Ibn Battuta tutvustab omaaegset maailma

AASTAL 1325 alustas üks noormees Marokost Tangerist esimest oma arvukatest reisidest, mis viisid teda tol ajal tuntud maailma kaugeimatesse paikadesse, sealhulgas Hiinasse, Indiasse, Indoneesiasse, Malisse, Pärsiasse, Süüriasse, Tansaaniasse, Türgisse, Venemaale ja veel paljudesse araabia maadesse. See mees, kelle nimi oli Abu Abdallah ibn Battuta, reisis läbi umbes 120 700 kilomeetrit – erakordne saavutus enne aurumasinate ajastut.

Ibn Battutat on nimetatud vana maailma suureks islamiränduriks. Tema mälestused, mis talletati pärast ta lõplikku kojupöördumist ligikaudu 30 rännuaasta järel, heidavad valgust paljudele elutahkudele ja kultuurile eeskätt 14. sajandi keskaegses islamimaailmas.

Palverännak Mekasse

Ibn Battuta lahkus Tangerist, et külastada pühapaiku ning teha läbi hadž, muslimite palverännak Mekasse. Seda nõutakse igalt täiskasvanud muslimilt, kes rahalises ja füüsilises mõttes on suuteline rännakut ette võtma. Meka asub 4800 kilomeetrit Tangerist ida pool. Nagu enamik palverändureid, reisis Ibn Battuta ohutuse mõttes koos karavanidega, mis hõlbustasid tal sihtpunkti jõuda.

Kuna Ibn Battuta isa oli ametilt kohalik kohtunik, sai noormees kohtunikuhariduse, parima, mida Tanger võis anda. Kui rännakukaaslased sellest teada said, seadsid nad ta kohtunikuks, kes lahendaks teekonnal kõik tülid.

Aleksandriasse, Kairosse ja Ülem-Niilusele

Karavan liikus Põhja-Aafrika rannikut pidi Egiptusesse. Siin nägi Ibn Battuta kuulsat Aleksandria tuletorni – antiikmaailma imet, mis tolleks ajaks oli juba osaliselt varemetes. Kairo oli tema sõnul „üüratu oma hoonete paljususes, võrratu oma ilus ja hiilguses; kohtumispaik saabujatele ja lahkujatele, viletsate ja vägevate peatuspaik tulvil otsekui merelainetena voogavaid rahvamasse”. Ta imetles väga selle uhke linna laevu, aedu, basaare, kultushooneid ja tavasid. Nagu tal kombeks oli, taotles ta Egiptuses vaimulike, õpetlaste ja teiste mõjukate isikute eestkostet ja ka sai seda.

Kairost suundus ta Niilusest ülespoole  Ülem-Egiptusesse, kasutades teel olles ära tolleaegsete islamilinnade usumeeste, kloostrite ja annetustega ülalpeetavate võõrastemajade ning õppeasutuste nii tavapärast külalislahkust. Tal oli plaanis minna läbi kõrbe Punase mere äärde, sõita laevaga Lääne-Araabiasse ning jõuda seejärel Mediinasse, kus asus prohvet Muhamedi mošee, ja edasi Mekasse. Kuid teekonnal sai takistuseks sõda, mistõttu ta pöördus Kairosse tagasi.

Pikk ringiminek

Kindla otsusega siiski Mediinasse ja Mekasse jõuda siirdus Ibn Battuta põhja poole Gazasse, sealt Hebronisse ja edasi kohta, mis arvati olevat Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi matmispaik. Teel Jeruusalemma ja sealsesse Kaljutoomkirikusse peatus ta Petlemmas, kus ta pani tähele, kui hardalt austavad ristiusulised Jeesuse sünnipaika.

Seejärel siirdus Ibn Battuta põhja poole Damaskusesse, kus ta õppis silmapaistvate islamiõpetlaste juures ning sai õpetaja kutsetunnistuse. Linnas asuv Omaijaadide mošee oli tema sõnul maailma vägevaim. Kohalikes basaarides müüdi ehteid, rõivaid, kirjutustarbeid, raamatuid ja klaasesemeid. Samas olid ka notarilauad, kus „kohtuniku poolt volitatud isik viis viie-kuue tunnistaja juuresolekul läbi abielutseremooniaid”. Teada on, et Damaskuses olles Ibn Battuta abiellus. Ent ta pruut oli kõigest üks tema arvukatest naistest ja liignaistest, kes kadusid ta eluloost sama äkitselt, kui sinna ilmusid.

Damaskuses liitus Ibn Battuta teiste Mekasse siirduvate palveränduritega. Teel olles jäi rännuseltskond laagrisse lätte juurde, kus veevedajad meisterdasid pühvlinahkadest suured veemahutid. Nendest jootsid nad enne kõrbe läbimist kaameleid ja täitsid oma lähkreid. Lõpuks jõuti Mekasse. See oli Ibn Battuta seitsmest palverännakust esimene sinna. Enamik palveränduritest pöördus pärast riituste sooritamist koju tagasi, Ibn Battuta aga mitte. Ta suundus Bagdadisse – ühe biograafi sõnul puhtast seiklushimust.

Algab tõsine ümberilmareis

Islamimaailma tähtsaimas linnas Bagdadis avaldasid Ibn Battutale sügavat muljet avalikud saunad. „Igas hoones on hulgaliselt omaette kümblusruume,” märkis ta, „kõigis neis on ka nurka ehitatud bassein koos kahe kraaniga, kust saab kuuma ja külma vett.” Tänu ühe sõbraliku pealiku lahketele teenetele avanes noormehele võimalus kohtuda sultan Abu Zaidiga. Ibn Battuta lahkus sellelt kohtumiselt kallite kingitustega: hobusega, piduliku rüüga ning soovituskirjaga, milles kästi Bagdadi linnavalitsejat varustada noormeest kaamelite ja proviandiga.

Seejärel suundus Ibn Battuta laevaga Ida-Aafrika sadamalinnadesse Mugdishosse, Mombasasse ja Sansibari, et seejärel reisida Araabiasse ja Pärsia lahele. Hiljem kirjeldas ta teekonnal nähtud rahvaid, tavasid ja tooteid: kaupmeestele osaks saanud külalislahkust Somaalias, beetelpähkli närimist ja kookospalmide kasvatamist Jeemenis ning pärlipüüki Pärsia lahes. Siis aga siirdus ta eriti keerulist teed mööda Indiasse. Tema reis kulges läbi Egiptuse, Süüria ja Anatoolia (Türgi), seejärel üle Musta mere, siis aga ümber Kaspia mere põhjaranniku ja sealt alla Kasahstani, Usbekistani, Afganistani ja Pakistani, nagu neid riike tänapäeval nimetatakse.

Indiast Hiinasse

Indias oli Ibn Battuta kaheksa aastat Delhi sultani juures kohtunikuks. Teades Ibn Battuta rännukihku, läkitas sultan ta saadikuna Hiina mongolist keisri Togontemuri juurde. Sinna tuli tal toimetada kohale diplomaatiline kingitus: „sada täisverd hobust, sada valgenahalist orja, sada hindu tantsu- ja laulutüdrukut, tuhat kakssada mitmesugust kangatükki, kullast ja hõbedast kandelaabreid ning kausse, brokaatkuubesid, mütse, nooletuppesid, mõõku, pärlitega tikitud kindaid ja viisteist eunuhhi”.

Lõuna-India sadamalinnas Calicutis nägi Ibn Battuta suuri kaubalaevu, mis kurseerisid tema plaanidega sobival marsruudil, et  jõuda Hiinasse. Laevadel oli koguni 12 purje, kõik bambusest põimitud, meeskonnas aga 600–1000 meremeest pluss 400 sõjameest. Ka meremeeste pered elasid laeva pardal, kus nad Ibn Battuta sõnul „kasvatasid puidust mahutites supirohelist, köögivilju ja ingverit”.

Laevahuku tõttu jäi Ibn Battutal diplomaatiline ülesanne Hiinas täitmata. Selle asemel astus ta Maldiivide muslimist valitseja teenistusse. Nõnda sai Ibn Battutast esimene sealsete kommete tutvustaja välismaailmale. Lõpuks ta siiski jõudis Hiinasse. Kõige meeldiva kõrval nägi ta seal ka seda, mis tema usulisi tundeid solvas. Napid ülestähendused Hiina kohta on pannud mõningaid kahtlema, kas ta seal ikka nii laialdaselt rändas, kui ta väidab. Võib-olla jõudis ta vaid Lõuna-Hiina sadamalinnadeni.

Kojujõudmine ja kaotusvalu

Jõudnud tagasi Damaskusesse, sai Ibn Battuta teada, et tema poeg, kellest ta paarikümne aasta eest oli lahkunud, on juba 12 aastat tagasi surnud. Ta Tangeris elanud isa oli surnud 15 aasta eest. Käes oli aasta 1348 ning Lähis-Idas raevutses muhkkatk. Ibn Battuta teatel suri Kairos iga päev 21 000 inimest!

Aasta pärast jõudis 45-aastane rännumees Marokosse ja sai teada, et ta ema oli surnud kõigest mõni kuu tagasi katku. Kodunt lahkudes oli Ibn Battuta 21-aastane. Kas olid 24 rännuaastat tema seiklushimu jahutanud? Paistab, et mitte, sest peagi suundus ta Hispaaniasse. Kolm aastat hiljem võttis ta ette oma viimase reisi, mis viis teda Nigeri jõe äärde ja Timbuktusse, linna Aafrika riigis, mida praegu tuntakse Mali nime all.

Käsk mälestused kirja panna

Tutvunud Ibn Battuta reisidega, andis Fessi sultan Marokos talle käsu panna reisikirjeldus õukonna rõõmuks kirja ning andis talle sekretäriks Ibn Džazaija. Lõpetatud teos ei levinud araabia maades kuigi laialdaselt. Läänemaade keeltesse hakati seda tõlkima alles 19. sajandil, kui euroopa õpetlased jutustuse taasavastasid.

Ibn Džazaija iseloomustab reisikirjeldust kui rännumehe etteütluse järgi tehtud kokkuvõtet. Seejuures paistab sekretär olevat võtnud endale vabaduse lugu veidi kohendada. Sellegipoolest on teos ainukordne sissevaade elulaadi, äritegevusse, tavadesse, religiooni ja poliitikasse eriti just keskaja islamimaailma maades, kus Ibn Battuta käis.

[Pilt lk 14]

13. sajandist pärit al-Wasiti illustratsioon keskaegsetest hadžit sooritavatest islami palveränduritest

[Allikaviide]

Scala/White Images/Art Resource, NY

[Pilt lk 16]

Kataloonia atlasel aastast 1375 on näha osa piirkonnast, kus Ibn Battuta reisis

[Allikaviide]

Snark/Art Resource, NY