Albarracín – iseäralik „kotkapesa”

„Külasta üht kaunimat väikelinna Hispaanias, külasta Albarracíni.” (Hispaania kirjanik José Martínez Ruiz, tuntud ka nimega Azorín, 1873–1967)

ALBARRACÍN on ainulaadne linn. Mille poolest? Peamiselt oma asukoha, aga ka ajaloo ja kauni ümbruskonna poolest. Nendel põhjustel arvas Hispaania valitsus aastal 1961 selle Terueli provintsis asuva väikelinna kultuurimälestiste hulka. Ja aastal 2005 valis rühm turismiametnikke Albarracíni „kõige ilusamaks linnaks Hispaanias”.

Albarracín on Kesk-Hispaania mägedes asuv iidne linn, kus on umbes 1000 elanikku. Seda ümbritsevad rohelised aasad, mis saavad vajalikku niiskust jõgedest, ja mäeahelik, mis kannab sama nime – Sierra de Albarracín.

Rikkalikult toitu ja vett

Ammustel aegadel tõmbas Albarracíni piirkond ulukirikkusega ligi asunikke, kelle koopajoonistused annavad teada, et nad olid head kunstnikud ja looduse jälgijad. Nad maalisid palju hiiglaslikke härgi ja teisi loomi, kasutades valget pigmenti, mida on leitud ainult sellest piirkonnast. Õpetlased oletavad, et neis koobastes, mille seintel on kujutatud igapäevaelu, koguneti religioosseteks ja seltskondlikeks üritusteks.

Isegi tänapäeval elab lähedal asuvas Montes Universalese looduskaitsealal ohtralt hirvi, metssigu ja väiksemaid ulukeid. Ja Guadalaviar (araabia keeles ’valge jõgi’) on üks forellirikkamaid jõgesid Hispaanias.

Aastal 133 e.m.a vallutasid roomlased kohalikud keltibeeride hõimud ja rajasid Albarracíni piirkonda külasid. Esimesel sajandil m.a.j ehitasid roomlased 18 kilomeetri pikkuse akvedukti (1). Seda peetakse üheks roomlaste kõige keerulisemaks avalikkuse tarbeks mõeldud ehitusprojektiks terves Hispaanias. Ka Rooma religioon on jätnud oma jälje. Raidkiri ühel Rooma  hauakivil, mis leiti Albarracíni linnast, näitab, et siin tegeleti keisrikummardamisega.

Õitseng muslimi võimu ajal

9. sajandil võtsid selle piirkonna enda valdusse maurid ning arvatakse, et nimi Albarracín tuleneb muslimi asunikelt, berberite klannilt Al-Banu-Razinilt, kes siia elama asusid. Keskajal valitses selles piirkonnas elavate mauride, juutide ja kristlaste vahel vastastikune lugupidamine ja sallivus. Seetõttu oli see Albarracíni ajaloo õitseaeg.

Albarracíni käsitöölised valmistasid kauneid esemeid, ja ilmselt oli siin ka arstiteadus heal järjel. Väljakaevamistel leitud kirurgiliste tööriistade komplekt annab tunnistust sellest, et kirurgid opereerisid isegi halli kaed. Albarracín oli kuni 12. sajandi lõpuni muslimite võimu all, misjärel see läks roomakatoliiklaste kätte. Väärib märkimist, et see näib olevat ainuke kord Hispaania ajaloos, kui selline poliitiline muutus toimus rahumeelselt.

Milline on Albarracín tänapäeval? Praegugi võivad turistid jalutada läbi keskaegse linna, kuna juurde pole ehitatud tänapäevaseid hooneid.

Hämmastav siluett

Hispaania filosoof José Ortega y Gasset (1883–1955) kirjeldab Albarracíni kui „linna, mille hämmastav siluett joonistub kõrgel taeva taustal”. Kirjeldus on igati sobiv, kuna Albarracín asetseb kõrgel kaljul umbes 1200 meetrit üle merepinna ja seda ümbritseb sügav mäekuru, mis on linnale vallikraaviks. See looduslik kindlus on kaitsenud Albarracíni läbi sajandite ja tänu sellele on linn pälvinud hüüdnime Kotkapesa.

Linna kitsastel munakivitänavatel jalutades võib näha huvitavat arhitektuuri möödanikust. Üheks parimaks näiteks on Balcón esquinero („nurgarõdu”), Casa Azul („helesinine maja”) (2) ja Casa de la Julianeta („Julianeta maja”) (3). Viimane justkui balansseeriks kahe tänava ristumiskohal.

Sellest ajaperioodist pärit majad on ehitatud puust ja siis üle krohvitud. Selline ehitusmaterjal on kivist palju kergem, mis on väga oluline tegur mäe otsa ehitades. Ka väikesed aknad pitskardinate ja rauast iluvõredega (4) tõmbavad turistide tähelepanu. Isikupära lisavad katuseräästad, puunikerdustega rõdud ja ebatavalised uksekoputid, mis tihtipeale on loomakujulised.

Kes kardab kõrgust, ei tohiks alla vaadata, kui siseneb mõnda mäekallakul asuvasse majja. Kuna linn ehitati kaljule ning ruumi polnud just palju, ehitasid mõned oma maja täiesti kalju servale.

Linna kohal mäe otsas kõrgub mauride loss, mis oli omal ajal Albarracíni südameks. Torre del Andador on osa algsest müürist, mille ehitasid araablased 10. sajandil. 16. sajandil ehitati gooti katedraal ja hobuserauakujuline raekoda, mida ümbritseb kaarjas sammaskoda.

Naabruskonna looduslikud aarded

Albarracínil on loodusesõpradele nii mõndagi pakkuda. Ümbritsevas mäeahelikus on väga rikkaliku floora ja faunaga eripalgelised ökosüsteemid. Allikad ja joad kaunistavad metsaseid mägesid. Telkijad võivad öösel nautida suurejoonelist vaadet tähistaevasse.

Selles piirkonnas elab mitmeid Jehoova tunnistajate perekondi. Siinse ümbruskonna ilu tuletab neile meelde Piibli ennustust, et Jumala Kuningriigi alluvuses hakkab kuulekas inimkond elama üleilmses paradiisis. Seda head sõnumit püüavad nad jagada teistelegi (Laul 98:7–9; Matteuse 24:14).

Igal aastal jalutab Albarracíni kitsastel tänavatel üle saja tuhande turisti. Kui tuled Hispaaniasse, on ehk ka sul võimalus külastada seda ainulaadset mägedesse peidetud „kotkapesa”.

 [Kast/pildid lk 18]

ALBARRACÍNIST LEITUD KUNSTIAARDED

Hõbedast salvinõu. Mauride kuningas Abdelmelic lasi selle teha oma naisele Zahrile, kelle nimi tähendab araabia keeles ’lille’. Kuldne graveering nõul ütleb: „Kestev õnn ..., abi Jumalalt ning juhatus olla hea ja õiglane.” See on hispaania-araabia kunsti väärtuslikumaid hõbeaardeid.

Mäekristallist lõigatud kala. Kala on kaunistatud soomustega ning sellel on hõbedane suu ja kuldsed uimed. Samuti on sellel pärlid ja rubiinid. Tegemist on nii peene nikerdisega, et asjatundjate arvates poleks üks kunstnik saanud seda valmis oma eluaja jooksul.

[Allikaviited]

Nõu: Museo de Teruel. Foto Jorge Escudero; kristall: Sta. Ma de Albarracín Foundation

 [Kaart lk 16]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

PORTUGAL

HISPAANIA

MADRID

Albarracín

[Pilt lk 17]

1 Akvedukt

[Pildid lk 18]

2 Casa Azul

3 Casa de la Julianeta

4 Rauast iluvõred

[Pildi allikaviide lk 17]

© Ioseba Egibar/age fotostock