Kas see on kavandatud?

Mardikate pihustussüsteem

▪ Paugujooksikul, kes on vaid mõne sentimeetri pikkune, on eriline kaitsevahend. Ohu korral paiskab see mardikas oma tagakehast välja kuuma haisvat vedelikku ja auru, et peletada eemale ämblikke, linde ja koguni konni.

Mõtteainet. Sellel mardikal on kaks pärakusse avanevat nääret. Kummalgi näärmel on kogumispõis, kuhu on talletatud hüdrokinooni ja vesinikperoksiidi, ning reaktsioonikamber, mis sisaldab vees lahustunud ensüüme. Selleks et end kaitsta, saab putukas tõmmata kogumispõitest lahuse reaktsioonikambritesse ning vallandada keemilise reaktsiooni. Mis on tulemus? Ründajat tabavad mürgised kemikaalid, vesi ja aur, mille temperatuur on saja kraadi ringis. Kuigi paugujooksiku reaktsioonikambrid pole ühe millimeetri pikkusedki, on mardikal võimalik muuta „tulistatava” mürgi konsistentsi, selle väljapaiskamise kiirust ja suunda.

Teadlased on uurinud paugujooksikuid eesmärgiga töötada välja tõhusamaid ja keskkonnasõbralikumaid pihustussüsteeme. Uurimise käigus on nad avastanud, et lisaks sulgurlihastele, mis võimaldavad kemikaalidel voolata reaktsioonikambritesse, on nendel mardikatel ka sulgurlihas, mis avaneb üksnes siis, kui rõhk on tõusnud reaktsioonikambrites kindlale tasemele. Insenerid loodavad kasutada paugujooksikute pihustussüsteemil põhinevat tehnoloogiat automootorites ja tulekustutites, samuti meditsiinis, näiteks inhalaatorites. Inglismaa Leedsi ülikooli professor Andy McIntosh ütleb: „Mitte keegi pole uurinud neid mardikaid tehnika arendamise seisukohalt nii nagu meie, ja me poleks uskunud, et me tänu sellele nii palju ideid saame.”

Mida sellest järeldada? Kas paugujooksiku keerukas sulgurlihaste, põlemis- ja plahvatussüsteem tekkis lihtsalt iseenesest või on see loodud?

[Pildi allikaviide lk 18]

Oxford Scientific/photolibrary