Piibli seisukoht

Kas enesepiinamine viib inimest Jumalale lähemale?

ENAMIK inimesi peab mõtet enesepiinamisest vastuvõetamatuks. Ometi on keha piitsutamise, äärmusliku paastumise ja nahka ärritava koreda jõhvsärgi kandmisega end piinanud jumalakummardajaid ülistatud kui jumalakartlikkuse eeskujusid. Need kombed pole pelgalt jäänus kaugest keskajast. Nagu viimase aja uudised on teatanud, on enesepiitsutamist võtnud ette ka nüüdisaja prominentsed usujuhid.

Mis ajendab inimesi sel kombel Jumalat kummardama? Ühe nõndanimetatud kristliku organisatsiooni esindaja sõnul on „vabatahtlik leppimine ebamugavusega püüd end ühendada Jeesus Kristuse ja tema kannatustega, mida ta vabatahtlikult koges, et meid patust lunastada”. Jätkem kõrvale usujuhtide väited ning vaadakem, mida Piibel sel teemal räägib.

Pea oma keha kalliks

Piibel ei kiida heaks jumalakummardamist enesepiinamise teel ega suhtu sellesse ükskõikselt, vaid hoopis soovitab tungivalt, et jumalakartlikud inimesed oma keha eest hoolitseksid. Mõelgem näiteks, kuidas Piibel iseloomustab abielumehe ja -naise vahelist armastust. Juhtinud tähelepanu sellele, kuidas mees juba loomu poolest oma keha kohtleb, kutsub Piibel üles: „Sel viisil peaksid mehedki armastama oma naisi nagu omaenda keha ..., sest keegi pole ju kunagi vihanud oma liha; ta hoopis toidab seda ja peab seda kalliks, nagu ka Kristus kogudust” (Efeslastele 5:28, 29).

Kas käsul armastada oma naist nagu omaenda keha oleks suurt mõtet, kui inimestelt oodataks, et nad Jumalat teenides oma keha toorelt kohtleksid? On ilmselge, et neilt, kes Pühakirja põhimõtteid hindavad, oodatakse oma keha kalliks pidamist ja isegi teataval määral armastamist – ja see tervemeelne armastus enda vastu peaks laienema ka abikaasale.

Piibel sisaldab hulgaliselt põhimõtteid, mis õhutavad lugejaid oma keha kalliks pidama. Näiteks mainib Piibel, et mõõdukas kehaline aktiivsus tuleb kasuks (1. Timoteosele 4:8). Samuti nendib see mõningate toitude kasulikkust tervisele ning mainib halbade toitumisharjumuste  kahjulikku mõju (Õpetussõnad 23:20, 21; 1. Timoteosele 5:23). Pühakiri ergutab inimesi tervist hoidma, sest nõnda saavad nad olla võimalikult tegusad (Koguja 9:4). Kui piiblilugejatelt oodatakse, et nad sel viisil oma tervist hoiaksid, siis kuidas võidaks neilt oodata seda, et nad oma kehale kahju teeksid? (2. Korintlastele 7:1.)

Kas kristlased peaksid taasesitama Jeesuse kannatusi?

Mõningad organisatsioonid võtavad tänapäeval ekslikult enesepiinamist propageerides tähelepanu keskmesse Jeesuse ja ta esimeste järelkäijate kannatused. Ent jumalateenijate kannatused, millest räägitakse Piiblis, polnud kunagi nende endi tekitatud. Kui kristlikud piiblikirjutajad osutasid Kristuse kannatustele, oli nende eesmärgiks ergutada kristlasi vaenamises vastu pidama, aga mitte end ise vaenama. Seega need, kes oma keha piinavad, ei jäljenda Jeesus Kristust.

Toome näite. Kujutlegem, et me näeme, kuidas raevukas rahvajõuk meie kallist sõpra teotab ja ründab. Võime täheldada, et sõber talub rünnakut kõikumatu ja rahuliku meelega ega tee vasturünnakut ega karju solvanguid. Kas hakkaksime soovist selle sõbra eeskujul käituda iseennast ründama ja solvama? Loomulikult mitte! See jäljendaks jõugu väljaastumist. Juhul kui meid tabaks taoline rünnak, me lihtsalt hoiduksime samaga vastamast.

Seega on ilmselge, et Kristuse järelkäijatelt ei oodata enesepiinamist, otsekui oleks neil vaja jäljendada raevunud rahvajõuke, kes Jeesusele piinu valmistasid ja teda tappa üritasid (Johannese 5:18; 7:1, 25; 8:40; 11:53). Pigem tuleb neil tagakiusamise all jäljendada Jeesust, kes alati talus raskusi rahulikul meelel (Johannese 15:20).

Mittepiibliline loomuvastasus

Ka enne kristlikku ajastut keelasid juutide elu ja jumalateenimist sätestanud pühad kirjad neil igasugused ihuvigastused. Näiteks keelas käsuseadus selgesõnaliselt juutidel oma ihusse sisselõikeid teha. Ilmselt oli see muistsete mittejuudi rahvaste seas üldlevinud komme (3. Moosese 19:28; 5. Moosese 14:1). Kui Jumal on vastu ihulõikumisele, siis küllap on ta vastu ka piitsutamisega tekitatud vorpidele. Piibli mõõdupuu on selge: mis tahes kombel sihilikult ihu kahjustada on Jumalale vastuvõetamatu.

Just nii nagu kunstnik soovib, et tema tööst lugu peetakse, soovib Looja Jehoova Jumal, et inimkehast kui tema loodust lugu peetakse (Laul 139:14–16). Ihusuretamine tegelikult ei edenda suhteid Jumalaga, vaid hoopis halvab neid ning moonutab evangeeliumide õpetust.

Apostel Paulus kirjutas inspiratsiooni all sedasorti ängistavate, inimese sepitsetud doktriinide kohta: „Needsamad asjad, millega kaasneb enda kehtestatud kummardamisviis ja võltsalandlikkus, samuti karmus oma keha vastu, paistavad küll pealtnäha targad, kuid lihalike himude vastu võitlemisel pole neil mingit väärtust” (Koloslastele 2:20–23). Tõepoolest, enesele piina valmistamise tavast eesmärgiga Jumalaga lähedasemaks saada pole mingit kasu. Ehtsa jumalakummardamise nõuded on hoopis kosutavad, meeldivad ja kerged (Matteuse 11:28–30).

KAS SA OLED MÕELNUD?

● Kuidas suhtub Jumal inimese kehasse? (Laul 139:13–16)

● Kas ihupiinamine aitab võidelda sobimatute ihadega? (Koloslastele 2:20–23)

● Kas õige jumalakummardamine peab olema koormav või karm? (Matteuse 11:28–30)

[Väljavõte lk 11]

Piibli mõõdupuu on selge: mis tahes kombel sihilikult ihu kahjustada on Jumalale vastuvõetamatu

[Pilt lk 10]

Palverändur vaevaliselt kiriku poole roomamas

[Allikaviide]

© 2010 photolibrary.com