Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Mis on leinajaile toeks

Mis on leinajaile toeks

Mis on leinajaile toeks

„Jehoova on ligi neile, kes murtud on südamelt.” (Laul 34:19)

LÄHEDASE surma järel võib inimest vallata hulk tugevaid emotsioone, sealhulgas šokk, tuimus, kurbus ja ehk isegi süü- või vihatunne. Nagu eelmises artiklis mainisime, ei leina inimesed ühtmoodi. Seepärast ei pruugi sind vallata kõik need emotsioonid ning su lein ei väljendu ehk samal moel kui teistel. Kui sul aga on tarvis oma kurbus välja valada, on igati kohane seda teha.

„Ära keela endale leinamist!”

Heloisa, arst, keda varem tsiteerisime, üritas pärast ema surma oma tundeid tagasi hoida. „Algul nutsin,” ütleb ta, „kuid peagi surusin oma tunded maha – just nii talitasin ka siis, kui suri minu patsient. Võib-olla just seepärast halvenes mu tervis järsult. Minu nõuanne lähedase kaotanule on järgmine: ära keela endale leinamist! Lase see endast välja! See toob sulle kergendust.”

Ent kui on möödunud päevi ja nädalaid, võid tunda end nagu Cecília, kelle mees suri vähki. „On aegu, mil olen endas pettunud, kuna tunnen, et ma ei vasta inimeste ootustele, sest mõningate meelest peaksin juba asjast üle saama.”

Kui ka sinul on olnud sedasorti mõtteid, siis püüa meeles pidada, et pole olemas „õiget” leinamisviisi. On nii neid, kes võrdlemisi kergelt suudavad oma eluga edasi minna, kui ka neid, kes seda ei suuda. Sellistel puhkudel pole võimalik protsessi tagant kiirustada, nii et sul ei ole vaja tunda kohustust seada tähtpäev, mil sinu arvates tuleks end juba paremini tunda. *

Kuid mida teha siis, kui su lein on nagu põhjatu haud ning meeleheide röövimas viimastki jõuraasu? Ehk sarnaneb sinu läbielamus õiglase mehe Jaakobi omaga, kes oma poja Joosepi surmast kuuldes „ei lasknud ennast trööstida” (1. Moosese 37:35). Kui ka sinu reaktsioon on selline, siis mida praktilist saad sa ette võtta, nii et lein sind enda alla ei mataks?

Hoolitse enda eest. „Vahetevahel tunnen end kohutavalt väsinuna ning tajun, et olen ületanud taluvuse piiri,” sõnab Cecília. Nagu tema mõtteavaldusest võib näha, nõuab lein nii füüsiliselt kui emotsionaalselt ränka hinda. Seepärast oleks sul hea pöörata erilist tähelepanu oma füüsilisele tervisele. Puhka end korralikult välja ja söö toitainerikast toitu.

Tõsi küll, sul pole ehk eriti tahtmist süüa, veel vähem poes käia ja toitu valmistada. Ent kui jätad söömise hooletusse, varitseb sind nakkuste ja muude tõbede oht, see aga vaid suurendab su ängistust. Söö kas või vähe korraga, et hoida oma tervist. *

Võimaluse korral anna endale mingit laadi kehalist koormust, isegi kui see on vaid kõndimine. Kehaline tegevus viib su majast välja. Lisaks vabaneb mõõduka kehalise koormuse puhul organismis endorfiine, aju keemilisi aineid, mis annavad parema enesetunde.

Võta vastu teiste abi. Iseäranis tähtis võib see olla siis, kui sureb abikaasa. Võib-olla oli lahkunu õlul hulk toimetusi ja nüüd pole enam kedagi neid tegemas. Kui abikaasa tegeles näiteks rahaasjade või kodutöödega, võib sul esialgu olla nende asjade eest hoolitsemisega raskusi. Sel juhul saavad olla sulle suureks abiks sõprade taktitundelised nõuanded. (Õpetussõnad 25:11.)

Piibel ütleb, et „hädas tuleb ilmsiks”, kes on tõeline sõber (Õpetussõnad 17:17). Niisiis, ära hoia inimestest eemale, arvates, et oled neile koormaks. Otse vastupidi, teistega läbikäimine soodustab üleminekut leinamisest olukorraga leppimiseni. Neiu Sally leidis, et pärast ema surma teiste seltsis viibimine mõjus meeleolule väga hästi. „Paljud mu sõbrad kutsusid mind oma seltskondlikele üritustele,” sõnab ta. „See tõesti aitas mul teravast üksindustundest üle saada. Hindasin alati seda, kui minult küsiti midagi lihtsat nagu, kuidas ma ema kaotusega toime tulen. Tundsin, et emast kõnelemine on mu hingele palsamiks.”

Hoia mälestusi. Püüa meenutada näiteks fotosid vaadates toredaid mälestusi ajast, mil olid oma kalli inimesega koos. Tõsi küll, nende aegade meeldetuletamine võib algul valu teha. Kuid aja möödudes võivad need mälestused olla hingele kosutuseks, selle asemel et haiget teha.

Võid pidada ka päevikut. Sinna saaksid talletada oma meeldivad mälestused ja panna kirja ka seda, mida tahaksid sellele armsale inimesele öelda, kui ta veel elus oleks. Ehk on sul kergem oma tunnetele õigest nurgast vaadata, kui oled need kirja pannud. Pealegi võib kirjutamine olla tervistav moodus oma tundeid väljendada.

Kuidas on lugu mälestusesemetega? Arvamusi on igasuguseid ja seda ei saa ka imeks panna, sest igaüks leinab omamoodi. Ühtede arvates isiklikud asjad takistavad toibumist, teised aga leiavad, et neist on abi. „Olen hoidnud alles paljusid emale kuulunud asju,” ütleb varemtsiteeritud Sally. „See aitab olukorraga toimetulekule tublisti kaasa.” *

Toetu „kogu lohutuse Jumalale”. Piibel ütleb: „Heida Jehoova peale oma koorem, ja tema hoolitseb sinu eest” (Laul 55:23). Palvet Jumalale ei saa kuidagi pidada vaid „hingekarguks”. Tegemist on tõelise ja elulise suhtlemisega „kogu lohutuse Jumalaga, kes lohutab meid kõigis meie raskustes” (2. Korintlastele 1:3, 4).

Jumala Sõnast Piiblist leiame kõige paremat lohutust. Kristlik apostel Paulus teatas: „Mul on lootus Jumala peale, ... et tuleb nii õigete kui ka ülekohtuste ülestõusmine” (Apostlite teod 24:15). Kallist inimest taga leinates võib suurimat lohutust pakkuda mõtlemine Piiblis toodud ülestõusmislootusele. * Selle paikapidavust koges Lauren, kelle teismeeas vend õnnetult surma sai. „Ükskõik kui halvasti ma ka end tundsin, võtsin kätte Piibli ja lugesin sealt kas või ühe salmi,” räägib ta. „Valisin just hingejõudu andvad salmid ning lugesin neid ikka ja jälle. Näiteks trööstisid mind Jeesuse sõnad Martale Laatsaruse surma järel: „Sinu vend tõuseb üles” (Johannese 11:23).”

„Sel ei tohi lasta oma elu üle valitseda”

Nii raske kui see ka pole, saad leinaprotsessi selja taha jättes paremini oma eluga edasi minna. Ära tunne end süüdi, otsekui reedaks või unustaks sa eluga edasi minnes oma lahkunud lähedase. Tegelikult ei unusta sa endale kallist inimest mitte kunagi. Mõningatel puhkudel võib mälestustetulv sind taas enda alla matta, kuid tasapisi ängistus taandub.

Ehk võid siis hellusega meenutada helgeid nukravõitu mälestusi. Näiteks märgib eelmises artiklis tsiteeritud Ashley: „Mulle meenub päev enne ema lahkumist. Paistis, et tal oli paremaks läinud, nii et ta tõusis pärast pikka aega esimest korda voodist. Sel ajal kui mu õde kammis ema juukseid, puhkesime kõik kolm millegi üle naerma ning ma nägin üle hulga aja taas ema naerul nägu. Ta oli nii õnnelik, et sai lihtsalt olla koos oma tütardega.”

Samuti võid mõelda tagasi sellele, mida väärtuslikku olid saanud kallilt inimeselt õppida. Näiteks Sally mainib: „Ema oli võrratu õpetaja. Ta andis oivalist nõu, ilma et see oleks kõlanud nõuandena, ning õpetas mind langetama häid otsuseid, mis olid minu enda otsused, aga mitte tema või isa seisukohad.”

Mälestused kadunust võivadki olla just see abinõu, mida sa vajad, et minna eluga edasi. Seda on leidnud ka noormees Alex. „Pärast isa surma otsustasin elada edasi nii, nagu ta mind oli õpetanud – mitte kunagi unustada elust rõõmu tunda,” räägib Alex. „Neile, kes on kaotanud surma läbi oma vanema, ütleksin järgmist: päris üle ei saa vanema surmast kunagi, kuid sel ei tohi lasta oma elu üle valitseda. Leina ja kurvasta nagu vaja, ent ära unusta, et sul on siiski elu ees, ja sellest tuleb võtta parim.”

[Allmärkused]

^ lõik 7 Seoses sellega oleks hea, kui sa hoiduksid langetamast tõtakaid otsuseid, nagu näiteks uude elupaika kolimine või uue suhte alustamine. Selliseid muudatusi võiks võtta ette alles siis, kui sul on olnud juba piisavalt aega oma muutunud oludega kohaneda.

^ lõik 10 Ehkki alkohol võib kaotusvalu tuimastada, on selle mõju lühiajaline. Kaugemas perspektiivis ei aita alkohol leinast üle saada, pealegi võid langeda sellest sõltuvusse.

^ lõik 16 Kuna iga inimene leinab isemoodi, ei tohiks leinaja sõbrad ja sugulased suruda talle peale oma isiklikku seisukohta selles küsimuses (Galaatlastele 6:2, 5).

^ lõik 18 Teavet surnute seisukorra ja Jumala ülesäratamistõotuse kohta võib leida raamatu „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?” 6. ja 7. peatükist (väljaandjad Jehoova tunnistajad).

[Väljavõte lk 8]

„Ükskõik kui halvasti ma ka end tundsin, võtsin kätte Piibli ja lugesin sealt kas või ühe salmi.” (Lauren)

[Kast/pilt lk 7]

SÜÜTUNDEST JAGUSAAMINE

Võib-olla on sul tunne, et sulle lähedase inimese surma põhjustas osaliselt sinu hooletus. Abiks võib olla juba üksnes see, kui mõistetakse, et süütunne – kas tegelik või kujuteldav – on leinaga kaasnev normaalne reageering. Ka neid tundeid pole vaja ilmtingimata endas hoida. Kui sa räägid sellest, kui suure süüdlasena sa ennast tunned, võib see tuua väga vajalikku kergendust.

Kuid me peame mõistma, et ükskõik kui palju me teist inimest ka ei armastaks, ei saa me tema elu juhtida ega saa me ka takistada „aega ja ettenägematut juhtumit” tabamast neid, keda me armastame (Koguja 9:11, UM). Pealegi ei olnud sinu motiivid kindlasti mitte halvad. Näiteks, kui sa ei korraldanud arsti juurde minekut varem, kas sa sellega siis plaanitsesid oma lähedase inimese haigeksjäämist ja surma? Muidugi mitte! Kas oled sa siis selle inimese surmas tõesti süüdi? Ei ole.

Üks ema õppis süütundega toime tulema pärast seda, kui tema tütar autoõnnetuses surma oli saanud. Ta selgitab: „Tundsin, et olen süüdi selles, et saatsin lapse välja. Kuid ma hakkasin mõistma, et sellised tunded on naeruväärsed. Selles polnud ju mitte midagi halba, et ma ta koos isaga asju ajama saatsin. See oli lihtsalt üks kohutav õnnetus.”

„Kuid ma oleksin tahtnud öelda või teha nii paljusid asju,” võid sa öelda. See on õige, kuid kes meist saab öelda, et ta on olnud täiuslik isa, ema või laps? Piibel tuletab meile meelde: „Me kõik eksime palju. Kui keegi kõnes ei eksi, siis ta on täiuslik mees” (Jaakobuse 3:2; Roomlastele 5:12). Niisiis tunnusta tõsiasja, et sa pole täiuslik. Pidev „kui ainult” korrutamine ei muuda mitte midagi, vaid võib sinu toibumist hoopis aeglustada. *

[Allmärkus]

^ lõik 36 Selle kasti tekst on võetud brošüürist „Kui sureb armastatud inimene”, väljaandjad Jehoova tunnistajad.

[Pilt lk 6]

Mõnikord tuleb eakal leinaval vanemal trööstida rasket kaotust läbi elavat täiskasvanud last

[Pildid lk 9]

Lähedase kaotusest aitab saada üle päevikupidamine, fotode vaatamine ja teiste abi