on jäädvustanud oma maalidel Frans Post ja Albert Eckhout, mehed, kes kuulusid kunstnike, kirjanike, käsitöömeistrite ja teadlaste 46-liikmelisse rühma, kelle van Nassau oli Euroopast Brasiiliasse kutsunud. Van Nassau toetusel kirjutasid sellesse rühma kuulujad Brasiilia kohta suurel hulgal raamatuid ning tegid sellest maast joonistusi ja kaarte, tänu millele võisid uudishimulikud eurooplased Pernambuco muljetavaldavast maastikust aimu saada.

Van Nassau valitsusega kaasnes Mauricia ja Recife majanduslik kasv. Kompanii laenudega taastati sissetungi ajal hävitatud suhkruvabrikud. Peagi kihas Recife inglise ametnikest, rootsi seiklejatest, šoti kaubitsejatest ja prantsuse ärimeestest, keda kõiki tõmbas siia orja-, suhkru- ja puidukaubandus.

Van Nassau ajal valitsenud usuline sallivus meelitas siia ka Euroopa ning Põhja-Ameerika juudi investoreid ja põgenikke. Mõnda aega said hispaania ja portugali päritolu juudid koguneda avalikult kahes esimeses sünagoogis, mis Ameerikasse rajati. Juutide olemasolu Recifes andis end nii võimsalt tunda, et linna kaubanduskeskus sai tuntuks kui Rua dos Judeus (juutide tänav).

Hollandi mõjuvõim kahaneb

Hoolimata van Nassau suurtest tegudest, kurtsid Lääne-India Kompanii juhid, et tema Brasiilia vaimustus varjutab ta otsustusvõime raha kasutamise suhtes. Kompanii aktsionärid ei saanud oma investeeringutest kasu. Niisiis astus van Nassau oma ametikohalt tagasi ning naasis 1644. aasta mais Hollandisse. Tema lahkumise üle kurvastasid isegi portugallased ning see samm märgistas Brasiilias Hollandi võimu vähenemist. Järjestikused suhkrurooikaldused, äkiline hinnalangus rahvusvahelisel suhkruturul ning Kompanii hiigelsuured võlad viisid selleni, et istanduste omanikud hakkasid sepitsema vandenõu, mille tõttu hollandlased 1654. aastal viimaks Brasiiliast välja tõrjuti. *

Van Nassau rajatud aiad ja suur osa linnast olid võitluses Hollandi võimu vastu hävitatud, kuid midagi oli muutunud. Hollandlaste himu suhkru järele oli viinud Pernambuco osariigi keskuse Olindast üle Capibaribe jõe delta saartele ning pannud aluse uue pealinna asutamisele. Recife oli saanud tõeliseks linnaks ja tähtsaks majanduskeskuseks.

Mineviku jäljed

Esmapilgul näib, et 1,3 miljoni elanikuga moodsas Recifes, ühes Brasiilia suurimas tööstus-, finants- ja turismikeskuses, pole jälgegi väikesest kalurite kolooniast, mis jäi 16. sajandil Olinda varju. Capibaribe jõe kaldad, kus vanasti laiusid suhkrurooistandused, on juba ammu muudetud elamurajoonideks ning vanu aegu meenutavad vaid nende nimed ning mõned üksikud maalilised häärberid, kus elasid istanduste omanikud. Recife ärikeskusest, mis võtab enda alla Recife ja Santo Antônio saare ning maismaal asuva Boa Vista piirkonna, on kadunud suurem osa koloniaalaja arhitektuurist nii majade hooletusse jätmise kui ka tohutu moderniseerimise tõttu.

Jõed, saared ja korallrifid, mis kord hollandlasi siia meelitasid, on siiski alles ning on jäänud Recife tunnusjoonteks. Samuti võib linna moodsa fassaadi vahelt paista ka jäänuseid ajast, mil suhkrutootmine siin tähtsat rolli etendas. Üks minevikumälestisi on hollandlaste nelinurkne kindlustus Forte do Brum, mis rajati sadama kaitsmiseks algselt mererannikule. Nüüd seisab see kindlustus otsekui minevikusaar keset moodsaid ehitisi, olles täitepinnasega merest lahutatud. Ka Rua dos Judeus, mis kannab praegu nime Rua do Bom Jesus (hea Jeesuse tänav), pole kaotanud oma 16. sajandi ilmet ning siin võib praegugi näha linna uuenduste eest pääsenud mitmevärvilisi koloniaalajast pärit sobrados’eid.

Need, kes soovivad süüvida sügavamale Recife ajalukku, võivad külastada 1630. aastal valminud Lääne-India Kompanii ehitatud Forte das Cinco Pontase muuseumi, kus on väljapanekud hollandlaste tehtud kaartidest ja mälestistest, ning tagasihoidlikku Arheoloogia-, Ajaloo- ja Geograafiainstituuti. Homem do Nordeste muuseumis võib jälgida suhkrutööstuse arengut kõige primitiivsemast algusest kuni tänapäevaste vabrikuteni välja ning heita kainestava pilgu orjade elule, kes olid tegelikult „suhkruroomagnaatide käteks ja jalgadeks”.

Suhkur ei tekita nüüdsel ajal nii tugevaid tundeid kui sajandeid varem. Kasumid, mis meelitasid siia suhkrunäljas piraate ja Lääne-India Kompanii, on kahanenud. Vähesed soovivad endale kaela finants-, sotsiaal- ja keskkonnaprobleeme, mis on tekkinud endise suhkrurooistanduste pidamise ja suhkrutöötlemise meetodite tõttu. Vaatamata sellele domineerib suhkrurookasvatus veelgi Pernambuco osariigi ranniku põllumajanduses. Recifest veidi eemal lõikavad töölised määratu suurtel istandustel suhkruroogu just nii, nagu seda on tehtud viimase viie sajandi jooksul, ja see tuletab meelde, et Recife on linn, mis kerkis tänu suhkrule.

[Allmärkused]

^ lõik 4 Kuningas João III jagas Brasiilia 15 päritavaks kapitanaadiks ehk osariigiks, mille üle ta määras valitsema donatários’ed (isandad).

^ lõik 18 Hollandlased kaotasid küll sõja Brasiilia, kuid mitte suhkru pärast. Kasutades oma teadmisi ja kogemusi, mis nad olid omandanud Kirde-Brasiilias, rajasid nad uued suhkrurooistandused Antillidele. Juba enne 17. sajandi lõppu oli Euroopa suhkruturg täis Lääne-India saarestikust pärit odavat suhkrut ning see tegi lõpu Portugali suhkrumonopolile.

[Kast/pilt lk 25]

Johan Maurits van Nassau ja lendav lehm

„Alguses sõideti Mauricia ja Recife vahel väikeste laevadega, kuid see takistas suuresti kaubavahetust. Niisiis tundus silla ehitamise idee kõigile hea mõte ning idee viidi kiiresti ellu. Silla avamise pidustused olid planeeritud pühapäevaks ning programmi hulka pidi kuuluma lendava lehma number, mis oli mõeldud pealtvaatajate uudishimu äratamiseks.

Pärastlõunal mängisid muusikud pilli ning tänavatel lehvisid paberist lindid. Rahvahulgad voolasid sillale. Kuigi rahvas oli uuest sillast vaimustunud, soovisid kõik kangesti näha lendavat lehma. „Milline see lehm küll olla võiks?” imestas mõni. „On patt öelda, et lehm võib lennata nagu ingel,” ütles üks vana naine.

Kui käes oli õige aeg, ilmus sadamasillal oleva maja ülemise korruse aknast kollase lehma kuju, millel olid sarved ja pikk saba. „Seal see on!” hüüdsid inimesed. Nii aadlike, lihtkodanike kui ka orjade pilgud pöördusid ühtmoodi üles. Järsku puhkesid kõik naerma. Lendav lehm oli kõigest paberist tehtud balloon, täis kuuma õhku.

Van Nassau trikk oli inimestele nalja teinud, kuid peale selle ka kasu toonud. Kõik, kes olid kõndinud üle silla, et näha lendavat lehma, pidid selle eest maksma, ning korjatud raha aitas tasa teha sillaehituseks läinud kulutusi.”

[Allikaviited]

„Terra Pernambucana” (Pernambuco maa), Mário Sette

Johan Maurits van Nassau: ACERVO FUNDAÇÃO JOAQUIM NABUCO–RECIFE

[Kast lk 27]

Ameerika Veneetsia

„Nii nagu Veneetsia, on ka Recife merest kerkiv linn, mille peegeldust võib näha vee peal. See on linn, mis tunneb ookeani pulssi ka oma sisimates soppides.” (Brasiilia riigimees Joaquim Nabuco)

Linna ehitajad on pidanud mere, soode ja jõgedega võitlust alates 16. sajandist, mil hakati pinnast täitma ning rajati esimesed kaldatammid. Nii on Pernambuco osariigi pealinn jagatud 66 kanaliga ning ühendatud 39 sillaga. Moodne Recife paikneb Capibaribe, Beberibe, Jiquiá, Tejipió ja Jaboatão jõe deltas. Kuna Recife asub keskmiselt vaid kaks meetrit ülalpool merepinda, võivad tõusud ja tugevad vihmavalangud tekitada aeg-ajalt mõningatel linna peatänavatel üleujutusi. On paradoksaalne, et vana Recife ehk paik, kus asus algne koloonia, oli sajandeid liivaribaga maismaa külge aheldatud, kuid lahutati maismaast sadama laiendustöödega 1960. aastatel.

[Pilt lk 23]

Ülal: Rua do Bom Jesus

[Pilt lk 23]

All: Rua da Aurora

[Pilt lk 24]

Madalmaade Lääne-India Kompanii laevastik ründab Olindat (paremal) ja Recifet (vasakul) 1630. aastal

[Pilt lk 24, 25]

„Nii nagu Veneetsia, on ka Recife merest kerkiv linn, mille peegeldust võib näha vee peal”

[Pildid lk 26]

Forte do Brum ja (all) Forte das Cinco Pontas

[Piltide allikaviited lk 23]

Ülal: FOTO: NATANAEL GUEDES/P.C.R.; all: Bruno Veiga/Tyba/socialphotos.com; kaart: Mountain High Maps® Copyright © 1997 Digital Wisdom, Inc.

[Piltide allikaviited lk 24]

Laevastik: ACERVO FUNDAÇÃO JOAQUIM NABUCO–RECIFE; all: MUNDOimagem