Jumal on mind kõigis mu katsumustes lohutanud

Jutustab Victoria Colloy

Arst sõnas mu emale: „Me ei saa teie tütre heaks enam midagi teha. Tal tuleb elu lõpuni käia karkudega ja kanda jalatugesid.” Olin täiesti löödud. Mida ma jalutuna oma eluga peale hakkan?

SÜNDISIN 17. novembril 1949 Mehhikos Chiapase osariigis Tapachulas meie neljalapselise pere esiklapsena. Olin rõõmus ja terve imik. Kuid pooleaastaselt ei roomanud ma enam ühtäkki ja mul oli raskusi liikumisega. Kaks kuud hiljem ei suutnud ma end üldse enam liigutada. Kohalikud arstid olid hämmeldunud, kuna ka teistel beebidel Tapachulas olid sarnased sümptomid. Niisiis tuli Méxicost ortopeed, kes meid läbi vaatas. Meil diagnoositi lastehalvatus.

Kolmeaastaselt tehti mulle mitu puusa-, põlve- ja pahkluuoperatsiooni. Hiljem kahjustas haigus ka mu paremat õlga. Kuueaastaselt viidi mind México lastehaiglasse ravile. Kuna ema töötas Chiapases ühes farmis, jäin mina Méxicosse vanaema juurde. Enamiku ajast aga viibisin haiglas.

Umbes kaheksa-aastaselt hakkasid asjad veidi paremuse poole liikuma. Kuid hiljem läks mu tervis taas halvemaks, nii et ajapikku kadus seegi vähene liikuvus, mis mul oli. Just siis teatasidki arstid, et pean elu lõpuni käima karkude ja jalatugedega.

Selleks ajaks, kui sain viieteist, oli mulle tehtud 25 operatsiooni. Opereeritud oli mu selga, jalgu, põlvi, pahkluid ja varbaid. Pärast igat operatsiooni olin saanud taastusravi. Ühe operatsiooni järel pandi mu jalad kipsi. Kui kips ära võeti, pidin tegema valulikke harjutusi.

Leian tõelist lohutust

Kord, kui olin 11-aastane, külastas ema mind ajal, mil olin operatsioonist taastumas. Ta oli kuulnud, et Jeesus tegi haiged terveks ning pani isegi halvatu kõndima. Ema andis mulle ajakirja „Vahitorn” (Jehoova tunnistajate väljaanne), kust ta seda lugenud oli. Peitsin selle padja alla, kuid ühel päeval oli see kadunud. Haiglaõed olid ajakirja leidnud ja selle ära võtnud. Nad sõitlesid mind, et olin seda lugenud.

Umbes aasta hiljem tuli ema Chiapasest mind uuesti vaatama. Nüüd ta juba uuris Jehoova tunnistajatega Piiblit. Ta tõi mulle raamatu „Kaotatud paradiisist taastatud paradiisi”. * Ema sõnas: „Kui sa tahad elada  tõotatud uues maailmas, kus Jeesus su terveks teeb, tuleb sul hakata Piiblit uurima.” Hoolimata vanaema vastuseisust hakkasingi 14-aastaselt Jehoova tunnistajatega uurima. Järgmisel aastal pidin aga haiglast lahkuma, kuna see oli mõeldud ainult lastele.

Raskustega toimetulek

Olin suures masenduses. Kuna vanaema osutas vastupanu, pidin naasma vanematekoju Chiapasesse. Kuid isa joomatuuride tõttu oli kodune elu keeruline. Oli hetki, mil ma ei näinud elul mingit mõtet. Tahtsin end ära mürgitada. Ent tänu piibliuurimisele mu eluvaade muutus. Piibli tõotus paradiislikust maast tegi mind õnnelikuks.

Hakkasin rääkima teistele imelisest lootusest, mis on kirjas Piiblis (Jesaja 2:4; 9:5, 6; 11:6–9; Ilmutus 21:3, 4). Lasin end ristida Jehoova tunnistajaks 8. mail 1968, kui olin 18-aastane. Alates 1974. aastast olen iga kuu pühendanud rohkem kui 70 tundi sellele, et rääkida teistele lootusest, mis andis mulle mõtte edasi elada.

Tegus, rahuldustpakkuv elu

Mingi aja pärast kolisime emaga Tijuana linna, mis asub Mehhiko ja Ameerika Ühendriikide piiri ääres. Elan koos emaga paigas, mis vastab kõige paremini meie vajadustele. Suudan majas karkude ja jalatugede abil ringi liikuda ning ratastoolis istudes valmistada toitu ning pesta ja triikida pesu. Teenistuses kasutan ma elektrikäru, mida on kohandatud minu vajadustele.

Lisaks sellele, et jagan piiblitõdesid inimestega tänaval ja kodudes, külastan ma korrapäraselt lähedal asuvat haiglat ning arutlen Piibli teemadel nendega, kes ootavad haigla ees arsti vastuvõttu. Pärast seda sõidan elektrikäruga turule, et osta vajaminev, ning naasen siis koju, et aidata emal teha süüa ja kodutöid.

Et rahaliselt toime tulla, müün ma kasutatud riideid. Ema on 78-aastane ning kuna tal on olnud kolm südameinfarkti, seab tervis talle piiranguid. Seetõttu jälgin ma, et ta võtaks oma ravimeid ja sööks korralikult. Kuigi me tervis pole hea, püüame käia koguduse koosolekutel. Rohkem kui kolmkümmend inimest, kellega olen aastate jooksul Piiblit uurinud, osalevad samuti kristlikus tegevuses.

Olen veendunud Piibli tõotuse täideminekus: „Siis [Jumala uues maailmas] hüppab jalutu otsekui hirv.” Seniks aga lohutavad mind Jumala sõnad: „Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen sind tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega!” (Jesaja 35:6; 41:10). *

[Allmärkused]

[Pilt lk 12]

Jalatugedega 7-aastaselt

[Pilt lk 13]

Kuulutustööl olles sõidan elektrikäruga, mida on kohandatud minu vajadustele