Olen õppinud Jumala peale lootma

JUTUSTAB ELLA TOOM

MEIE pere elas Lõuna-Eestis umbes 60 kilomeetri kaugusel Vene piirist väikses Otepää linnas. 1944. aasta oktoobrikuus, mõni kuu pärast minu keskkoolilõpetamist, oli Teine maailmasõda lõpule jõudmas. Kui vene armee sakslasi Eesti kaudu tagasi tõrjus, viibisime koos naabritega – meid oli paarikümne ringis – ning kariloomadega metsas peidus.

Olime keset lahingutandrit pommisaju all lõksus kaks kuud. Istusime koos ja ma lugesin Piiblit, enamasti Nutulaule. Varem polnud ma Piiblit eales lugenud. Ühel päeval ronisin kõrge künka otsa, laskusin põlvili ja palvetasin: „Tõotan, et hakkan siis, kui sõda lõppeb, igal pühapäeval kirikus käima.”

Varsti liikus rindejoon lääne poole. Saksamaa kapituleerumisega 1945. aasta mais lõppes Euroopas Teine maailmasõda. Ma täitsin Jumalale antud tõotuse ja käisin iga nädal kirikus. Aga kohal oli vaid mõni üksik elatanud naine. Tundsin end seal ebamugavalt. Kui keegi juhtus meie poolt läbi astuma, peitsin Piibli lauasahtlisse.

Peagi võeti mind kohalikku kooli õpetajaks. Selleks ajaks oli kommunistlik režiim kanda kinnitanud ning ateism tooniandvaks ideoloogiaks saanud. Sellegipoolest keeldusin ma komsomoli astumast. Täitsin paljusid ühiskondlikke kohustusi, näiteks õpetasin lastele rahvatantsu.

Kohtumine Jehoova tunnistajatega

Lapsed vajasid esinemiskostüüme, mistõttu läksin 1945. aasta aprillikuus osava õmblejanna Emilie Sannamehe juurde. Ma ei teadnud, et ta on Jehoova tunnistaja. Ta küsis: „Mida sina maailma olukorrast arvad?” Kuna USA-s San Franciscos peeti parajasti rahukonverentsi, laususin: „Sellele valitsusele tuleb varsti lõpp ja kindlasti peetaksegi just selle pärast rahukonverentsi.”

Emilie ütles, et see rahukonverents ei too mitte mingit kestvat kasu ning pakkus end näitama mulle Piiblist, miks see nii on. Sel ajal polnud mul erilist tahtmist seda leebet keskealist naist kuulata, kuid enne, kui ma lahkusin, esitas ta mulle küsimuse: „Kas sa tead, mille andis Jumal Aadamale ja Eevale elupaigaks?” Kuna ma ei osanud vastata, ütles ta vaid: „Küsi isa käest.”

Tegingi seda koju jõudes. Tema ei osanud ka vastata ning lausus, et meil pole tarvis end piibliuurimisega vaevata – meil tuleb vaid uskuda. Kostüümide järel käies mainisin Emiliele, et isa ei suutnud ta  küsimusele vastata. Nad võtsid õega välja Piiblid ning lugesid mulle, mida Jumal Aadamal ja Eeval käskis teha: hoolitseda neile koduks antud aia eest ning elada seal õnnelikult igavesti. Samuti näitasid nad mulle Piiblist, mis oli Jumala eesmärk: Aadam ja Eeva pidid saama lapsi ning oma paradiislikku kodu üle kogu maakera laiendama. See, millest rääkis Pühakiri, köitis mind! (1. Moosese 1:28; 2:8, 9, 15; Laul 37:29; Jesaja 45:18; Ilmutuse 21:3, 4.)

Minu esimene kristlik koosolek

Kuna mind ootas tol suvel Tartus ees kolmekuuline pedagoogikakursus, andis Emilie mulle ühe selle linna tunnistaja aadressi. Samuti sain temalt raamatu „Loomine”, mis mulle piibliliste põhitõdede selge esitusviisi tõttu sügavat muljet avaldas. Niisiis läksin 1945. aasta 4. augustil mulle antud aadressil kohale.

Kui keegi ei vastanud, koputasin veel kord nii kõvasti, et naaber avas ukse ja suunas mind teisele aadressile – milleks oli Salme tänav 56. Kohale jõudnult pärisin all töökojas kartuleid koorivalt naiselt: „Kas siin toimub usukoosolek?” Tõredalt käskis ta mul minema minna, öeldes, et ma pole siin teretulnud. Kuna aga mina visalt peale käisin, juhatas naine mind ülakorrusele, kus piibliuurimisgrupp koos oli. Peagi hakati pidama lõunavaheaega ja ma valmistusin lahkuma, kuid mul paluti jääda.

Lõunavaheajal ringi vaadates märkasin kahte ebatavaliselt kahvatut ja kõhna noormeest akna juures istuvat. Hiljem sain teada, et vangistusest hoidumiseks olid nad üle aasta olnud mitmes peidupaigas. * Pärastlõunasel koosolekul kasutas Friedrich Altpere oma kõnes sõna „Harmagedoon”. Kuna see termin oli mulle võõras, pärisin selle kohta hiljem temalt ning ta näitas mulle, kus sellest Piiblis juttu on (Ilmutuse 16:16). Kui ta minu üllatust nägi, paistis ta olevat samavõrd üllatatud, et see sõna mulle tundmatu oli.

Mulle hakkas koitma, et see koosolek oli mõeldud teada-tuntud ja usaldusväärsetele tunnistajatele. Hiljem sain teada, et see oli neil esimene koosolek pärast sõda! Alates sellest ajast hakkasin mõistma, kui väga on vaja loota Jumala peale (Õpetussõnad 3:5, 6). Aasta hiljem, augustis 1946, kui olin 20-aastane, lasin end tõelisele Jumalale Jehoovale pühendumise sümbolina ristida.

Perekonna vastuseis

Valitsus nõudis koolis ateismi õpetamist, mis pani proovile minu Piiblist õpetatud südametunnistuse. Tahtsin ametit vahetada. Kui mainisin seda emale, ründas ta mind raevukalt ja rebis mul juukseid peast. Otsustasin kodunt lahkuda, kuid isa kutsus mind üles järeleandlikkusele ning lubas mulle toeks olla.

Koos emaga avaldas mulle vastuseisu ka vend Ants. Siis aga ühel päeval küsis ta minult piiblilist kirjandust, luges seda ja see meeldis talle väga. Ema oli maruvihane. Ants hakkas isegi koolis Jumalast rääkima, kuid tagakiusamise puhkedes lõpetas ta tunnistajatega läbikäimise. Varsti pärast seda sai ta vette hüpates peatrauma. Ta lebas halvatuna kanderaamil, kuid ta mõistus oli täiesti selge. „Kas Jehoova andestab mulle?” küsis ta. „Jah,” kostsin. Mõni päev hiljem Ants suri. Ta oli kõigest 17-aastane.

Septembris 1947 lahkusin kooliõpetaja ametist. Ema oli minu vastu ikka äärmiselt vaenulik. Kui ta kõik mu rõivad majast välja loopis, lahkusin kodunt ning leidsin peavarju õdede Sannameeste juurest. Mulle olid toeks nende meeldetuletused, et Jehoova ei hülga iial oma teenijaid.

Katsumused sõjajärgses Eestis

Õed Sannamehed lubasid mul koos nendega maaperedele õmblustööd teha. Tihtilugu avanes meile võimalus neile peredele Piibli tõdesid jagada. See oli tore aeg, sest lisaks  sellele, et ma õppisin õmblema, sain ma ka kristliku kuulutustöö kogemusi. Õmblemise kõrval sain töötada ka matemaatika koduõpetajana. Kuid 1948. aastal hakkasid võimud Jehoova tunnistajaid arreteerima.

Juhtusin järgmise aasta oktoobrikuus parajasti ühes talus töötama, kui mulle öeldi, et võimud olid läinud Sannameeste poole mind arreteerima. Kui läksin vend Hugo Susi talust peidupaika otsima, sain teada, et ta oli äsja arreteeritud. Mind kutsus enda poole üks naine, kellele olin teinud õmblustööd. Hiljem liikusin talust tallu, elatades end õmblustööst ning jätkates kuulutamist.

Talve saabudes sai Riiklik Julgeolekukomitee (KGB) mind lõpuks kätte Tartust, kus ma viibisin parajasti Linda Mettigi pool, kes oli noor tulihingeline Jehoova tunnistaja, minust vaid mõni aasta vanem. Mind arreteeriti ja viidi ülekuulamisele. Tundsin end alandatuna, kui mind sunniti võtma end noorte julgeolekuohvitseride jõllitavate pilkude all täiesti alasti. Ent pärast Jehoova poole palvetamist valdas mind südamerahu.

Edasi lükati mind pisikesse kambrisse, kus polnud ruumi isegi pikaliheitmiseks. Mind viidi sealt välja vaid ülekuulamiste ajaks. Ohvitserid ütlesid: „Meie ei käsi sul Jumalat salata – sul tuleb vaid lõpetada see tobe kuulutamine! Sinu ees võib avaneda paljutõotav tulevik.” Ka oli neil tavaks ähvardada: „Kas tahad elada? Või tahad ehk Siberi avarustes hinge heita?”

Kolm päeva väldanud korduvate ülekuulamiste vahel ei lastud mul kordagi magada. Mõtiskelu Piibli põhimõtete üle andis mulle jõudu vastu pidada. Lõpuks käskis ülekuulaja mul kirjutada alla dokumendile, mis kinnitas, et ma lakkan kuulutamast. „Olen selle asja põhjalikult läbi mõelnud,” sõnasin, „nii et ma pigem veedan oma elu vanglas, ilma et olen rikkunud oma suhteid Jumalaga, kui elan vabana ja kaotan tema heakskiidu.” Selle peale karjus ülekuulaja: „Lollpea! Teid kõiki pannakse kinni ja saadetakse Siberisse!”

Ootamatu vabanemine

Üllatuslikult käskisid ülekuulajad mul just enne keskööd oma asjad võtta ja minema minna. Kuna ma teadsin, et mind jälgitakse, ei läinud ma kaaskristlaste poole, sest see oleks nad reetnud. Kui kõndisin piki tänavaid, järgnes mulle kolm meest. Palunud Jehoovalt juhatust, pöörasin valgustamata tänavale ja jooksin kiiresti ühte aeda. Lamasin maas lehehunniku all. Kuulsin meeste sammude sahinat ja nägin taskulampide valgusvihke.

Möödus tunde ja mu kondid olid külmast kanged. Lõpuks hakkasin astuma mööda munakivitänavaid, kingad näpus, et mitte rikkuda vaikust. Jätnud linna selja taha, liikusin maanteeäärset kraavi pidi edasi. Autode lähenedes heitsin pikali. Kell viis hommikul jõudsin mitte kaugele Tartust Jüri ja Meeta Toomeli poole.

Meeta küttis otsekohe sauna kuumaks, et saaksin end üles soojendada. Järgmisel päeval läks ta Tartusse ja võttis ühendust Linda Mettigiga. Linda innustas mind: „Hakkame otsekohe kuulutama ja käime hea sõnumiga terve Eesti läbi!” Muutnud soengu, jumestuse ja prillide abil minu välimust, asusime kuulutustööd tegema. Järgnevate kuude jooksul läbisime jalgratastel pikki vahemaid. Teel olles julgustasime taludes elavaid kaasusklikke.

Tunnistajad otsustasid korraldada 1950. aasta 24. juulil Otepää lähistel ühe piibliõpilase suures heinaküünis konvendi. Kuna meile selgus, et KGB oli saanud kokkutulekuplaanidest teada, õnnestus meil suuremat osa  juba teel olnud tunnistajaid hoiatada. Järgmiseks päevaks oli leitud uus paik ning kokkutulekul viibis umbes 115 inimest. Igaüks läks koju, südames rõõm ja veelgi suurem otsusekindlus jääda katsumustes ustavaks. *

Pärast seda jätkasime Lindaga kuulutustöö tegemist ja kaaskristlaste innustamist. Hiljem samal aastal käisime kartuleid võtmas ning jagasime kuningriigisõnumit kaastöölistega. Ka üks taluomanik jättis töö katki ning kuulas meid terve tunni, märkides: „Sedasorti sõnumit ei kuule ju iga päev!”

Naasime Lindaga Tartusse, kus selgus, et järjekordselt oli arreteeritud tunnistajaid, kaasa arvatud Linda ema. Nüüd oli võetud kinni enamik meie sõpradest, nende hulgas õed Sannamehed. Kuna me teadsime, et KGB meid otsib, hankisime kaks jalgratast ning jätkasime kuulutustööd väljaspool Tartut. Ühel ööl sai KGB mind kätte äsjaristitud tunnistaja Alma Vardja poolt. Passi kontrollides hüüatas üks nende agentidest: „Ella! Just sind oleme igalt poolt otsinud!” Oli 1950. aasta 27. detsember.

Vangi ja seejärel Siberisse

Pakkisime Almaga oma vähesed asjad rahulikult kokku ja asusime seejärel einet võtma. KGB agendid laususid hämmingus: „Te ei nutagi! Lihtsalt istute ja sööte!” Meie kostsime: „Me lähme nüüd oma uut ülesannet täitma, teadmata, millal järgmine kord süüa saab.” Võtsin kaasa teki, millest hiljem valmistasin soojad sokid ja labakindad. Pärast kuudepikkust vangistust saadeti mind koos teiste eesti tunnistajatega 1951. aasta augustikuus maalt välja. *

Eestist saadeti meid rongiga Venemaale Leningradi (praegune Peterburi), sealt edasi põhjapolaarjoonest ülespoole Komi oblastisse kurikuulsasse Vorkuta sunnitöölaagrisse. Meie vangitapis oli kolm tunnistajat. Olin koolis õppinud vene keelt ning saanud alates arreteerimisest seda ka praktiseerida. Niisiis oskasin laagrisse jõudes rääkida vene keelt päris hästi.

Vorkutas kohtasime noort ukrainlannat, kellest oli saanud tunnistaja Poolas natsi koonduslaagris. 1945. aastal panid sakslased tema ja veel 14 tunnistajat laevale, mis oli kavas Läänemerre uputada. Kuid laev jõudis tervena Taani. Kui see ukrainlanna hiljem Venemaale jõudis, arreteeriti ta kuulutustöö pärast ning saadeti Vorkutasse, kus temast sai meile tõeline julgustuse allikas.

Samuti kohtasime kahte ukraina naist, kes pärisid omas keeles meie usu kohta. Mõistsime otsekohe, et need on meie kristlikud õed! Nad julgustasid meid ja hoolitsesid meie eest. Teised vangid märkisid, et meie saabumist oleks otsekui meie endi perekond oodanud.

Üleviimine Mordva laagrisse

Kui 1951. aasta detsembris selgus arstlikul läbivaatusel, et ma kannatan kilpnäärme talitlushäire all, viidi mind 1500 kilomeetri kaugusele edelasse hiiglaslikku Mordva vanglatekompleksi 400 kilomeetrit Moskvast kagu pool. Järgnevatel aastatel sealsetes naistelaagrites kinni istudes kohtasin saksa, ungari,  poola ja ukraina Jehoova tunnistajaid, samuti Maimut, poliitvangi Eestist.

Maimu oli Eestis vangis olles lapse sünnitanud ning üks vastutulelik vangivalvur oli beebi Maimu emale üle andnud. Uurisime Mordva vanglas Maimuga Piiblit ning ta võttis õpitu omaks. Tal oli võimalus kirjutada emale, kes samuti Piibli tõed omaks võttis ja neid Maimu tütrekesele Karinile õpetas. Kuus aastat hiljem vabanes Maimu vanglast ja sai taas oma lapsega kokku. Suureks sirgudes abiellus Karin kaaskristlasega ning viimased 11 aastat on nad teeninud Jehoova tunnistajate Tallinna harubüroos.

Üht Mordva hiigelkompleksi vangilaagrit kutsuti puuriks. See oli müüriga ümbritsetud rangelt valvatav barakk. Sinna pandi mind koos kuue teise tunnistajaga meie kristliku tegevuse pärast. Ent isegi seal viibides tegime „Vahitorni” artiklitest käsitsi miniatuurseid koopiaid ja toimetasime neid salaja lähedalasuvates laagrites kinniistujatele. Üheks mooduseks oli meil teha seebitükki süvend, panna sinna artikkel ning seep taas sulgeda.

Neil Mordva laagrite aastatel avanes mulle võimalus aidata rohkem kui kümnel inimesel jumalateenijaks saada. 1956. aasta 4. mail teatati mulle lõpuks: „Olete vaba, võite minna ja uskuda oma Jumalat Jehoovat.” Kuu ajaga jõudsin koju Eestisse.

Ligikaudu 50 aastat kodus

Mul polnud ei tööd, raha ega kodu. Kuid paar päeva pärast saabumist kohtusin prouaga, kes tundis Piibli õpetuste vastu huvi. Ta võttis mind mõneks ajaks oma ühetoalisse korterisse, kus elas ka tema abikaasa. Ostsin laenatud raha eest villast lõnga ja kudusin kampsuneid, et need turul maha müüa. Hiljem pakuti mulle tööd Tartu onkoloogiahaiglas, kus olin järgmise seitsme aasta jooksul mitmes ametis. Vahepeal oli ka Lembit Toom Siberi pagendusest tagasi saabunud ning 1957. aasta novembris me abiellusime.

KGB valvas ja kimbutas meid pidevalt, sest meie kuulutustöö oli ikka veel keelu all. Kuid me tegime, mis suutsime, et oma usku teistega jagada. Seda eluperioodi kirjeldab Lembit ajakirja „Ärgake!” 1999. aasta 22. veebruari numbris. 1950. aastate lõpus ning veel ka 1960. ja 1970. aastatel jätkus väljasaadetud tunnistajate kodumaale naasmine. 1980. aastate lõpuks oli Eestis üle 700 Jehoova tunnistaja. Aastal 1991 meie kristlik tegevus seadustati ning nüüd on Eestis juba rohkem kui 4100 tunnistajat!

Ajast, mil viibisin Jehoova tunnistajate esimesel Teise maailmasõja järgsel salajasel koosolekul Eestis, on möödunud 60 aastat. Sellest ajast peale olen otsusekindlalt järginud Piibli manitsust „Looda Jehoova peale ja tee head”. Olen seda tehes õppinud, et siis antakse, „mida su süda kutsub” (Laul 37:3, 4).

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 23]

„Hakkame otsekohe kuulutama ja käime hea sõnumiga terve Eesti läbi!” (Linda Mettig)

[Pilt lk 24]

Koos üheksa teise tunnistajaga Mordva vangilaagris

[Pilt lk 24]

Praegu koos abikaasa Lembituga