Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Soovite võtta rikšat?

Soovite võtta rikšat?

Soovite võtta rikšat?

BANGLADESHI pealinna Dhakasse jõudnult märkab külalise silm otsekohe midagi erilist. Rahvamere sees liigub massiliselt velorikšasid! Lõputu voona toimetavad need sõidukid piki tänavaid ja alleesid edasi inimesi ja kaupu.

Dhakas on rikša seniajani populaarne transpordivahend. Ehkki registreeritud rikšasid on umbes 80 000, arvatakse üldiselt, et iga päev liigub neid teedel tunduvalt rohkem. Dhakal on lausa maailma rikšapealinna kuulsus!

Algusaegade rikšad

Kuigi veokaariku varased variandid olid kasutusel Prantsusmaa kuninga Louis XIV (1638–1715) valitsemisajal, peetakse algse, inimese veetava rikša leiutajaks Jonathan Gable’it, 1870. aastatel Jaapanis tegutsenud ameerika misjonäri. Teatavasti meisterdas ta uudse veoki oma nõdra naise tarbeks ning see oli esimene kaarik, mida jaapani keeles hakati kutsuma sõnaga jinrikisha, mis tähendab inimjõul veetavat sõidukit. Lõpuks kujuneski sellest välja termin „rikša”. Eri stiilis rikšad kui odavad transpordivahendid hakkasid aja jooksul tooni andma kõikjal Aasias. Kui aastal 1912 külastas Jaapanit Charles Taze Russell (paremal), kes agaralt juhatas piibliuurijate (Jehoova tunnistajate nimetus tol ajal) tegevust, kasutas tollane piibliuurijate delegatsioon riigis ringisõitmiseks rikšasid.

Dhakas võeti kolmerattalised rikšad kasutusele 1930. aastate lõpus. Erinevalt rikšadest, mida inimene veab kaariku kere külge kinnitatud aisade abil, sarnanesid need välimuselt pigem suure kolmerattalise jalgrattaga. Rikša eesosas tallas pedaale rikšajuht. See võimaldas tal oma reisijat või kaupa edukamalt edasi toimetada, sest kaarikut oli liiklussaginas ja ummikutes hõlpsam juhtida.

Kunstipärased rikšad

Paistab, et dekoreeritud on Dhaka rikšade iga viimane ruutsentimeeter. Kust on rikšade dekoreerimise traditsioon pärit? Algul, kui Dhakas rikšasid kasutama hakati, tuli neil võistelda reisijaid ja kaupu vedavate hobuveokitega, mida kutsuti tomtom’ideks. Ehk hakkasid rikšaomanikud oma uut laadi sõidukeid dekoreerima klientide ligimeelitamiseks. Lõpuks kujunes nende maalingutest ja reklaamkuulutustest välja omaette kunstiliik.

Rikšakunst on üleüldse muljetavaldav. Tegemist on kunstiga ratastel. Bangladeshi kunstikriitik Syed Manzoorul Islam iseloomustabki Dhaka rikšasid kui „liikuvaid pildigaleriisid”. Sõiduki kõikvõimalikud pinnad on kaetud värvikate kujundite, piltide ja mustritega. Külgedelt või kokkuvolditavalt baldahhiinilt ripuvad alla tupsud, kardpaelad ja säravad helmed.

Igal kunstnikul on oma stiil ja lemmikteemad. Mõni kunstiteos sarnaneb rohkem või vähem reklaamtahvliga, millel kujutatakse stseene India ja Bangladeshi möödunud või praeguste aegade filmidest. Kunstis kajastub nostalgia külaelu ja põllumajandusmaastike järele ning mõnikord leiavad käsitlemist ka sotsiaalsed või poliitilised teemad. Populaarsed on loomad, linnud, jahipidamine ja lopsakad maastikud.

1950. aastatel tegutses vaid käputäis rikšamaalijaid. Tänapäeval valmistab neid unikaalseid kunstiteoseid 200–300 meistrit. Rikšad monteeritakse tükkhaaval kokku spetsiaalsetes töökodades, kusjuures tihtilugu valmistatakse osad taaskasutatavatest materjalidest. Näiteks äravisatud toiduõlivaadi või mingi muu eseme küljest võetud plekitükile maalib kunstnik emailvärvidega erksavärvilisi stseene. Rikšakunst on Bangladeshi rahvakunst kogu oma kordumatuses ja sarmis.

Rikšajuht

Nagu hästi aru võib saada, pole rikšajuhi elu kaugeltki meelakkumine. Võib kujutleda, kuidas terve pika päeva tuleb jalgrattapedaale tallata, raskeks lastiks inimesed või kaubad. Klientideks võivad olla koduperenaised, koolilapsed, ärimehed või sisseostude tegijad oma pakkidega. Tihtilugu on end rikšasse surunud kaks, kolm või enamgi inimest. Rikša võib kaupmees võtta ka riisi-, kartuli-, sibula- või vürtsainekottide turule vedamiseks. Mõnikord kõigub reisija istuda kõrgel oma varandusekuhja otsas. Kõrvaltvaatajale võib näida võimatuna, et rikšajuht sellise ränga koorma üldse liikuma saab. Siiski rühmab tagasihoidlik rikšajuht nurisemata tööd teha nii kõrvetava päikese käes kui mussoonvihmade valinguis.

Valdav osa rikšajuhte on linna tulnud vaestest põllumajanduspiirkondadest, kus maatööga end ära ei elata. Paljud, kel pole õnne leida tasuvamat tööd, tulevad pere juurest ära linna rikšajuhiks. Pannes mängu kogu oma füüsilise jaksu ja energia, võivad nad teenida päevas mõne dollari.

Ainulaadne sõiduvahend

Rikšad annavad Dhakas tooni ka edaspidi tänu sealsele tasasele maastikule ning lõpututele alleedele ja kitsastele tänavatele, kus muud ühiskondlikud transpordivahendid liikuda ei saa. Paljud peavad sellist saastevaba sõidumoodust nii kasulikuks kui ka nauditavaks.

Enamikus Aasia linnades on rikšadest saanud „ohustatud liik”. Soov massitranspordi järele ja moodne elulaad on rikšad sealt praktiliselt välja tõrjunud. Olgugi et paljude arvates on rikšad ehk ajast ja arust, püütakse siiski rikšadele neid konstruktsiooniliselt parandades uut elu anda.

Dhakas viibides võib valida paljude ühiskondlike sõidukite vahel: saab võtta bussi, takso, mopeedi, motorikša või värvika velorikša. Ent kulgeda aegamisi läbi Dhaka rahvarohkete tänavate velorikšal tähendab kogeda unustamatut elamust!

[Lehekülje suurune pilt lk 23]