Düsleksia pole mind tagasi hoidnud

Jutustab Michael Henborg

Ma kannatan lugemishäire – düsleksia – all. Selle häire tõttu on nii minul kui ka mu isal, emal ja kolmel nooremal vennal olnud raskusi lugemisega, samuti oli mul raske koolis hakkama saada. Ometi olen saanud palju abi ja julgustust, seda eeskätt oma pere käest.

MINU pere on juba neljandat põlve Jehoova tunnistajad ja seepärast on lugemine, eriti Piibli ja piiblilise kirjanduse lugemine, olnud meie elus tähtsal kohal. Nii mina kui ka mu noorem vend Flemming käisime väiksena tihti koos isaga kuulutustööl, mistõttu mõistsin juba siis selgesti, kui tähtis on hästi lugeda ja kirjutada.

Lugesin lapsena läbi kõik iga kuu ilmuvad ajakirjad „Vahitorn” ja „Ärgake!”. Ühe ajakirja lugemiseks kulus mul kuni 15 tundi. Lisaks hakkasin otsast peale Piiblit lugema. Astusin ka teokraatlikkusse teenistuskooli, mida peetakse Jehoova tunnistajate kogudustes terves maailmas. See kool aitab õpilastel hästi lugema ja rääkima õppida ning kuulajaskonna ees kõnesid pidada. Kõik see on mind võitluses düsleksiaga tohutult aidanud. Ma ei osanud aga aimatagi, millised raskused mind veel ees ootavad. Selgitan kohe lähemalt.

Õpin inglise keelt

Hakkasin 1988. aastal, kui olin 24-aastane, pioneeriks ehk hea sõnumi täisajaliseks kuulutajaks. Kuna Taanis elab palju immigrante, tahtsin ka nendega Piibli tõdesid jagada. Selleks tuli mul aga ära õppida inglise keel, mis oli minu jaoks tõeline pähkel. Visadus ja eratunnid viisid mind aeglaselt sihile ja mõne aja pärast suutsin oma kodulinnas Kopenhaagenis rääkida head sõnumit Kuningriigist inglise keelt kõnelevatele välismaalastele. Loomulikult tegin ma kõneldes palju vigu, aga see ei pannud mind loobuma.

Lisaks olen tänu inglise keele oskusele saanud osaleda vabatahtlikuna Jehoova tunnistajate ehitusprojektidel eri maades. Esmalt saadeti mind Kreekasse, seejärel määrati appi Hispaaniasse Madridi harubüroo ehitusele.

Ihkasin teha kuulutustööd veel enam ja andsin avalduse minna teenistusväljaõppe kooli, mida korraldavad Jehoova tunnistajad. See kool pakub kaheksa nädala jooksul eriväljaõpet vallalistele kristlikele meestele, kes on valmis teenima seal, kus on suurem vajadus head sõnumit kuulutada (Markuse 13:10). Sain kutse ingliskeelsele kursusele Rootsis.

Kursus algas 1. septembril 1994. Tahtsin selleks hästi valmistuda ja õppisin inglise keelt kaheksa kuu jooksul neli tundi päevas ning läksin ka ingliskeelsesse kogudusse. Koolis ei lasknud ma oma häirel takistada end edusamme tegemast. Näiteks kui õpetaja esitas küsimuse, tõstsin sageli käe, et vastata, isegi kui ma polnud alati kindel, mis sõnu kasutada. Pärast lõpetamist määrati mind teenima pioneerina Kopenhaagenisse. Inglise keele õppimine oli olnud minu jaoks tõeline  proovikivi, ent mind ootas ees veel raskem ülesanne.

Püüan õppida tamili keelt

Detsembris 1995 määrati mind teenima tamilikeelsesse kogudusse Taani linnas Herningis. Mulle tundus, et tamili keel on üks maailma raskemaid keeli. Selles on 31 tähte, lisaks veel kaas- ja täishäälikutest moodustuvad liittähed, mis teeb ühtekokku 250 tähemärki.

Algul pidasin koguduses kõnesid taani keeles ja need tõlgiti tamili keelde. Kui ma lõpuks esitasin kõne tamili keeles, kartsin, et keegi ei saa minust aru. Ent inimesed kuulasid lugupidavalt, mõned küll muigasid vahepeal. Selleks et tamili keel kiiremini selgeks saada, otsustasin kolida Sri Lankale – riiki, kus seda keelt kõnelevad miljonid inimesed.

Saabusin Sri Lankale 1996. aasta oktoobris, mil riigis möllas kodusõda. Mõnda aega elasin Vavuniya linnas, mis oli piiriks kahe võitleva osapoole vahel. Kohalikud tunnistajad olid vaesed, kuid väga armastavad ja külalislahked ning andsid endast parima, et mulle oma keelt õpetada. Inimestele, kes polnud Jehoova tunnistajad, avaldas muljet see, et mina kui ainus läänemaalane seal piirkonnas, üritan nendega tamili keeles vestelda. Kuna nad hindasid meie sõnumit ja olid alandlikud, oli mul nendega kerge Piiblist kõnelda.

Jaanuaris 1997 naasin kodumaale ja järgmisel aastal abiellusin Camillaga, kes oli samuti pioneer. Soovisin väga minna tagasi Sri Lankale ja 1999. aasta detsembris õnnestuski mul seda teha, seekord loomulikult koos oma naisega. Üsna pea juhatasime piibliuurimisi mitme pere ja üksikisikuga ning käisime koos kohalike tunnistajatega nende piibliuurimistel. Olime täielikult keskendunud teenistusele ja keele õppimisele.

2000. aasta märtsis pidime Taani naasma. Oli tohutult raske lahkuda kallitest kaasteenijatest ja piibliõpilastest, kellesse olime nii kiindunud. Ent meid ootas ees uus ülesanne, mis tähendas taas kord uue keele õppimist.

Alustame läti keele õppimist

Olime olnud Camillaga abielus neli aastat, kui saime mais 2002 kutse teenida misjonäridena Lätis. Camillal läks läti keele õppimine kiiresti ja ta oli kõigest kuue nädala pärast võimeline end kohalikus keeles väljendama. Minul aga ei olnud see asi nii hõlpus. Tegelikult tunnen siiani, et mulle osutatud abist hoolimata  ei oska ma eriti hästi läti keelt. Minu sihiks on see siiski ükskord selgeks saada. *

Camilla on mulle suureks toeks olnud ja meile mõlemale meeldib väga misjoniteenistus. Meil on olnud võimalus uurida Piiblit paljude inimestega, kes seda raamatut väärtustavad. Kui ma vahel mõne sõna ära unustan või ei räägi keeleliselt õigesti, püüavad kaaskristlased ja piibliõpilased minust kannatlikult aru saada ning mind parandada. Tänu sellele olen enesekindlam nii kuulutustööl kui ka kristlikel koosolekutel kõnesid pidades.

Miks olen ma võtnud vastu raske ülesande õppida ära mitu võõrkeelt, kui mõelda sellele, millist vaeva pean nägema? Lühidalt võiks öelda, et mind on ajendanud armastus inimeste vastu, mitte see, et mulle meeldib võõrkeeli õppida. On suur rõõm aidata kellelgi tõelist Jumalat Jehoovat tundma õppida ja temaga lähedaseks saada. Ning nagu paljud misjonärid on seda ikka ja jälle kogenud, on kuulutustöö palju tõhusam, kui osata inimese emakeelt – keelt, millega võib jõuda tema südameni.

Aastate jooksul on meil abikaasaga olnud võimalus aidata paljudel inimestel mõista õigesti Piibli tõdesid. Loomulikult ei saa me selle eest au endale võtta. Selle asemel täname Jehoovat heade tulemuste eest, mida oleme näinud. Tegelikult on ju nii, et meie ainult istutame ja kastame Piibli tõeseemneid, Jumal aga paneb need kasvama (1. Korintlastele 3:6).

Kui takistus on eeliseks

Kuigi düsleksia on mind mõnes mõttes takistanud, on see olnud ka eeliseks. Kuidas nii? Koguduses kõnesid pidades ei kasuta ma eriti palju märkmeid ja seepärast on mul kuulajatega parem silmside. Samuti meeldib mulle tuua näiteid, mis jäävad suhteliselt kergesti meelde. Seega võib öelda, et teatud valdkondades on düsleksia aidanud mul saada paremaks õpetajaks.

Kristlik apostel Paulus kirjutas: „Mis on nõder maailma ees, selle on Jumal valinud, et tema teeks häbi sellele, mis on vägev” (1. Korintlastele 1:27). Vaeglugemine on mind mõnes valdkonnas teinud justkui nõdraks. Ent nii nagu ma ise ja ka teised on kogenud, võib Jehoova meie vajakajäämised küllaga tasa teha. Meil tuleb lihtsalt seada endale mõistlikke eesmärke, mitte oodata endalt liiga palju, paluda Jehoovalt püha vaimu ning siis lihtsalt tegutseda.

[Allmärkus]

[Kast lk 22]

FAKTE DÜSLEKSIA KOHTA

Mis on düsleksia? Sõna „düsleksia” tuleneb kreeka keelest ja tähendab vaeglugemist. See on eluaegne häire ja viitab mitmele kõnega seotud vajakajäämisele, eriti mis puudutab lugemist. Inimestel, kes kannatavad düsleksia all, on sageli raske mõista seost tähtede ja häälikute vahel, mis tekivad tähtede häälega väljaütlemisel. Düslektikutel võib esineda erinevaid sümptomeid.

Mis düsleksiat põhjustab? Selle tekkepõhjused pole veel päris selged, kuid üks tegur on pärilikkus. Kuigi uuringud osutavad aju arengu ja tegevuse hälbele, pole see seotud üleüldise intelligentsusega või soovimatusega õppida. Tegelikult on selle häire all kannatajad sageli väga andekad teistest valdkondades, mis pole seotud kõnega.

Kuidas düsleksiat ravitakse? Oluline on see juba varakult kindlaks teha. Et lugemine hästi selgeks saada, on vaja kasutada eri meeli, eriti kuulmis-, nägemis- ja kompimismeelt. Selleks et düslektik võiks omas tempos edeneda, vajab ta individuaalset lähenemist. Sellised inimesed võivad vajada abi ka kooliraskustega seotud emotsionaalsete probleemidega toimetulemiseks. Kui düslektikut oskuslikult juhendada ja kui ta ise palju vaeva näeb, võib ta õppida hästi lugema ja kirjutama. *

[Allmärkus]

[Pilt lk 23]

Koos kaasteenijaga Sri Lankal

[Pilt lk 23]

Camillaga Lätis