Mida ütlevad lapsevanemad

Kui sul on koolieelikust laps, siis tõenäoliselt kerkib su ette keerulisi küsimusi. Näiteks, kuidas jonnitujude puhul toimida? Kuidas õpetada last õiget valest eristama ja mil moel teda tasakaalukalt distsiplineerida? Pane tähele, mil kombel on mõningad vanemad neid küsimusi lahendanud.

JONNITUJUD

„Keerulistel aegadel, kui laps on paariaastane, loodab ta saada, mida tahab. See probleem oli ka meie pojal. Kui ta oma tahtmist ei saanud, hakkas ta asju loopima. Kuna ta oli meie esimene laps, polnud meil jonnitujude osas varasemaid kogemusi. Sellest polnud mingit abi, kui meile öeldi, et sedasorti käitumist võiski oodata.” (Susan, Kenya)

„Kaheaastaselt viskas meie tütar end põrandale, röökis, nuttis ja põtkis jalgadega ... Kuidas see meid küll nördima pani! Üritused temaga sel hetkel kõnelda ei andnud mitte mingeid tulemusi. Niisiis saatsime mehega ta oma tuppa ja ütlesime talle rahulikul toonil, et kui tal kergem hakkab, võib ta sealt välja tulla ja me saame üheskoos asja arutada. Kui ta oli lõpuks maha rahunenud, läks üks meist tema tuppa ja aitas tal mõista, miks tema selline käitumine pole vastuvõetav. Sellest meetodist oli abi. Kord kuulsime isegi pealt, kuidas ta palus Jumalalt andestust. Aja jooksul ta jonnitujud harvenesid ja lõpuks lakkasid sootuks.” (Yolanda, Hispaania)

„Pisipõnnid katsetavad, kui kaugele saab piire nihutada. Kui lubame lapsel teha seda, mida oleme selgesõnaliselt keelanud, edastab see talle segase sõnumi. Leidsime, et kui olime vankumatud ja järjekindlad, sai lastele tasapisi selgeks, et röökimisega oma tahtmist ei saa.” (Neil, Suurbritannia)

DISTSIPLIIN

„Kui laps on alla viie aasta vanune, on raske aru saada, kas ta ka kuulab, mis öeldakse. Oluline on kordamine. Paistab, et tuleb tuhandeid kordi muudkui korrata ja korrata, seejuures žeste ja kindlat tooni kasutades.” (Serge, Prantsusmaa)

„Ehkki meie neli last sirgusid samas kasvukeskkonnas, oli igaüks neist isemoodi. Üks nuttis juba ainuüksi teadmisest, et oli meile pettumust valmistanud; teisel oli tavaks katsetada, kui kaugele saab piire nihutada. Mõnel juhul piisas karmist pilgust või sõnast, mõnel juhul aga tuli karistus appi võtta.” (Nathan, Kanada)

„Tähtis on mitte kompromissi teha. Kuid samas ei tohiks lapsevanem olla dogmaatiline või jäik. Mõnikord, kui laps oma tegu tõesti kahetseb, tunneme, et parem on olla mõistlik ja distsiplineerimist leevendada.” (Matthieu, Prantsusmaa)

 „Üritan liigsetest reeglitest hoiduda, kuid nende üle, mis on kehtestatud, kaubelda ei saa. Mu kolmeaastane poeg teab sõnakuulmatuse tagajärgi ja see aitab tal oma käitumist vaos hoida. Tõsi küll, juhul kui olen väsinud, oleks mul kergem tema väärkäitumist ignoreerida, ent järjekindluse huvides sunnin end tegutsema. Järjekindlus on ülimalt tähtis!” (Natalie, Kanada)

JÄRJEKINDLUS

„Tundub, et väikestel lastel on justkui mälukiip, mis talletab iga viimase vanemapoolse järjekindlusetuse.” (Milton, Boliivia)

„Mõnikord küsib mu poeg sama asja eri moel, tahtes kuulda, kas me vastus jääb muutumatuks. Või kui mina ütlen üht ja ta ema teist, näeb ta selles võimalust möödahiilimiseks ning üritab soodsat juhust ära kasutada.” (Ángel, Hispaania)

„Vahetevahel, kui olin heas tujus, vaatasin poja käitumisele läbi sõrmede, ent kui olin halvas tujus, karistasin teda karmilt. Nägin, et see vaid süvendas halba käitumist.” (Gyeong-ok, Lõuna-Korea)

„On tähtis, et väiksed lapsed mõistaksid, et kui mingi käitumisviis on väär praegu, on see väär alati.” (Antonio, Brasiilia)

„Juhul kui vanemad pole järjekindlad, mõtlevad lapsed, et emme ja issi ongi ettearvamatud, et nende otsused sõltuvad tujust. Aga kui vanemad jäävad põhimõttekindlaks, mõistavad lapsed, et mis on vale, on alati vale. See on vanematel üks moodus luua turvatunnet ja osutada armastust.” (Gilmar, Brasiilia)

„Lapsed võivad kasutada ära olukordi, kus vanematel ei paista olevat muud valikut kui nõudmisele järele anda – näiteks siis, kui juures on ka teisi inimesi. Kui mu vastus on ei, ütlen ma seda kohe alguses ning teen pojale selgeks, et ma ei võta pidevat mangumist kuulda.” (Chang-seok, Lõuna-Korea)

„Tarvis läheb vanemate ühisrinnet. Juhul kui oleme naisega millegi suhtes eri meelt, räägime sellest nelja silma all. Lapsed on varmad märkama, kui vanemad pole mingis küsimuses ühel nõul, ning nad üritavad olukorda enda kasuks pöörata.” (Jesús, Hispaania)

„Kui laps teab, et vanemad on üksmeelsed ning nendega ei saa manipuleerida, tunneb ta end turvaliselt. Ta teab, mis teda ootab, kui ta on kas sõnakuulelik või sõnakuulmatu.” (Damaris, Saksamaa)

„Mõtleme naisega järjekindluse all ka seda, et peame sõna, juhul kui oleme lubanud tütrekesele midagi vahvat. Nõnda õpib ta, et saab meie lubadustele kindlalt loota.” (Hendrick, Saksamaa)

„Kui tööandja alatasa muudaks minu tööle esitatavaid nõudmisi, ärritaks see mind. Sama lugu on lastega. Neile annab turvatunde teadmine, millised on reeglid, ning see, et need on muutumatud. Samuti on neil vaja teada sõnakuulmatuse tagajärgi ning seda, et ka need on muutumatud.” (Glenn, Kanada)

[Väljavõte lk 8]

„Teie „jah” olgu „jah” ning teie „ei” olgu „ei”.” (Jaakobuse 5:12)

 [Kast/pildid lk 9]

PERELOOD

Planeerimata rasedus. Kuidas me olukorraga kohanesime

Jutustavad Tom ja Yoonhee Han

Tom: Olime olnud abielus kõigest pool aastat, kui mu abikaasa Yoonhee sai teada, et ootab last. Väliselt jäin rahulikuks, kuna tahtsin anda Yoonheele kindlustunde, et ta võib minu peale loota ning et ma lohutan ja pakun talle tuge. Seesmiselt aga haaras mind paanika!

Yoonhee: Olin rabatud ja hirmul! Nutsin ühtepuhku. Leidsin, et ma pole ei valmis ega pädev emaks saama.

Tom: Ja mina ei tundunud, et olen valmis isaks saama! Kuid pärast seda, kui rääkisime teiste lapsevanematega, mõistsime, et planeerimata rasedus on levinum, kui olime arvanud. Meid aitas ka see, kui kuulsime teiste mõtteid selle kohta, millist rõõmu toob isaks või emaks olemine. Tasapisi asendus hirm ja ebakindlus rõõmsa ootusärevusega.

Yoonhee: Pärast Amanda sündi kerkisid esile uued raskused. Ta nuttis vahetpidamata ja ma ei saanud mitu nädalat magada. Mul polnud söögiisu ja ma olin äärmiselt kurnatud. Algul ei tahtnud ma teiste hulgas olla. Ent siis mõistsin, et enda peitmine koduseinte vahele ei tule mulle kuidagi kasuks. Seepärast veetsin aega teiste värskete emade seltsis. Nii sain rääkida samas olukorras inimestega ja see veenis mind, et teistelgi on sarnased mured.

Tom: Püüdsin hoida alal pere harjumuspärast elurütmi. Jehoova tunnistajatena olime Yoonheega kindlalt otsustanud osaleda korrapäraselt kuulutustööl ja kristlikel koosolekutel. Lapsekasvatusega kaasneb lisakulutusi – mõningad neist on ootamatud. Püüdsime hoolega jälgida, et elaksime oma võimaluste piires ega võtaks võlgu, mis oleks võinud lisapingeid põhjustada.

Yoonhee: Algul arvasin, et pole kuigi tark minna koos imikuga kuulutustööle, kuna beebid võivad vestlust segada. Aga tegelikult inimestele meeldivad pisipõnnid. Selle mõistmine aitas mul aktiivselt kuulutustööd teha ja suhtuda oma pisitütre kaasavõtmisse positiivsemalt.

Tom: Piibel ütleb, et lapsed on pärand ja tasu Jehoovalt (Laul 127:3). Mulle kinnitavad need sõnad, et laps on hinnaline kingitus. Nii nagu iga pärandi puhul, on meil valida, kas teha tark investeering või see ära raisata. Näen, et lapse iga arenguperiood on ainulaadne, ja ma tahan igal sellisel perioodil oma tütre kõrval olla, sest kui see möödas on, ei tule see enam kunagi tagasi.

Yoonhee: Vahel elu üllatab meid, kuid planeerimata saadud laps ei ole kindlasti halb üllatus. Amanda on praegu 6-aastane ja ma ei kujutaks oma elu ette ilma temata.

[Pilt]

Tom ja Yoonhee tütre Amandaga