Piibli tee meieni

On tõeline ime, et Piibel on jäänud rikkumatuks kuni meie päevini. Selle kirjutamine lõpetati üle 1900 aasta tagasi. Piibel pandi kirja kergesti lagunevatele materjalidele – papüürusest valmistatud paberile ja loomanahast tehtud pärgamendile –, pealegi pandi see algselt kirja keeltes, mida tänapäeval räägivad vaid vähesed. Lisaks on mõjukad mehed alates imperaatoritest kuni usujuhtideni püüdnud Piiblit iga hinna eest täielikult välja juurida.

KUIDAS siis on see tähelepanuväärne teos ajaproovile vastu pidanud ning inimkonna kõige tuntumaks raamatuks saanud? Vaadelgem vaid kahte tegurit.

Teksti hoiavad alal arvukad koopiad

Iisraellased, Piibli varaseimate tekstide valdajad, hoidsid originaalkirjarulle hoolega alles ning tegid neist arvukalt koopiaid. Näiteks kästi Iisraeli kuningatel kirjutada „enesele raamatusse ärakiri sellest käsuõpetusest, mis on leviitpreestrite käes” (5. Moosese 17:18).

Paljud iisraellased armastasid pühasid kirju lugeda ning pidasid neid Jumala Sõnaks. Seepärast tegid hea väljaõppe saanud kirjatundjad tekstist erakordselt hoolikalt koopiaid. Jumalakartlikust kirjatundjast nimega Esra räägitakse, et ta oli „vilunud [„ümberkirjutaja”, UM] Moosese käsuõpetuses, mille Jehoova, Iisraeli Jumal oli andnud” (Esra 7:6). Masoreedid, kes tegid 6.–10. sajandini Heebrea Kirjadest ehk „Vanast Testamendist” koopiaid, lugesid kokku isegi kõik tekstis esinevad tähed, et vältida vigu. Selline ülihoolikas kopeerimine tagas nii tekstitäpsuse kui ka Piibli enda allespüsimise, seda hoolimata vaenlaste drastilistest ja sihikindlatest hävitamispüüetest.

Näiteks aastal 168 e.m.a üritas Süüria valitseja Antiochos IV hävitada kõik Heebrea Kirjade koopiad, mida ta tervest Palestiinast üles leida suutis. Juudi ajalooürikus märgitakse: „Nad rebisid puruks ja põletasid kõik leitud käsuseaduse rullid.” „The Jewish Encyclopedia” ütleb: „Ametnikud, kelle ülesandeks oli see käsk täita, tegid seda täie karmusega. ... Püha raamatu omamist ... karistati surmaga.” Ent Pühakirja koopiaid jäi ikkagi alles nii Palestiinas kui ka teistes maades elavatel juutidel.

Kui Kristlike Kreeka Kirjade ehk Uue Testamendi kirjutajad oma töö valmis said, levis selle inspireeritud kirjadest, prohvetikuulutustest ja ajaloolistest jutustustest peagi arvukalt koopiaid. Näiteks Johannes kirjutas oma evangeeliumi Efesoses või selle lähistel. Ometi leiti selle evangeeliumi vähem kui 50 aasta pärast tehtud koopia fragment sadade kilomeetrite kauguselt Egiptusest. See leid osutab sellele, et ka kaugete maade kristlastel oli tolle aja värsketest inspireeritud tekstidest koopiaid.

Jumala Sõna laialdane levik tagas selle allespüsimise ka sajandite jooksul pärast Kristuse päevi. Näiteks on teada, et Rooma keiser Diocletianus jälgis 303. aasta 23. veebruari koidikul ise, kuidas ta sõjamehed kiriku uksed maha murdsid ja koopiad Pühakirjast ära põletasid. Diocletianus arvas, et tal õnnestub pühasid kirjutisi hävitades kristlus välja juurida. Järgmisel päeval andis ta välja määruse põletada avalikult kogu Rooma impeeriumis kõik Piibli koopiad. Siiski jäi osa koopiaid alles ning neid paljundati. Fakt on see, et vahetult pärast Diocletianuse vaenamist tehtud kahe kreekakeelse piiblikoopia  mahukad osad on alles tänapäevani. Üks neist on Roomas, teine Inglismaal Londonis Briti Raamatukogus.

Kuigi senini pole leitud ühtegi Piibli algkäsikirja, on meie päevini säilinud tuhandeid käsitsikirjutatud koopiaid tervikpiiblist või selle osadest. Mõningad neist on väga vanad. Kas algtekstide sõnum koopiate tegemise käigus muutus? Õpetlane William Henry Green tõdeb seoses Heebrea Kirjadega: „Võib julgesti öelda, et mitte ühtki vanaaja teost pole sellise täpsusega edastatud.” Kristlike Kreeka Kirjade kohta kirjutab Frederic Kenyon, tuntud autoriteet Piibli käsikirjade alal: „Ajavahemik algsete kirjutiste ja kõige varajasemate säilinud tõendite valmimisaja vahel on sedavõrd väike, et faktiliselt võib pidada seda tühiseks, nii et nüüd pole enam mitte mingit alust kahelda selles, kas Pühakiri on jõudnud meieni sisuliselt samasugusena, millisena see kirja pandi. Nii Uue Testamendi raamatute autentsust kui ka üldist rikkumatust võib pidada lõplikult kindlaks tehtuks.” Samuti tõdeb ta: „Võib liialdamata väita, et Piibli tekst on põhiolemuselt usaldusväärne. ... Seda ei saa öelda mitte ühegi teise muistse raamatu kohta maailmas.”

Piibli tõlkimine

Teine oluline tegur, mis on soodustanud Piibli kujunemist inimkonna enamtuntud raamatuks, on selle kättesaadavus paljudes keeltes. See tõsiasi on kooskõlas Jumala eesmärgiga, et inimesed kõigist rahvastest ja keeltest teda tundma õpiksid ning „vaimus ja tões” kummardaksid (Johannese 4:23, 24; Miika 4:2).

Esimene teadaolev Heebrea Kirjade tõlge oli kreekakeelne Septuaginta. See tõlge tehti kreeka keelt kõnelevatele juutidele, kes elasid väljaspool Palestiinat, ning sai valmis paar sajandit enne Jeesuse maist teenistust. Tervikpiibel, kaasa arvatud Kristlikud Kreeka Kirjad, tõlgiti juba mõne sajandi jooksul pärast valmimist paljudesse keeltesse. Kuid kuningad ja isegi preestrid, kes oleksid pidanud tegema kõik, mis nende võimuses, et Piibel jõuaks rahvasteni, toimisid hiljem otse vastupidi. Lubamata tõlkida Jumala Sõna lihtrahva keelde, üritasid nad hoida oma karjasid vaimses pimeduses.

Trotsides kirikut ja riiki, riskisid vaprad mehed eluga, et tõlkida Piibel rahvakeelde. Näiteks sai Oxfordi haridusega inglane William Tyndale aastal 1530 valmis Pentateuhi, esimesed viis raamatut Heebrea Kirjadest. Laialdasele vastupanule vaatamata sai temast esimene inimene, kes tõlkis Piibli otse heebrea keelest inglise keelde. Tyndale oli ka esimene inglise keelde tõlkija, kes kasutas nime Jehoova. Hispaania piibliõpetlane Casiodoro de Reina oli katoliiklastest vaenlaste pärast pidevalt surmaohus ajal, mil ta töötas varajase hispaaniakeelse piiblitõlke kallal. Et saada oma tõlkega valmis, tuli tal reisida Inglismaale, Saksamaale, Prantsusmaale, Hollandisse ja Šveitsi. *

Tänapäevalgi tõlgitakse Piiblit üha uutesse keeltesse ning trükitakse miljonilistes tiraažides. Selle allespüsimine ja inimkonna tuntuimaks raamatuks saamine kinnitab apostel Peetruse kirjutatud inspireeritud sõnade paikapidavust: „Rohi kuivab ära ja õieke variseb maha, aga Issanda sõna püsib igavesti!” (1. Peetruse 1:24, 25).

[Allmärkus]

 [Kast/pildid lk 14]

MILLIST TÕLGET OLEKS HEA LUGEDA?

Paljudes keeltes on saadaval terve hulk piiblitõlkeid. Mõni tõlge kasutab raskepärast arhailist keelt. Mõni on ümbersõnastatud vabatõlge, mille eesmärgiks on pakkuda pigem kerget lugemist kui täpsust. On ka peaaegu sõnasõnalisi tõlkeid.

Jehoova tunnistajate välja antud ingliskeelse tõlke „New World Translation of the Holy Scriptures” („Pühakirja uue maailma tõlge”) valmistas anonüümne komitee otse algkeeltest. See piiblitõlge on olnud omakorda põhitekstiks, mida on kasutanud umbes kuuekümnesse teise keelde tõlkijad. Ent ka nendesse keeltesse tõlkijad tegid ulatuslikke võrdlusi algkeelse tekstiga. Väljaande „ New World Translation” sihiks on algkeelse teksti sõnasõnaline tõlge, juhul kui see ei jäta mõtet varju. Tõlkijad püüavad teha Piibli tänapäeva lugejatele sama arusaadavaks, nagu seda oli algtekst Piibli aegade lugejaile.

Mõningad keeleteadlased on uurinud Piibli nüüdistõlkeid – kaasa arvatud „New World Translation”–, et leida neist ebatäpsusi ja kõrvalekaldeid. Üks neist teadlastest on USA Põhja-Arizona ülikooli usuõpetuse abiprofessor Jason David BeDuhn. Aastal 2003 avaldas ta 200-leheküljelise uurimuse üheksast „kõige laialdasemalt kasutatavast Piiblist ingliskeelses maailmas”. * Oma uurimuses vaatles ta mitut vaidlusi tekitavat kirjakohta, sest just nende „tõlkimisel avalduvad kõrvalekalded kõige tõenäolisemalt”. Iga kirjakoha puhul võrdles ta kreeka teksti kõigi ingliskeelsete tõlgetega ning otsis kõrvalekaldeid, mis on tehtud püüdega tähendust muuta. Milline oli tema hinnang?

BeDuhn avaldab mõtet, et üldsuse ja ka paljude piibliõpetlaste arvates tulenevad tõlke „New World Translation” (NW) erinevused selle tõlkijate usulistest eelarvamustest. Ent ta teatab: „Valdav osa erinevusi tuleneb NW kui sõnasõnalise, konservatiivse tõlke suuremast täpsusest.” Ehkki BeDuhn on mõningate väljaande „New World Translation” tõlkevastete suhtes eriarvamusel, osutus see tõlge tema sõnul „võrreldud tõlgete hulgast kõige täpsemaks”. Ta peab seda tõlget „märkimisväärselt heaks”.

Heebrea keele õpetlane Iisraelist dr Benjamin Kedar avaldas aastal 1989 väljaande „New World Translation” kohta samasuguse mõtte: „See väljaanne peegeldab ausat püüdu saavutada võimalikult täpne teksti mõistmine. ... Tõlkest „New World Translation” pole ma kuskilt leidnud eelarvamuslikku tahtlust tuua tõlketeksti midagi, mida seal tegelikult pole.”

Küsigem endalt: mis eesmärgil ma Piiblit loen? Kas ma eelistan Piiblit, mida on kerge lugeda, kuid mille täpsusele pole eriti rõhku pandud? Või kas soovin ma lugeda inspireeritud algteksti võimalikult täpselt edastavaid mõtteavaldusi? (2. Peetruse 1:20, 21.) Eesmärk peaks määrama selle, millist tõlget valida.

[Allmärkus]

[Pilt]

„Pühakirja uue maailma tõlge” on saadaval paljudes keeltes

[Pilt lk 12, 13]

Masoreetsed käsikirjad

[Pilt lk 13]

Fragment, mis sisaldab Luuka 12:7 sõnu „Ärge kartke, teie olete hinnalisemad kui palju varblasi!”

[Piltide allikaviited lk 13]

Esiplaanil olev lehekülg: National Library of Russia, St. Petersburg; teine ja kolmas lehekülg: Bibelmuseum, Münster; taust: © The Trustees of the Chester Beatty Library, Dublin