Marss lähivaates
Marss lähivaates
AUGUSTIKUUL aastal 2003 oli Marss meie koduplaneedist 56 miljoni kilomeetri kaugusel, mis on kõige väiksem vahemaa viimase 60 000 aasta jooksul. Astronoomilistes mõõtmetes tähendab see, et punane planeet Marss oli praktiliselt meie koduõues, mis muidugi rõõmustas väga paljusid taevavaatlejaid.
2004. aasta alguseks oli Marsile saadetud suur hulk kosmoselaevu. Mõned uurisid planeeti selle pinnal olles, teised jälgisid seda orbiidilt. Mida oleme nende uurimisretkede kaudu oma naaberplaneedi kohta teada saanud?
Punast planeeti uurimas
Automaatjaam Mars Global Surveyor jõudis Marsile 1997. aastal ning avastas, et Marsil oli kunagi tugev magnetväli. Lisaks tegi jaam Marsi täpse topograafilise kaardi, millest muu hulgas ilmnes, et vahemaa selle planeedi madalamast punktist kõrgemani on rohkem kui 29 kilomeetrit, võrrelduna meie planeedi 19 kilomeetriga. *
Marsi madalaim punkt asub hiiglaslikus Hellase basseinis, mis tekkis tõenäoliselt kokkupõrkest tohutu asteroidiga. Kõrgeim punkt on vulkaani Olympus Mons umbes 20 kilomeetri kõrgune tipp. Surveyori pardal olev kaamera salvestas ka rohkem kui 18-meetrise läbimõõduga kivirahnud ning suured liikuvad liivadüünid ja suhteliselt noored uhteorud. Üks teine instrument tegi kindlaks, et enamik pinnasekivimitest on vulkaanilist päritolu.
Kuigi 2006. aasta novembris side Mars Global Surveyoriga katkes, jätkasid kolm automaatjaama – 2001 Mars Odyssey, Mars Express ja Mars Reconnaissance Orbiter – punase planeedi uurimist. * Kasutades veel tundlikumaid kaameraid ja andureid, uurisid need Marsi atmosfääri ja kosmilist keskkonda ning isegi avastasid planeedi põhjapoolusel külluslikult jääd ja kaardistasid selle paiknemise.
2008. aasta 25. mail maandus punasele planeedile sujuvalt marsimaandur Phoenix, mille ülesandeks ongi jää uurimine. Maandur on varustatud kõige moodsama tehnikaga, et analüüsida atmosfääri ja polaarpiirkonna igikeltsa. Teadlased loodavad teada saada, kas selles külmunud pinnases leidub mikroorganismide jälgi. Ent elu või vähemalt eluks soodsate tingimuste otsingud algasid juba palju varem.
Kulgurid Spirit ja Opportunity
Kaks kulgurit Spirit ja Opportunity jõudsid Marsile 2004. aasta jaanuaris. Nende maandumisala valiti välja varasemate uurimisretkede andmete põhjal. Need umbes ratastooli suurused kulgurid aeglustasid Marsi atmosfääri läbimisel kiirust kuumakaitsekilpide, langevarjude ja pidurdusrakettide abil. Maabumisel põrkasid nad vastu pinnast, olles kapseldatud õhkpatjadesse, nii nagu oli teinud ka nende väiksem eelkäija Mars Pathfinder aastal 1997. *
Marsi pindala on umbes sama kui maakera maismaapindala, nii et robotitel on veel palju uurida. Kulgur Opportunity pidi uurima Planumi meridiaani – vana kiviplatood, mis sisaldab rauarikast mineraali hematiiti. Spirit maandus Marsi teisele küljele, et uurida hiiglasliku Gussevi kraatri sügavusi, kus mõnede teadlaste arvates oli kunagi järv. Nende kahe uurimisretke eesmärk on NASA sõnul „uurida, millised olid varem tingimused paikades, kus võis kunagi leiduda vett ja olla eluks soodus keskkond”.
„Geoloogid” Marsil
Spirit jõudis 2004. aasta 4. jaanuaril oma sihtkohta, mis oli viljatu ja kivine maastik, täis madalaid ümmargusi auke. Kulgur uuris maastikku enam-vähem niisamuti, nagu seda teevad geoloogid, tehes pinnase-, kivimi- ja pinnamoodustiste analüüse. Spiritit juhtivad teadlased nägid, et maandumispiirkond on kaetud vulkaanilise kivimiga ja täis meteoriidiauke. Seejärel liikus Spirit 2,6 kilomeetrit edasi, et uurida väikseid mägesid. Seal avastas kulgur tavatuid kivimoodustisi ja pehmeid kivimikihte, mis võivad olla vulkaanilist päritolu.
2004. aasta 25. jaanuariks oli Opportunity läbinud 465 miljonit kilomeetrit ja maandus vaid 25 kilomeetri kaugusel oma sihtpunktist. Õhkpatjadest ümbritsetud kulgur põrkus Meridiani tasandikul ja veeres otse ühte väiksesse kraatrisse. Seda maandumist võrdles üks teadlane täpse golfilöögiga ühelt planeedilt teisele.
Opportunity uuris mitut kraatrit, kus leidus kivimeid, mis sisaldasid väikseid hematiidirikkaid kuulikesi, mida hakati hüüdma mustikateks. Kuulikesed on tegelikult hoopis halli värvi ning eristuvad selgelt pinnase ja kivimi punasest toonist. Mõningad kivimid moodustavad otsekui lainevirgi ja mustreid nii nagu liivalasundid vees. Mõnede teadlaste arvates kinnitab see tõik ning kivimites sisalduv kloriin ja bromiin, et kunagi leidus seal soolast vett.
2008. aasta marsimaanduri Phoenix missiooniks oli koguda andmeid Marsi pinnase, eeskätt selle külmunud ala kohta. Phoenixi robotkäsi kaevus külmunud pinnasesse ning saatis pinnase ja jää näidiseid analüüsimiseks maanduri pardal olevasse kahte laboratooriumisse. See uurimisretk oli aga plaanitud suhteliselt lühiajaliseks, kuna oli teada, et vaid kuu aega pärast maanduri tegutsema hakkamist algab Marsil talv, mistõttu „Phoenix kattub paksu süsinikdioksiiditolmu vaibaga”, nagu kirjeldas seda ajakiri „Science”.
See, et teadlased saavad uurida meist sadade miljonite kilomeetrite kaugusel asuvaid planeete, näitab, mida kõike on inimestel võimalik saavutada, kui nad teevad koostööd ühise eesmärgi nimel. Sellised saavutused on tunnustuseks ka inimese leidlikkusele. Loomulikult on kosmose uurimine, nagu ka kogu teadustöö tervikuna, võimalik vaid tänu sellele, et see põhineb universumis kehtivatel täiesti kindlatel füüsikaseadustel. Need seadused ei tekkinud iseenesest, vaid nendele pani aluse kõiksuse Suur Arhitekt Jehoova Jumal.
[Allmärkused]
^ lõik 5 See 19 kilomeetrit tähistab Vaikses ookeanis asuva Mariaani süviku madalaima punkti ja Džomolungma kõrgeima tipu vahelist kaugust.
^ lõik 7 Automaatjaamad 2001 Mars Odyssey ja Mars Reconnaissance Orbiter saatis teele USA kosmoseagentuur NASA ja Mars Expressi lähetas Euroopa kosmoseagentuur ESA.
^ lõik 10 Vaata artiklit „Robot uurib Marssi”, „Ärgake!”, 22. juuni 1998.
[Kast/pilt lk 16]
KAS MARSIL ON ELU?
Astronoomid William Herschel ja Percival Lowell, kes tegutsesid 18.–19. sajandil, arvasid, et punane planeet Marss on täis kõrgemaid eluvorme, ning Darwini evolutsiooniteooria näis seda mõtet toetavat. Kuid see osutus valeteooriaks. Satelliitvaatlused on näidanud vaid viljatut maastikku ja hõredat atmosfääri, mis koosneb peamiselt süsinikdioksiidist. Aastal 1976 Marsile saadetud maandur Viking 1 ei leidnud planeedi pinnasest mingit elumärki. *
Kuid teadlased jätkavad elu otsinguid Marsil ning nende viimaseks missiooniks on marsimaandur Phoenix. Kuna mõned mikroorganismid suudavad püsida elus äärmuslikes tingimustes maa pinnases, siis usuvad teadlased, et samasugused organismid võivad eksisteerida ka mõningates paikades Marsil. Automaatjaamale Mars Express paigaldatud maandur Beagle 2 pidi uurima Marsi pinnase orgaanilist koostist, kuid selle maandumine 2003. aasta lõpus ebaõnnestus. Järgmisel aastal avastasid teadlased Marsi atmosfääris metaani jälgi, mis põhjustas spekulatsioone teemal, kas see gaas on bioloogilist või vulkaanilist päritolu.
Kas elu saab mistahes universumi osas tekkida iseenesest? Piibel vastab sellele: „Sinu [Jumala] juures on eluallikas” (Laul 36:10). Tõepoolest, elu saab tekkida vaid elust, mille allikaks on Eluandja, Looja Jehoova Jumal (Apostlite teod 17:25).
[Allmärkus]
^ lõik 24 Vaata artiklit „Taas külas punasel planeedil”, „Ärgake!”, 22. november 1999.
[Allikaviide]
NASA/JPL/Cornell
[Pilt lk 15]
Marsimaanduri Phoenix robotkäsi kopa, sondi ja kaameraga
[Pilt lk 15]
Küllastatud värvidega foto „mustikatest”
[Pilt lk 15]
20 kilomeetri kõrgune kustunud vulkaan Olympus Mons
[Pilt lk 15]
Spirit puuris ja kaevas seda kivipinnast
[Piltide allikaviited lk 15]
Ülal vasakul: NASA/JPL-Caltech/University of Arizona/Texas A&M University; ülal paremal: NASA/JPL/Malin Space Science Systems; all vasakul ja paremal: NASA/JPL/Cornell