Abort. Üldsegi mitte probleemitu lahendus

BILL kasvas üles usus, et abort on ränk patt, mis on samaväärne mõrvaga. Kuid tema aastakümneid vastu pidanud kindel seisukoht hakkas kõikuma, kui see puudutas tema isiklikku elu. Ta sõbratar Victoria jäi rasedaks, Bill aga ei soovinud end siduda abielu- ja lapsevanemakohustustega. „Valisin kiiresti hõlpsa lahenduse ning ütlesin Victoriale, et tal tuleb teha abort,” möönab Bill.

See, mida Bill nimetas seoses planeerimata ja soovimatu rasedusega „hõlpsaks lahenduseks”, pole kaugeltki harvaesinev protseduur. Ülemaailmne uuring aastal 2007 näitab, et arvestuste järgi tehti 2003. aastal 42 miljonit esilekutsutud aborti. Aborti teinud naisi on igast rassist ja rahvusest, neid on igasugu usulise taustaga, igasugu sissetuleku ja haridusega ning nende vanus ulatub puberteedist kuni menopausieani. Mida sina teeksid, kui sul tuleks seista silmitsi soovimatu rasedusega? Miks nii paljud valivad abordi?

„Ma ei näinud mingit muud lahendust”

„Mul oli just seljataga komplikatsioonidega rasedus ja raske sünnitus, lisaks olin majanduslikes ja perekondlikes raskustes,” jutustab 35-aastane naine. „Ning siis, kuus nädalat pärast sünnitust, olin taas rase. Otsustasime teha aborti. Tundsin oma südames, et see pole õige asi, kuid ma ei näinud mingit muud lahendust.”

Naised otsustavad aborti teha erisugustel põhjustel. Need ulatuvad rahalistest raskustest nurjunud, ehk ka vägivaldse suhteni, mistõttu naine ei soovi end mehega veelgi enam siduda, või siis rasedus lihtsalt ei sobi kokku naise või ka kummagi elukaaslase plaanidega.

Mõnikord tehakse aborti hea maine säilitamiseks. Sedasorti juhtumist kirjutab dr Susan Wicklund oma aborditeemalises raamatus „This Common Secret–My Journey as an Abortion Doctor”. Tema juurde abordisooviga tulnud patsient tunnistas: „Mu vanemad on süvausklikud. ... Kui mul sünniks väljaspool abielu laps, jätaks see neile halva märgi külge. Kõigile nende sõpradele oleks see sõnum, et tütar on pattu teinud.”

Seepeale küsis dr Wicklund: „Hästi, oled nende silmis pattu teinud, aga mida nad abordist arvavad?” Tütarlaps tunnistas: „Abort – see on täiesti andestamatu tegu! Kuid see on kahest halvast parem valik, sest siis jääb asi saladusse. Kui ma aborti teen, ei saa [mu vanemate] kirikusõbrad seda iial teada.”

Sõltumata olukorrast pole otsus rasedus tahtlikult katkestada sugugi kerge. Sageli on seda teha ülimalt valulik. Ent kas abort on probleemitu lahendus?

Mõelgem tagajärgedele

Aastal 2004 korraldatud uuringu käigus küsitleti 331 vene ja 217 ameerika naist, kes olid teinud aborti. Selgus, et mõlemast rühmast pooled tundsid pärast aborti hingevalu. Ligikaudu 50 protsenti venelannadest ning 80 protsenti ameeriklannadest tundis end protseduuri pärast süüdi. Üle 60 protsendi ameeriklannadest „ei suutnud seda endale andestada”. Miks ikkagi teevad nii paljud noored naised aborti, kui süütunne on sedavõrd üldlevinud probleem isegi nende seas, kes ei pea end usklikuks?

 Tihti avaldatakse neile tugevat survet aborti teha. Vanemad, partner või heasoovlikud sõbrad võivad soovitada aborti kui kahest halvast vähem halba. See võib viia rutaka, kaalutlemata otsuseni. „Kui aga otsustamise ja abordiga seondunud pinged on langenud, taastub naise normaalne mõtlemisvõime, millega tihtilugu kaasneb tugev süü-, kurbuse- ja kahetsustunne,” selgitab dr Priscilla Coleman, kes on spetsialiseerunud abordiga seotud ohtudele inimese vaimse tervise vallas.

Sellise kahetsustunde keskmes on tavapäraselt küsimus, kas abort katkestas juba eksisteeriva elu. Lõuna-Dakota abordiuuringute töörühma raportist selgub, et paljud aborti kaalunud rasedad on olnud „ekslikul arvamusel, et eemaldatakse ei midagi muud kui tükk kude, ning ütlevad, et nad poleks valinud aborti, kui neile oleks räägitud tõtt”.

Vaadelnud „jalustrabavat ja südantkriipivat tõendusmaterjali” 1940 naise kohta, kes olid teinud aborti, jõutakse uurimuses järeldusele: „Paljud neist naistest on vihased, et nad on pidanud tundma kaotusvalu lapse pärast, keda – nagu neile öeldi – polnudki olemas.” Samuti mainitakse uurimuses, et „tihtilugu avaldab naisele laastavat psühholoogilist mõju teadmine, et ta on oma lapse tapnud”.

Kus siis on tõde? Kas abordiga eemaldatakse raseda organismist vaid mingi kude? Kas pole sündimata laps tegelikult emakas kasvav elav inimene?

[Kast/pildid lk 4]

SÜNNITAMINE VERSUS ABORT

2006. aasta uuring keskendus paljude teismeeas rasedaks jäänud naiste käekäigule. Pooled neist olid sünnitanud, pooled aga aborti teinud. Uuringus jõuti järeldusele, et „abordiga võrreldes kaasnes lapse ilmaletoomisega väiksem tõenäosus psühholoogilise nõustamise vajaduse järele, esines harvem uneprobleeme ning tõenäosus suitsetada marihuaanat oli väiksem”. („Journal of Youth and Adolescence”.)

Teises raportis tuuakse ära „nelja maailmas läbi viidud laialdase uuringu tulemused”. Mis neist uuringutest selgub? „Võrreldes naistega, kes teadaolevalt pole aborti teinud, on teadaolevalt aborti teinud naistel rohkem mitmesuguseid vaimse tervise probleeme.” („Report of the South Dakota Task Force to Study Abortion – 2005”.)