Anna oma lapsele eluks hea algus

„ÄRGAKE!” KANADA-KORRESPONDENDILT

▪ „Televisioon võib küll olla suurepärane õppevahend,” ütleb ajalehe „The New York Times” artikkel, kuid „passiivne teleri ees istumine mõjub halvasti nii laste kehale kui ka vaimule”, pärssides nende loovust, õppimisvõimet ja suhtlemisoskust.

Pärast seda kui USA Washingtoni osariigi Seattle’i lastehaigla teadurid olid uurinud 2500 lapse telerivaatamise harjumusi, „leidsid nad, et mida rohkem ühe- kuni kolmeaastased lapsed telerit vaatasid, seda enam oli neil seitsmeaastaseks saades keskendumisraskusi”, kirjutab ajaleht. Need lapsed olid agressiivsemad ja kärsitumad ning lühema keskendumisvõimega. Hariduspsühholoog dr Jane Healy sõnul „leidsid paljud vanemad, kelle lastel oli diagnoositud keskendumishäire, et olukord muutus märgatavalt paremaks pärast seda, kui nad ei lasknud enam lapsi teleri ette”.

Mida saaksid vanemad ette võtta, et nende lapsed vähem telerit vaataksid? Artiklis toodi järgmisi soovitusi: sea piirangud sellele, millal ja kui kaua võivad lapsed iga päev telerit vaadata. Ärgu olgu teler teie peres lapsehoidjaks. Selle asemel kaasa oma last võimalikult palju majapidamistöödesse. Vali kavast saated, mida lubad lapsel vaadata, ning pane teler kinni kohe, kui saade on läbi. Kui võimalik, vaata valitud saateid koos lapsega ning aruta temaga nähtut. Ja viimaks, piira ka iseenda telerivaatamise aega.

Laste loovuse ja suhtlemisoskuse arendamine nõuab aega, otsustavust ja enesedistsipliini. Ent head tulemused on vaeva väärt. Seda ütleb ka muistne õpetussõna: „Õpeta poisile teed, mida ta peab käima, siis ta ei lahku sellelt ka mitte vanas eas!” (Õpetussõnad 22:6). Lapse õpetamise lahutamatuks osaks on ka õigete moraaliväärtuste juurutamine.

Jehoova tunnistajatele on olnud heaks abivahendiks raamat „Võta kuulda Suurt Õpetajat”, mis aitab õpetada lastele seda, kuidas õigesti käituda. Kui vanemad suhtlevad oma lastega ja pööravad neile nende varastel eluaastatel piisavalt tähelepanu, on sellest palju abi hilisematel aastatel. Mis võiks tuua vanematele suuremat rahulolu kui see, et nende lastest on kasvanud lugupeetud ja vastutustundelised täiskasvanud!