Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Orhideede aretamine — kannatlikkus tasub end ära

Orhideede aretamine — kannatlikkus tasub end ära

Orhideede aretamine – kannatlikkus tasub end ära

ORHIDEEDE kasvatamisest võib saada sõltuvus. Mõned orhideesõbrad ei põlga ära ka aega ja vaeva, et jätta meelde oma lemmikute ladinakeelseid nimesid. Miks on inimesed orhideedest nii lummatud?

Orhideeliike on maailmas tohutult. Loodusest on leitud umbes 25 000 liiki ning orhideekasvatusega tegelevad organisatsioonid on andnud ametliku tunnustuse rohkem kui 100 000 kunstlikule hübriidile. Kunstlikud hübriidid ei ole botaanikute loodud uued taimeliigid, vaid risttolmeldamise teel saadud isendid.

Nii looduslikke kui ka kunstlikke orhideehübriide on väga erineva suurusega. Mõne orhideeliigi õied on nii tillukesed, et neid tuleb vaadata luubiga. Teisi, suureõielisi seatakse aga ilutsema aknalaudadele, kust neid on kaugele näha. Üks Indoneesia vihmametsades kasvav orhideeliik võib kaaluda koguni üle 500 kilogrammi.

Orhideeõisi on kõigis vikerkaarevärvides ning igasugu kujuga. Mõned õied on rabavalt sarnased mesilaste, liblikate ja lindudega, kuid teised ei sarnane millegi inimsilmale tuttavaga ning on eriti köitvad just orhideearetajatele. Kui varem võisid orhideede ostmist lubada endale üksnes rikkad, siis praegu on need kaunid lilled kättesaadavad neilegi, kel vähem raha. Nüüd aga peatugem hetkeks nende ilusate taimede kasvatamise ajalool.

„Orhideepalavik”

Orhideid on imetletud juba aastasadu, kuid alles üsna hiljuti õpiti neid tõhusalt paljundama. Esimene kunstlik hübriid puhkes õitsele aastal 1856. Siiski oli nende imeliste, ent nõudlike taimede kasvatamine tihtipeale rohkem üksluine kui meeldiv tegevus.

Orhideeseemned on väikesed, mõned sama peened nagu tolm. Niisuguste tillukeste seemnetega ümberkäimine nõudis varem ja nõuab sageli veel praegugi suurt vaeva. Suurim raskus on aga olnud see, kuidas neid kasvama panna. Aastakümneid eksperimenteerisid orhideekasvatajad eri ainete ja tingimustega, et leida orhideeseemnete idanemiseks õiget keskkonda. Aastal 1922 avastas Ameerika Ühendriikide Cornelli ülikooli teadlane dr Lewis Knudson, et vee, suhkru ja agari (merevetikaist saadav želatiinitaoline aine) lahus on see, milles orhideeseemned idanema hakkavad. Peagi saidki entusiastlikud orhideesõbrad hakata suurel hulgal uusi hübriide aretama. Ja „orhideepalavik” kestab seniajani, nii et igal aastal tullakse välja terve rea ennenägematute hübriididega.

Ent orhideed kasvasid looduses juba kaua enne seda, kui inimesed neid aretama hakkasid. Kuidas aga sünnivad orhideede looduslikud hübriidid?

Orhideed looduses

Kui kaks või enam lähisuguluses orhideeliiki õitsevad samas piirkonnas, on võimalus loodusliku hübriidi tekkeks. Looduses on orhideede tolmeldajateks putukad ja teised tiivulised. Kui tolmeldaja läheb orhideeõiele nektarit otsima, kleepub õietolm tema keha külge ning kandub sealt edasi järgmistele õitele, millele ta lendab. Tolmeldatud orhideed võivad viljastatud saada ning õites hakkavad arenema kuprad.

Kui kupar on valminud, avaneb see ning vabastab tuhandeid või isegi miljoneid seemneid. Osa seemneist kukub maapinnale, teised aga kannab tuul edasi. Seemned ei idane sugugi hõlpsasti ning küpsuseni jõuavad vaid väga vähesed taimed. Kahe eri liiki orhidee järglasi nimetataksegi looduslikeks hübriidideks. Kuidas aga inimesed hübriide aretavad?

Kunstlikud hübriidid

Hübriidorhidee on mõlema lähtevanema omaduste kombinatsioon. Seepärast peab orhideearetaja kõigepealt otsustama, millist tulemust ta saada tahab. Võib-olla on tema sooviks kindla värvuse ja mustriga õied. Ta võib püüda ühendada need tunnused kas väikeste või suurte õitega taimel. Veel üheks teguriks on lõhn. Kõike seda arvestades valib orhideearetaja välja kaks taime, mis peaksid andma soovitud tunnustega hübriidi. Oletagem, et ta valib üheks lähtevanemaks kollaste õitega veenuskinga Paphiopedilum armeniacum, mis avastati Hiinas 1979. aastal. Selle liigi ristamisel võib saada hämmastavalt kaunite kuldkollaste õitega hübriide.

Niipea kui orhideearetaja on kaks lähtetaime välja valinud, eemaldab ta ühe vanemtaime õiest kõik õietolmu ning kannab sellele siis teise vanemtaime õietolmu. Seda võtab ta teiselt lähtevanemalt hambaorgi või muu sarnase vahendiga ning määrib esimese lähtevanema õiesamba põhimikule. Seejärel varustab ta risttolmeldatud orhidee sildiga, millel on mõlema lähtevanema nimi ja tolmeldamise kuupäev.

Kannatlikkust ja veel kord kannatlikkust!

Kui lähtevanema õis viljastub, leiab seal aset midagi hämmastavat. Sambaks kutsutava orhideeõie organist koolduvad sigimikku niitjad tolmutorud. Seejärel hakkab sigimik paisuma ning muutub kupraks. Kupra sees arenevad sajad tuhanded tillukesed seemned, millest igaüks on ühendatud ühe tolmutoruga. Kupra valmimine võib kesta kuid, isegi aasta või enam. Just siis võtabki orhideearetaja kuprast seemneid. Ta asetab need agari ja teiste toitainete lahusega täidetud steriilsesse nõusse. Kui seemned on läinud idanema, pistavad varsti oma pea välja tillukesed orhideed ning nendest moodustub pinnale otsekui roheline vaip.

Mõne kuu pärast istutatakse seemikud lähestikku ühisesse potti. Seemikutel tuleb silma peal hoida ning neid sagedasti kasta, et need ära ei kuivaks. Lõpuks istutatakse noored taimed eraldi pottidesse. Seejärel läheb aga tarvis tõelist kannatlikkust. Selleks, et orhideed õitsema hakkaksid, võib kuluda mitu aastat, mõnikord isegi rohkem kui aastakümme.

Kujutle orhideearetaja rõõmu, kui ta ühel päeval näebki just sellist orhideeõit, millest unistas. Kui tema hübriid on uus, võib ta orhidee enda valitud nime all registreerida. Kõiki samadest liikidest hiljem aretatud hübriide nimetatakse samuti selle nimega.

Vahel õnnestub orhideearetajal saada ideaalne kombinatsioon, mis asjaarmastajate seas suurt elevust tekitab. Tänu sellele võidakse teda autasustada ning tema kaunite lillede eest ollakse nõus maksma head hinda. Kuid peamine pole mitte rahaline tasu, tõelist rõõmu toob hoopis enda ristatud orhideeõite nägemine.

Nüüd sa siis tead, kui palju aega ja kannatlikkust nõuab imekaunite õitega orhideede kasvatamine. Kuid orhideehübriidide aretamine on tegelikult üsna primitiivne võrreldes kõige elava Looja Jehoova kätetööga. Tema on pannud igasse taime keeruka geneetilise koodi, tänu millele võime tunda rõõmu neist hunnitutest õitest. Meie saame vaid nautida seda armastusega loodud ilu, mida peegeldab hübriidorhideede meeliköitev mitmekesisus. Kui tõesed on laulik Taaveti sõnad: „Kui palju on sinu tegusid, Jehoova! Sa oled nad kõik teinud targasti! Maa on täis sinu looduid!” (Laul 104:24).

[Pilt lk 17]

Hübriid ’Beallara’

[Pilt lk 17]

Hübriid ’Doritaenopsis’

[Pilt lk 18]

Hübriid ’Brassidium’