Kas süüdi on religioon?

KAHEKSATEISTKÜMNENDA sajandi algul elanud vaimulik ja kirjanik Jonathan Swift kirjutas: „Me oleme küllalt usklikud selleks, et vihata, kuid liiga vähe selleks, et üksteist armastada.” Paljud on väitnud, et religioon tegelikult pigem lahutab kui ühendab. Sellega ei nõustu aga mitte kõik.

Mõtle näiteks, millisele järeldusele jõudis rühm Suurbritannia Bradfordi ülikooli rahu-uuringute osakonna teadlasi. Suurbritannia Tele-Raadiokompanii tegi neile ülesandeks anda selge vastus küsimusele, kas religioon edendab rahu või sõda.

Avaldatud raportis kirjutasid teadlased: „Olles uurinud väga erinevate asjatundjate ajaloolisi aruandeid, jõudsime järeldusele, et viimase saja aasta jooksul on peetud vaid üksikuid tõeliselt religioosseid sõdu.” Uurimisrühm selgitas, et mõned sõjad, „millest meedia ja teiste kanalite vahendusel on jäänud sageli mulje kui ususõdadest või usuerinevustest õhutust saanud sõdadest, on tegelikult tulenenud natsionalismist, territoriaalse vabaduse taotlemisest või enesekaitsest”.

Paljud teised taas väidavad, et vaimulikud on oma tegudega või tegevusetusega rohketele relvakonfliktidele läbi sõrmede vaadanud või siis neid aktiivselt toetanud, nagu ilmneb järgmistest tsitaatidest.

● „Religioon näib kõikjal olevat seotud vägivallaga. ... Viimastel aastatel on religioosset vägivalda esinenud Ameerika Ühendriikide konservatiivsete kristlaste, Lähis-Ida vihaste muslimite ja juutide, Lõuna-Aasia tülitsevate hindude ja muslimite ning Aafrika ja Indoneesia põliselanikest usukogukondade vahel. ... Nende juhtumitega seotud inimesed on toetunud oma poliitilistes ambitsioonides ja kättemaksuideoloogia õigustamisel religioonile.” („Terror in the Mind of God–The Global Rise of Religious Violence”.)

● „Kummalisel kombel on fanaatiliselt religioossetel rahvastel sageli kõige hirmsamad sotsiaalsed pahed. ... Kuigi religioon on tunginud kõikjale, pole see suutnud ära hoida kuritegevuse kõrget taset. ... Tõendid on ilmselged: elamaks turvalises, kenas, korralikus, puhtas ja tsiviliseeritud keskkonnas, tuleb vältida jõuliselt religioosseid paikkondi.” („Holy Hatred”.)

● „Baptiste tuntakse rohkem sõdimise kui rahutegemise järgi. ... Kui 19. sajandil lõhestasid esmalt [Ameerika] usundeid ja siis rahvast orjuseküsimus ja muud sündmused, toetasid põhja- ja lõunabaptistid sõjategevust  kui õiglast ristisõda ja olid kindlad, et Jumal on nende poolel. Baptistid olid tihedalt seotud ka riigi sõjategevusega Inglismaa (1812), Mehhiko (1845) ja Hispaania (1898) vastu, õigustades kahte viimast sõda „peamiselt usuvabaduse toomisega rõhutud rahvastele ja uute misjonipõldude avamisega”. Mõte pole selles, et baptistid ihkasid sõda rohkem kui rahu, vaid selles, et sõja puhkedes toetas enamik baptiste sõjalist tegevust ja ka osales selles”. („Review and Expositor–A Baptist Theological Journal”.)

● „Usulistel ajenditel sõdimist on ajaloolased täheldanud enamikul ajastutel ja peaaegu kõigi rahvaste ning kultuuride puhul maailmas, ning see käib tavaliselt kummagi sõjaosalise kohta. Iidne hüüe „jumalad on meiega” on olnud üks vanimaid ja tõhusamaid võitlusergutusi. („The Age of Wars of Religion, 1000–1650–An Encyclopedia of Global Warfare and Civilization”.)

● „Religioonijuhid ... peaksid kriitilisemalt läbi vaatama oma suutmatuse rahvast edukalt juhtida ja propageerima enda usundi tõelisi põhiväärtusi. ... On tõsi, et kõik religioonid on seadnud sihiks rahu, kuid on küsitav, kas religioon on eales seda ka saavutanud.”(„Violence in God’s Name–Religion in an Age of Conflict”.)

Läbi ajaloo on kõigi peamiste ristiusu religioonide vaimulikud (katoliiklased, õigeusklikud ja protestandid) – seda mõlemal konfliktipoolel – saatnud välja lõputul hulgal preestreid ja kaplaneid, et tõsta sõdurite moraali ning palvetada surnute ja surijate eest. Selliselt toetust avaldades on nad vaadanud verevalamisele läbi sõrmede ning andnud oma õnnistuse kõigile sõjajõududele.

Võidakse siiski väita, et religiooni ei saa süüdistada sõjapidamises. Kuid küsimus seisneb tegelikult selles, kas religioon on suutnud teha midagi inimkonna ühendamiseks?

[Kast lk 5]

„Madisoni avenüül asuva baptistikiriku pastor dr Charles Eaton kuulutas eile kantslist, et kogudusehoonest saab värbamiskeskus neile, kes soovivad liituda maa- või mereväega.

Ta on olnud üks linna tosinast vaimulikust, kes igal pühapäevahommikusel teenistusel peab sõjateemalisi jutlusi ning õhutab mehi ja naisi tõendama oma ustavust rahvale ja demokraatiale ning oma teeneid igal võimalusel sõja heaks pakkuma. Paljusid kirikuid ehivad riigilipud.” („The New York Times”, 16. aprill 1917.)