Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Tehkem tutvust Indoneesia ”metsa inimesega”

Tehkem tutvust Indoneesia ”metsa inimesega”

Tehkem tutvust Indoneesia „metsa inimesega”

KLAMMERDUNUD oksa külge, mis näis liiga habras, et kanda tema päratu suurt keret, jäi see hiiglasuur loom meid ainiti vahtima. Hinge kinni hoides põrnitsesime vastu. Tundus, et me ei paku talle eriti huvi, ent meie olime temast lummatud. Seisime silmitsi orangutaniga, meie planeedi suurima puu otsas elutseva loomaga!

Lisaks orangutanidele on suured ahvid ka gorilla ja šimpans. Tasased ja eraklikud loomad orangutanid elavad kahe Kagu-Aasia suurima saare, Kalimantani ja Sumatra tihedates džunglites. Oma nime on nad saanud kahest indoneesiakeelsest sõnast orang ja hutan, mis tähendab „metsa inimene”.

Kas sa tahaksid nende põnevate punaruskete suurte ahvidega lähemalt tutvust teha? Kutsume sind kaasa Kalimantani saare džunglisse, et külastada orangutane nende looduslikus elupaigas.

Kohtumine orangutaniga

Selleks et orangutane näha, reisisime Tanjung-Putingi rahvusparki, kus elutseb mitmekesine loomastik. Peamiseks tõmbenumbriks on sealsed tuhanded orangutanid.

Alustasime retke väiksest Kumai sadamast, kus astusime puidust mootorpaati klotok’isse. Jõge mööda üles sõites sukeldusime džungliroheluse järjest kitsenevasse tunnelisse. Jõekaldaid ääristas tihe nipapalmide padrik ja tasases mustavas vees luurasid meid eluohtlikud krokodillid. Džunglist kostsid kõikvõimalikud võõrad hääled, tekitades meis elevust.

Randudes pritsisime end putukatõrjevahendiga ja suundusime metsa. Juba mõne minuti pärast nägime esimest orangutani, hiiglaslikku isast, kellest varem juttu oli. Ta pulstunud punakaspruun karv säras pärastlõunase päikese paistel nagu läikima löödud vask. Punnis lihased karva all tegid ta päris hirmuäratavaks!

Looduses elavad isased, kes on umbes 1,7 meetrit pikad ja kaaluvad 90 kilogrammi, on emastest kaks korda raskemad. Täiskasvanud isastel on suured põsekasvundid, mis teevad nende näo kettakujuliseks. Neil on ka rippuv kõripõiend, millega nad põristavad ja möirgavad. Vahel toovad nad kuuldavale terve rea kõmisevaid järjestikusi häälitsusi, mis võivad kesta kuni viis minutit ning kanduda ligikaudu kahe kilomeetri kaugusele! Pole siis ime, et seda nimetatakse „pikaks kutseks”. Isased möirgavad tavaliselt selleks, et köita emaste tähelepanu, kellega nad soovivad paarituda, ning peletada eemale rivaale.

Puuvõrades elutsejad

Rada mööda edasi kõndides märkasime orangutane puult puule hooglemas. Nende käed ja jalad on tugevad ja painduvad. Pikad kämmalde sõrmed ja pöidade varbad on konksutaolised, pöidlad ja suurvarbad aga lühikesed. Nad haaravad okstest kinni ääretu kergusega ning liiguvad ringi graatsiliselt ja sihikindlalt. Näib, et neil pole kuskile kiiret.

Orangutanid oskavad suurepäraselt maskeeruda ja metsarohelusse sulanduda. Maapinnal kõnnivad nad võrreldes inimesega üsna aeglaselt.

Need loomad veedavad suurtest ahvidest ainsatena põhiosa elust puuvõrades. Enamikul õhtutel valivad nad päikeseloojangu ajal välja tugeva haralise puuoksa, koguvad väiksemaid oksi ja raage ning ehitavad endale uue mugava pesa ja seda 20 meetri kõrgusele maapinnast. Vihmakaitseks ehitavad nad vahel „katuse”, see on midagi, mida šimpansid ega gorillad eales ei tee. Nad suudavad endale pesa ehitada kõigest viie minutiga!

Puu otsas kasvab ka orangutanide lemmiktoit – puuvili. Neil ahvidel on suurepärane mälu ja nad teavad täpselt, millal ja kust küpseid puuvilju võib leida. Nad söövad ka lehti, puukoort, võrseid, mett ja putukaid. Mõnikord kasutavad orangutanid keppi, et mett või putukaid puuõõnest koukida. Üldiselt võttes söövad orangutanid 400 eri liiki toitu!

Edasi liikudes märkasime veel midagi huvitavat – orangutane, kes lasid kuhjal banaanidel hea maitsta. Need loomad on kasvanud üles inimeste juures ja seejärel vabadusse lastud. Kuna neil puuduvad looduses elavate orangutanide ellujäämisoskused, antakse neile lisaks sellele, mida nad ise leiavad, täiendavalt toitu.

Orangutanide pereelu

Silmitsesime imearmsaid ema külge klammerdunud orangutanibeebisid ning üleannetuid väikseid orangutane, kes hullasid maapinnal või puude otsas. Emased võivad elada kuni 45-aastaseks. Suguküpsuse saavutavad nad 15- või 16-aastaselt ning toovad iga seitsme või kaheksa aasta tagant poja ilmale. Tavaliselt sünnib ühele emasele elu jooksul vaid kolm poega, mistõttu nad on meie maakeral ühed väiksema sigivusega imetajad.

Ema ja vastsündinu vaheline side on hämmastavalt tugev. Emasloomad toidavad ja õpetavad oma poegi kaheksa või enam aastat. Esimesel eluaastal on beebi justkui kleepunud ema külge. Isegi pärast seda ei jää ta emast kunagi kaugele maha, kuni sünnib järgmine poeg. Täiskasvanud emased võivad jääda ema lähedusse ja jälgida, kuidas ema vastsündinud poja eest hoolitseb.

Noored isased ajab ema aga minema kohe, kui sünnib uus järglane. Siis tuleb neil metsas 15 ruutkilomeetri suurusel või suuremalgi alal omapäi ringi rännata. Nad püüavad teisi isaseid vältida ning kohtuvad emastega ainult paaritumiseks.

Emased aga püsivad harilikult palju väiksemal maalapil terve oma elu. Vahel võivad nad koos teiste emasloomadega sama puu otsas süüa, aga ka siis ei suhtle nad omavahel peaaegu üldse. Orangutanide eraklikkus teeb neist ahvide seas erilised. Kuid selleks et „metsa inimest” paremini tundma õppida, tahame minna veel ühte paika.

Väljasuremisohus ahvid

Rahvuspargi keskel asub Camp Leakey, orangutanide taastus-, uurimis- ja kaitsekeskus, mis on saanud oma nime antropoloog Louis Leakey järgi. Siin võib orangutane alati lähedalt seirata. Mõned tulid meile päris ligidale ja poseerisid või tegid trikke. Üks täiskasvanud emane tahtis koguni mu kaaslase tuulepluusi endale haarata! Milline õnn oli viibida nende hunnitute loomade vahetuses läheduses!

Ent Camp Leakey on kainestavaks hoiatuseks: orangutanid on väljasuremise äärel. Mõned keskkonnakaitsjad usuvad, et looduses ei suuda nad enam kuigi kaua vastu pidada, võib-olla kümme aastat või vähem. Mõtle kolmele peamisele ohule.

Metsaraie. Umbes 80 protsenti orangutanidele elupaigaks sobivast džunglist on viimase 20 aasta jooksul maha raiutud. Indoneesias raiutakse keskmiselt 51 ruutkilomeetrit metsa iga päev, mis võrdub viie jalgpalliväljaku suuruse alaga minutis.

Salaküttimine. Metsaraie teeb orangutanid jahimeestele kergeks saagiks. Illegaalsel suveniiriturul makstakse orangutani kolju eest umbes 50 eurot. Mõnede meelest ohustavad orangutanid põllukultuure. Teised tapavad neid toiduks.

Lemmikloomadega kaubitsemine. Mustal turul makstakse armsa orangutanipoja eest mõnisada kuni mitukümmend tuhat eurot. Arvatakse, et igal aastal müüakse maha umbes 1000 pisikest orangutani.

Valitsus ja eraasutused püüavad orangutane väljasuremisest päästa. Nad püstitavad taastuskeskusi, tõstavad koolitusprogrammide vahendusel inimeste teadlikkust, rajavad rahvusparke ja reservaate ning ohjeldavad illegaalset metsaraiet.

Piibel annab teada, et peagi „hävitab [Jumal] need, kes hävitavad maad” ja rajab üle kogu maa paradiisi (Ilmutus 11:18; Jesaja 11:4–9; Matteuse 6:10). Siis täituvad laulukirjutaja sõnad: „Rõkatagu rõõmust kõik metsa puud” (Laul 96:12). Kõik loomad, sealhulgas orangutanid – Indoneesia „metsa inimesed” –, elavad siis õnnelikult ja neid ei ohusta inimtegevus.

[Kaart lk 15]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

MALAISIA

Kalimantan

INDONEESIA

Sumatra

AUSTRAALIA

[Pilt lk 16]

Täiskasvanud isasel on erilised põsekasvundid

[Allikaviide]

© imagebroker/Alamy

[Pildid lk 17]

Orangutanid liiguvad puult puule ääretu kergusega, kuid maapinnal on nad palju aeglasemad

[Allikaviited]

Ülal: © moodboard/Alamy; all: Orangutan Tanjung Putingi rahvuspargis Camp Leakey’s, mida juhib BTNTP, UPT Ditjen PHKA Dephut

[Pildi allikaviide lk 15]

Orangutan Tanjung Putingi rahvuspargis Camp Leakey’s, mida juhib BTNTP, UPT Ditjen PHKA Dephut

[Pildi allikaviide lk 18]

Orangutan Tanjung Putingi rahvuspargis Camp Leakey’s, mida juhib BTNTP, UPT Ditjen PHKA Dephut