Miks toetutakse vägivallale

JOSEBALT Hispaaniast küsiti, miks temast sai sõdiva rühmituse liige. „Meile tol ajal osaks saanud rõhumine ja ülekohus muutus talumatuks,” tõdeb ta. „Suures Bilbao linnas, kus ma elasin, oli politseil tavaks majja sisse tungida, inimesed läbi peksta ja seejärel arreteerida.”

Joseba jätkab: „Ühel hommikul mind arreteeriti, sest ütlesin välja, mida ma sellisest politseitaktikast arvan. Olin nii vihane, et soovisin olukorra lahendamiseks midagi ette võtta – rakendada kas või vägivalda, kui muidu ei saa.”

Rõhumine ja kättemaks

Olgugi et Piibel ei õigusta vägivalda, möönab see siiski, et „rõhumine hullutab tarka” ehk paneb käituma mõistusevastaselt (Koguja 7:7). Paljudes tärkab äge protest, kui neile rassi, religiooni või rahvuse pärast saab osaks väärkohtlemine.

Eelmises artiklis mainitud Hafeni lausub: „Me maa hõivati omavoliliselt. Loomadki võitlevad oma territooriumi eest, seega pidasime loomulikuks oma maa ja õiguste eest võidelda.” Üks võitlejaist, kes oli enesetapjast pommilõhkaja, ütles avalduses, mis pärast ta surma ära trükiti: „Me ei lakka võitlemast seni, kuni te ei lõpeta meie rahva pommitamist, gaasitamist, vangistamist ja piinamist.”

Usulised ajendid

Olgugi et võitlejate ajendiks on tihtilugu ilmalikud sihid, jõuavad nad sageli vägivallategudeni usulistel põhjustel. Üks maailmaliider sai võitlejate eestvedajalt järgmise faksi: „Me ei ole peast põrunud, ka ei kihuta meid tagant võimuiha. Meie oleme Jumala teenistuses ja seepärast me oma positsioonilt ei tagane.”

Pidades silmas usulisi ajendeid, on Daniel Benjamin ja Steven Simon kirjutanud oma raamatus „The Age of Sacred Terror”: „Selles üha enam religioosseks muutuvas maailmas seab aina rohkem nii tooniandvate usundite kui ka uute tärkavate kultuste pooldajaid  vägivalla oma tõdemustes tähtsale kohale.” Üks teine uurija, dokumenteerinud terve rea juhtumeid, mida ta nimetab „suurejoonelisteks terroriaktideks mitmel pool maailmas”, täheldab: „Kõiki terroritegude kordasaatjaid ühendab uskumine, et nende teod on Jumala poolt heaks kiidetud, lausa volitatud.”

Ent paljudel usuvõitlejatel on äärmuslikud seisukohad, mis ei kajasta selle usundi traditsioonilisi õpetusi ja väärtusi, millega nad end seostavad.

Sügaval südames

Varemmainitud Joseba langes pärast arreteerimist ränga vägivalla ohvriks. Mees ütleb: „Osaks saanud brutaalsus veenis mind, et minu vihavaen on õigustatud. Juhul kui mul tuleb olukorra muutmise nimel surra, on asi seda väärt.”

Tihtilugu annab veelgi enam põhjust vägivallale toetumiseks see, mida inimesele tema grupis õpetatakse. „Kui olime põgenikelaagrites, toimus miitinguid, kus tehti meile selgeks, et valged hauvad pidevalt välja ideid, kuidas musti rõhuda,” mainib Hafeni. Mis oli selle tagajärg?

„Tundsin, kuidas vihavaen valgete vastu minus kasvab,” lisab ta. „Umbusaldasin neid kõiki. Lõpuks sai mul mõõt täis ning ma jõudsin arvamusele, et meie generatsioon peab midagi ette võtma.”

Üllatav küll, aga sellistest vankumatutest seisukohtadest hoolimata leidis nii Joseba kui Hafeni sügavale südamesse kinnistunud viha- ja usaldamatustundes aset muutus. Mis siis muutis nende meelt ja südant? Lähemalt selgitab seda järgnev artikkel.

[Väljavõte lk 6]

„Osaks saanud brutaalsus veenis mind, et minu vihavaen on õigustatud. Juhul kui mul tuleb olukorra muutmise nimel surra, on asi seda väärt.” (Joseba)