Kui algas moraaliväärtuste järsk allakäik

MILLAL siis hakkas moraal järsult alla käima? Kas sinu või ehk su eakamate sugulaste ja sõprade eluajal? Väidetakse, et ennenägematu moraalse languse ajajärgu vallandas 1914. aastal puhkenud Esimene maailmasõda. Ajalooprofessor Robert Wohl kirjutab raamatus „The Generation of 1914”: „Need, kes olid sõja üle elanud, ei saanud kunagi lahti tundest, et 1914. aasta augustis lõppes üks maailm ja algas teine.”

„Juba varem alla käima hakanud sotsiaalse käitumise normid lagunesid kõikjal täiesti,” ütleb ajaloolane Norman Cantor. „Millised  usu- või eetikakaanonid said enam takistada inimesi kohtlemast üksteist džunglikiskjate metsikusega, kui poliitikud ja kindralid olid kohelnud miljoneid oma alamaid nagu tapale viidavaid loomi? ... Brutaalsed tapatalgud Esimeses maailmasõjas [1914–1918] röövisid inimelult täielikult tema väärtuse.”

Inglise ajaloolane Herbert Wells märgib oma ulatuslikus teoses „The Outline of History”, et just evolutsiooniteooria omaksvõtule „järgnes tõeline demoraliseerumine”. Miks see nii oli? Arvati, et inimene on pelgalt loomse elu kõrgeim vorm. Wells, kes ka ise oli evolutsionist, kirjutas aastal 1920: „Jõuti otsusele, et inimene on ühiseluline loom nagu India ulukkoer, ... seega paistis olevat igati õige, et inimkarja tugevad isendid türanniseerivad ja alistavad nõrgemaid.”

Tõepoolest, nagu Cantor märkis, mõjus Esimene maailmasõda inimeste moraalitajule hävitavalt. Ta selgitab: „Vanem põlvkond oli sattunud halba valgusse kõiges – nii poliitiliste vaadete, rõivastuse kui seksuaalnormide osas.” Kõlbelisse allakäiku andsid suure panuse kirikud, kes evolutsiooniteooriat heaks kiites ja sõjas osalejaid tagant õhutades alandasid kristlike õpetuste väärtust. Briti brigaadikindral Frank Crozier kirjutas: „Ristiusu kirikud on parimad verehimu äratajad, kes meie käsutuses on, ja me oleme neid ka hästi ära kasutanud.”

Moraalinormid on kõrvale heidetud

Esimesele maailmasõjale järgnenud kümnendil – nõndanimetatud tormilistel kahekümnendatel – hüljati endisaegsed väärtushinnangud ja moraalipiirangud ning asendati need kõikelubatavusega. Ajaloolane Frederick Lewis Allen märgib: „Neid kümmet sõjale järgnenud aastat võiks tabavalt nimetada ka halbade kommete kümnendiks. ... Koos vana maailmaga olid kadunud väärtused, mis olid andnud elule sisu ja mõtte, ning nende asemele uusi väärtusi leida polnud sugugi kerge.”

Kainenemise tõi 1930. aastate Suur Depressioon, mil paljud sattusid äärmisse vaesusse. Ent sama kümnendi  lõpus sööstis maailm järjekordsesse, veelgi laastavamasse sõtta – Teise maailmasõtta. Peagi olid riigid ametis kohutavate ründerelvade valmistamisega, mis tõi maailma Depressioonist küll välja, ent paiskas selle siis senikujuteldamatusse kannatuste ja õuduste keerisesse. Sõja lõppedes olid sajad linnad varemeis ning kaks Jaapani linna maa pealt pühitud – kummagi jaoks piisas ühestainsast aatomipommist! Miljonid surid jubedates koonduslaagrites. Kokku nõudis see konflikt umbes 50 miljoni mehe, naise ja lapse elu.

Teise maailmasõja kohutavate olude valitsedes kehtestasid inimesed omaenda käitumiskoodeksi, selle asemel et hoida kinni igiammustest üldlevinud kõlblusnormidest. Raamatus „Love, Sex and War–Changing Values, 1939–45” täheldatakse: „Tundus, et seksuaalsed piirangud lakkasid sõja ajal olemast ning see, mis oli tavapäraselt lubatav lahinguväljal, tungis ka tsiviilellu. ... Sõjaaja rutulisus ja ärevus kõrvaldas kõlbelised piirangud peagi, misjärel paljudele hakkas ka kodus tunduma elu sama odava ja üürikesena nagu lahinguväljal.”

Alaline surmaoht süvendas inimestes igatsust emotsionaalsete sidemete järele, olgu need kas või põgusad. Üks briti koduperenaine õigustas seksuaalset kõikelubatavust noil dramaatilistel aastatel nõnda: „Tegelikult me polnud moraalitud – oli lihtsalt sõjaaeg.” Üks ameerika sõdur möönis: „Enamiku inimeste mõõdupuude järgi me olime ebamoraalsed, kuid me olime noored ja teadsime, et võime juba järgmine päev surra.”

Paljudele sõjas ellujäänutele valmistasid üleelatud õudused piina. Mõningaid, sealhulgas neid, kes tookord olid veel lapsed, painavad tänini minevikupildid, tundmused trauma taaskordumisest. Paljud kaotasid oma usu ja ühtlasi ka moraalse suunanäitaja. Kuna polnud enam austust ühegi autoriteedi vastu, mis oleks kehtestanud õige ja vale normid, muutus inimestele kõik suhteliseks.

Uued sotsiaalsed normid

Pärast Teist maailmasõda avaldati uuringuid inimeste seksuaalkäitumise kohta. Üheks selliseks USA-s 1940. aastatel tehtud uuringuks oli rohkem kui 800-leheküljeline Kinsey raport. Selle tagajärjel hakkasid paljud rääkima avameelselt seksuaalküsimustest, mida varasematel aegadel polnud nii laialdaselt käsitletud. Olgugi et raportis toodud statistika homoseksuaalsuse ja muu seksuaalselt hälbelise käitumise kohta osutus hiljem liialdatuks, tõi uuring esile selle, kui märkimisväärselt oli moraal pärast sõda alla käinud.

Mõnda aega püüti veel vähemalt näiliseltki siivsaks jääda. Näiteks raadios, kinos ja televisioonis kuulus ebamoraalne sisu tsenseerimisele. Aga seda ei jätkunud kuigi kauaks. Endine USA haridusjuht William Bennett selgitab: „1960. aastatel algas Ameerikas järsk ja pidurdamatu  langus nähtuse suunas, mida võiks nimetada detsiviliseerimiseks.” Sama ilmingut võis täheldada teisteski maades. Miks siis võttis kõlbeline allakäik just 60. aastatel hoogu?

Tol aastakümnel said peaaegu ühel ja samal ajal tuule tiibadesse feministlik liikumine ja seksuaalrevolutsioon oma niinimetatud uue moraaliga. Lisaks tulid kasutusele tõhusad beebipillid. Kui seksiga ei kaasnenud enam rasestumiskartus, sai vabaarmastusest ehk seksuaalsuhetest, ilma et kumbki partner peaks end millekski kohustatuks, üldlevinud elustiil.

Samal ajal lõdvenesid ka pressi, kino ja televisiooni moraalireeglid. Zbigniew Brzezinski, endine USA riikliku julgeolekunõukogu juht, ütles televisiooni väärtushinnangute kohta: „Varjamatult ülistatakse enesekesksust, esitatakse äärmuslikku vägivaldsust ja brutaalsust kui midagi täiesti normaalset ning propageeritakse valimatut suguelu.”

Videomakid said populaarseks juba 1970. aastatel. Nüüd said inimesed omaette kodus olles vaadata ebamoraalseid, seksuaalseid üksikasju esitavaid filme, mille avalikku vaatamist kinos poleks nad mitte iial endale lubanud. Praegusajal aga võib igaüks, kel on arvuti, vaadata kõikjal maailmas Interneti vahendusel kõige põlastusväärsemat pornot.

Tagajärjed ajavad tõesti hirmu peale. Üks USA vangivalvur sõnas äsja: „Kui noored kümme aastat tagasi tänavalt vanglasse sattusid, oli mul võimalik kõnelda nendega sellest, mis on õige, mis väär. Ent need noored, kes praegu kinni kukuvad, ei taipa üldse, millest ma räägin.”

Kust leida juhatust?

Maailma kirikutest pole meil mõtet kõlbelist juhatust otsida. Selle asemel et seista õigete põhimõtete eest, nagu seda tegid Jeesus ja tema järelkäijad esimesest sajandist, on kirikud saanud praeguse maailma ja selle pahede osaks. Üks kirjanik küsib: „Kas on üldse kunagi peetud sellist sõda, milles mitte ükski osaline ei väitnud, et Jumal on temaga?” Jumala moraalinormide ülalhoidmise kohta sõnas aastaid tagasi üks New Yorgi vaimulik: „Kirik on ainuke organisatsioon maailmas, kus liikmetele esitatavad nõuded on veelgi madalamad kui bussi sisenejatele kehtestatud nõuded.”

On täiesti selge, et maailma moraaliväärtuste järsu allakäigu suhtes tuleks midagi kiiresti ette võtta. Kuid mida? Millised muudatused oleksid vajalikud? Kes seda suudaks teha ning mil moel saaks seda teha?

[Väljavõte lk 5]

„Brutaalsed tapatalgud Esimeses maailmasõjas [1914–1918] röövisid inimelult täielikult tema väärtuse”

[Kast lk 6]

VOORUSED VERSUS VÄÄRTUSED

Vooruse mõiste on alati olnud ühemõtteline. Inimene kas on aus, ustav, karske ja auväärne või pole seda mitte. Nüüd aga on sõna „voorused” asendunud sõnaga „väärtused”. Ent nagu täheldab ajaloolane Gertrude Himmelfarb oma raamatus „The De-Moralization of Society”, seondub asjaga üks probleem: „Vooruste kohta ei saa nagu väärtuste kohta öelda, et igaühel on õigus kehtestada omaenda voorusi.”

Ta märgib, et väärtusteks „võivad olla tõekspidamised, hinnangud, seisukohad, arvamused, harjumused, tavad, eelistused, eelarvamused, koguni eripärasused – mis iganes, mida üksikisik, grupp või ühiskond mingil ajal mingil põhjusel juhtub väärtustama”. Praeguses liberaalses ühiskonnas arvavad inimesed, et neil on õigus väärtusi ise endale valida, otsekui valiksid nad kaubahallis kaupa. Ent mis saab sel juhul tõelistest voorustest ja kõlbelisusest?

[Pilt lk 6, 7]

Mandunud meelelahutus on üha saadavamal