Miks me ei teinud aborti

VICTORIA, keda mainisime esimeses artiklis, ütles oma sõbrale Billile, et ta ei tee aborti. „Tajusin, et ma kannan endas elu,” räägib Victoria. „Mõistnud, et kui jääksin Billiga kokku, poleks temast mulle raseduse ajal tuge, läksin tema juurest ära.”

Hiljem siiski Bill muutis meelt ja palus Victoriat endale naiseks. Ent vastsündinud poja eest hoolitsemine tundus olevat ränkraske. „Meil polnud ei autot, raha ega piisavalt rõivaid – üleüldse nappis meil kõigest,” seletab Victoria. „Billil oli halvasti tasustatud  töö ning me pidime elama kehvas korteris, aga me pidasime vastu.”

On teisigi, kes on soovimatu raseduse tõttu sattunud raskesse olukorda. Ometi on ka nemad abordist keeldunud. Mis on aidanud neil oma otsusele kindlaks jääda ning planeerimata või ka soovimata laps kitsikusest hoolimata üles kasvatada? Võtmeks on olnud juhindumine Piibli tarkuseaaretest.

Hoidu kiirustamast – tee praktilisi plaane

Piibel tõdeb targalt: „Virga kavatsused toovad ... kasu, aga kõik ruttajad saavad ... kahju!” (Õpetussõnad 21:5).

Conniele, kel oli kolm poega – üks neist puudega –, tundus juba mõtegi veel ühest lapsest kohutav. „Me ei tahtnud, et meil oleks veel üks suu toita,” räägib Connie. „Niisiis hakkasime mõtlema abordile.” Kuid ta ei langetanud kiiruga otsust, vaid rääkis enne sellest Kayle, oma töökaaslasele. Kay aitas tal hakata mõistma, et ta kannab endas sündimata inimest, ning see tõi tema mõtlemisse pöörde.

Ent Connie vajas praktilist abi, et planeerida edasist tegevust. Kuna seal kandis elas Connie tädi, soovitas Kay Conniel temaga ühendust võtta. Kui tädi asjast kuulis, oli ta meeleldi valmis aitama. Connie mees võttis endale lisatööd ning nad kolisid odavamasse korterisse. Tänu sellele said nad uue ilmakodaniku eest hoolitsemisega hakkama.

Lisaks aitas Kay Conniel leida üles asutused, kes inimestele plaanimata raseduse korral abi osutavad. Paljudes maades on asutusi, kes vastsetele hättasattunud emadele abi pakuvad. Nende ülesleidmiseks võib kasutada telefonikatalooge või internetti, mida üldiselt võib leida avalikest raamatukogudest. Abi otsimiseks tuleb ehk kõvasti vaeva näha, kuid edu saadab „virga kavatsusi”.

Tunnista fakti, et tegemist on inimeluga

„Targal on silmad peas, aga alp käib pimeduses,” ütleb Piibel (Koguja 2:14).

Tõeliselt tark naine ei sule silmi tegelikkuse ees ega ’käi pimeduses’. Tal „on silmad peas”, mis tegelikult tähendab, et ta aru appi võtab. Tänu sellele saab ta põhjalikult kaaluda oma tegude tagajärgi. Niisiis, kontrastina inimesele, kes suleb silmad selle ees, mis tema üsas tegelikult on toimumas, tegutseb tark naine südamest tuleva kaastunde ajel ning kaitseb loodet, kes temas elab.

Rasedale tütarlapsele Stephaniele, kes kaalus abordi tegemist, näidati sonogrammi kahekuisest lapsest, keda ta kandis. „Puhkesin nutma,” lausub Stephanie. „Mõtlesin, mispärast ma peaksin küll tahtma elusolendit tappa.”

Ka noor naine Denise, kes oli samuti rase ega polnud abielus, tunnistas fakti, et ta kannab oma üsas elavat inimest. Kui ta meessõber andis talle raha ning käskis tal „see asi korda ajada”, kostis Denise: „Sa mõtled aborti? Ma ei saaks seda iial teha!” Niisiis keeldus naine oma beebit tapmast.

Mida inimesekartus teha võib

Need, kes ehk esialgu plaanivad teiste survel oma raseduse abordi teel katkestada, teeksid targalt, kui mõtleksid sügavalt Piibli  õpetussõnale „Inimeste kartmine paneb püüdepaela, aga kes loodab Jehoova peale, on kaitstud!” (Õpetussõnad 29:25).

17-aastane Monica jäi oma poisist rasedaks just siis, kui ta oli alustamas õpinguid ärikoolis. Tema ema – viit last kasvatav lesk – oli täiesti endast väljas. Ta soovis, et tütar ärijuhtimist õpiks ja selle toel vaesusest välja rabeleks. Meeleheitel ema käis Monicale peale, et ta aborti teeks. „Kui arst küsis mult, kas olen abordiks valmis, ütlesin talle: „Ei!””

Nähes, kuidas paljutõotav tulevik Monical käest libiseb, ning mõeldes, milliseid raskusi toob veel ühe lapse kasvatamine, ajas tunnete segaduses ema tütre kodunt minema. Monica leidis tädi juurest peavarju. Mõne nädala pärast ema leebus ning lubas tütrel koju tulla ja lapse alles jätta. Ema oli Monicale uue ilmakodaniku Leoni eest hoolitsemisel abiks ning hakkas väikepoissi sügavalt armastama.

Abielunaisel Robinil tuli kogeda teist laadi survet. „Ajal, mil jäin lapseootele, ravis arst mu neerupõletikku, kontrollimata enne, kas olen rase,” ütleb Robin. „Mulle öeldi, et küllaltki tõenäoliselt sünnib beebi raske arengupeetusega.” Seejärel käis arst talle peale, et ta aborti teeks. „Selgitasin talle, milline on Piibli seisukoht elu suhtes,” räägib Robin. „Ütlesin, et abort ei tule kõne allagi.”

Kuigi arsti mure oli mõistetav, polnud Robini elu otseselt ohus. * „Kui tütar ilmale tuli ja talle testid tehti,” jätkab Robin, „selgus, et laps on kerge ajuhalvatuse tõttu vaid väikse arengupeetusega. Ta saab endaga päris hästi hakkama. Nüüd, 15-aastaselt, sujub lugemine tal aina paremini. Ta on mulle väga kallis ning ma tänan tema eest Jehoovat mitu korda päevas.”

Sõprus Jumalaga annab väe

Piibel ütleb: „Jehoova osadus on neil, kes teda kardavad” (Laul 25:14).

Paljude abordist keeldunute otsust on mõjutanud see, et nad on mõelnud sellele, kuidas Looja asjale vaatab. Nad peavad kõige tähtsamaks sõprust Jumalaga ning tegutsemist temale meelepärasel viisil. See läks tugevasti korda ka varemmainitud Victoriale. „Uskusin kindlalt, et Jumal annab elu,” lausub ta, „ning et minul pole õigust tema antud elu hävitada.”

Kui Victoria hakkas tõsiselt Piiblit uurima, süvenes tema sõprus Jumalaga. Ta märgib: „Teinud otsuse laps alles jätta, tajusin veelgi suuremat lähedust Jumalaga ning mul  tekkis soov olla talle meelepärane igas eluvaldkonnas. Kui palusin temalt juhatust, lahenes ka kõik muu.”

Sõprus Jumala kui Eluallikaga süvendab meis austust emaüsas oleva elu vastu (Laul 36:10). Lisaks võib Jumal anda „ülisuurt väge”, mis aitab naisel ja ta perel planeerimata rasedusega toime tulla (2. Korintlastele 4:7). Mida arvavad ajale tagasi vaadates need, kes lähtusid oma otsuses austusest Jumala vaate vastu elule?

Kahetseda pole midagi

Neid vanemaid ei piina süütunne ega visalt kestev kurbus ja kaotusekibedus. Nad hakkasid lõpuks nägema oma „ihusoos” tasu, mitte needust (Laul 127:3). Varemmainitud Connie taipas seda juba paari tunni jooksul pärast sünnitust. Vaimustatult helistas ta oma töökaaslasele Kayle ja rääkis talle, kui õnnelik ta on võimaluse eest tütrekest kasvatada. Rõõmust rõkatades lisas Connie: „On tõesti tõsi, et Jehoova õnnistab neid, kes teevad seda, mis temale meeldib!”

Miks siis on kasulik toimida kooskõlas Jumala vaatega elule? Sest Jumal kui Eluallikas on sätestanud Piiblis oma seadused ja mõõdupuud selleks, et meie „käsi hästi käiks” (5. Moosese 10:13).

Mis puutub selle ja eelneva artikli algul räägitud Victoriasse ja Billi, siis otsusest aborti mitte teha kujunes nende elu pöördepunkt. Selgituseks ütlevad nad: „Olime täiesti uimaainete küüsis ning samas vaimus jätkates oleksime juba surnud. Kuid austus sündimata lapse elu vastu pani meid peatuma ning oma elu üle järele mõtlema. Jehoova tunnistajate abiga suutsime end muuta.”

Nende poeg Lance on praegu 34-aastane ning juba üle 12 aasta abielus. Lance räägib: „Vanemad õpetasid mind juba lapsest peale langetama otsuseid Piiblile tuginedes. See on tulnud kasuks mulle, mu naisele ja meie lapsele, nii et me tunneme end väga õnnelikena.” Tema isa, kes esialgu soovis, et Victoria aborti teeks, sõnab: „Tunneme hirmujudinaid, mõeldes sellele, kuidas me äärepealt oleksime oma kallist pojast ilma jäänud.”

Mõelgem taas Monicale, kes hoolimata ema pealekäimisest keeldust abordist. „Kaks nädalat pärast poja sündi sain kokku Jehoova tunnistajatega ja hakkasin õppima, kuidas viia oma elu täielikult kooskõlla Jumala seadustega. Peagi hakkasin oma pojale Leonile õpetama, kui väärtuslik on Jumalale kuuletuda. Aja jooksul hakkas ta Jumalat väga armastama. Praegu on Leon Jehoova tunnistajate reisiv jumalateenija.”

Mõeldes tagasi sellele, mida tegi ema, lausub Leon: „Teadmine, et ta mind sedavõrd armastas, et andis hoolimata talle avaldatud survest mulle võimaluse elada, tekitas minus soovi kasutada oma elu võimalikult hästi selleks, et tunnustada Jumalat selle imepärase anni eest.”

Paljudel, kes on hakanud mõistma Jumala seisukohta elu suhtes, pole tulnud sugugi kahetseda otsuse pärast säilitada elu lapsel, keda nad nüüd nii kalliks peavad. Süda tulvil tänumeelt, võivad nad öelda: „Meie ei teinud aborti.”

[Allmärkus]

[Pilt lk 7]

Stephaniel aitas otsust langetada see, kui ta nägi sonogrammi kahekuisest lapsest, keda ta kandis

(piirjoon lisatud)

[Pilt lk 8]

Victoria ja Lance

[Pilt lk 8, 9]

Victoria ja Bill nüüd koos Lance’i ja ta perega

[Pilt lk 9]

Monica ja ta poeg Leon on sügavalt tänulikud, et 36 aastat tagasi ei andnud Monica järele survele teha aborti