Teismeiga. Valmistumine täiskasvanueluks

KUJUTLEGEM, et oled äsja saabunud troopikasaarelt põhjapolaarjoonele. Kohe, kui lennukilt maha astud, saab sulle selgeks, kui jäine on siinne kliima. Kas suudad sellega kohaneda? Suudad küll, ent sul on vaja võtta ette mõningaid muudatusi.

Taoline olukord tekib siis, kui lapsed jõuavad teismeikka. Paistab, et üleöö on toimunud kliimamuutus. Poiss, kes varem alati su kõrval tahtis olla, eelistab nüüd eakaaslaste seltsi. Tüdruk, kes varem tõttas õhinal oma päevasündmustest kõnelema, heidab vaid katkendlikke repliike.

„Kuidas koolis läks?” pärid sa.

„Hästi,” kostab tütar.

Vaikus.

„Millest sa mõtled?” küsid sa.

„Eimillestki,” kõlab vastus.

Taas vaikus.

Mis on lahti? Nagu tõdeb raamat „Breaking the Code”, lubasid lapsed alles hiljuti sul nende ellu nii öelda kulisside taha pilku heita. „Nüüd võid loota soodsamal juhul saada vaid publikule mõeldud koha ja arvatavasti pole seegi mitte parimate hulgast.”

Kas sul tulebki nüüd leppida sellise jäise distantsiga? Sugugi mitte. Lastega on võimalik nende teismeea aastatel lähedaseks jääda. Ent kõigepealt on sul tarvis mõista, mis täpselt toimub sel põneval, ent mõnikord tormilisel kasvuperioodil.

Lapseeast täiskasvanuikka

Varem arvasid teadlased, et viiendaks eluaastaks on lapse aju peaaegu täielikult välja arenenud. Nüüd ollakse seisukohal, et ehkki aju suurus muutub pärast seda kasvuetappi vähe, ei saa sama väita aju talitluse kohta. Noorte puberteediikka jõudes algab hormonaalne revolutsioon, mis muudab nende mõtteviisi. Näiteks kui väiksed lapsed näevad kõike üldjuhul konkreetselt ja must-valgena, siis teismelised kalduvad mõtlema abstraktselt ja kaaluma probleemiga seonduvaid varjatud külgi (1. Korintlastele 13:11). Neil kujunevad oma veendumused, mida nad ka välja öelda ei häbene.

Paolo Itaaliast pani seda muutust tähele oma murdeealise poja juures. „Kui ma oma poega vaatan,” sõnab ta, „tundub, nagu seisaks mu ees noor mees, mitte enam poiss. Tegemist pole pelgalt füüsiliste muutustega. Kõige enam hämmastab mind see, kuidas ta mõtleb. Ta ei kohku tagasi oma seisukohti avaldamast ja neid kaitsmast.”

Kas oled midagi sarnast pannud tähele ka enda teismeeas lapse juures? Väiksemana ta ehk lihtsalt täitis korraldusi. Talle piisas vaid selgitusest „sest mina ütlen nõnda”. Nüüd teismelisena tahab ta teada põhjusi ning võib pidada küsitavaks isegi väärtusi, millest juhindudes pere elab. Mõnikord paistab tema rõhutatud enesekindlus mässumeelsusena.

 Ent ära veel järelda, et sinu teismeeas laps on otsustanud teie väärtushinnangud kummutada. Ehk peab ta heitlust teie väärtushinnangud omaks võtta, leida neile koht enda elus. Kujutle näiteks, et kolid oma majast ära teise majja ning võtad enda asjad kaasa. Kas uues kodus on kerge leida igale esemele kohta? Küllap mitte. Kuid üks asi on kindel: sa ei viska minema midagi, mida sa kallihinnaliseks pead.

Valmistudes astuma elujärku, mil jäetakse maha oma isa ja ema, seisab teismeline silmitsi samalaadse olukorraga (1. Moosese 2:24). Tõsi küll, see päev võib olla veel kaugel ees – murdeealine pole veel täiskasvanu. Kuid mingis mõttes on ta juba asju pakkimas. Teismeea-aastatel juurdleb ta väärtuste üle, mille alusel teda on kasvatatud, ning otsustab, mida nendest endaga täiskasvanuellu kaasa võtta. *

Mõte, et sinu laps selliseid otsuseid langetab, võib sind heidutada. Sellegipoolest saad olla kindel, et täiskasvanuellu astudes hoiab ta alal vaid väärtused, mis tema silmis on kallihinnalised. Seetõttu on nüüd, mil teismeeas laps veel kodus on, jõudnud tal kätte aeg põhjalikult juurelda põhimõtete üle, mille järgi hakata elama (Apostlite teod 17:11).

Sinu teismelisel lapsel on tõepoolest kasulik seda teha. On ju nii, et kui ta praegu midagi küsimata nõustub sinu mõõdupuudega, võib ta hiljem naiivselt nõustuda ka teiste inimeste mõõdupuudega (2. Moosese 23:2). Piibel iseloomustab sellist kergesti ahvatletavat noort kui „meeletut” – see on fraas, mis viitab lisaks muule ka otsustusvõime puudumisele (Õpetussõnad 7:7). Kindlate veendumusteta noor inimene kaldub olema selline, keda ’pillutatakse nagu lainetel’ ning ’veetakse siia-sinna igas õpetusetuules, inimeste pettusega’ (Efeslastele 4:14).

Mida teha, et sinu lapsega seda ei juhtuks? Hoolitse, et tal oleks kolm järgnevat väärtuslikku tugipunkti.

1. ÕIGE ASJAOLUDE TAJUMINE

Apostel Paulus kirjutab, et „küpsete inimeste ... tajuvõime on kasutuse käigus treenitud eristama õiget ja valet” (Heebrealastele 5:14). Ent sa võid väita, et oled ju aastaid õpetanud oma last eristama õiget valest. Kahtlemata on selline ettevalmistus tulnud talle kasuks ning valmistanud teda ette järgmiseks kasvuetapiks (2. Timoteosele 3:14). Siiski mainib Paulus, et tajuvõimet on vaja treenida. Samas kui väiksed lapsed võivad omandada teadmisi õige ja vale kohta, on teismelistel tarvis saada „arusaamisvõime poolest ... täiskasvanuks” (1. Korintlastele 14:20; Õpetussõnad 1:4; 2:11). Sa ei oota oma lapselt pimedat kuulekust, vaid head arutlusoskust (Roomlastele 12:1, 2). Kuidas sa saad teda selles aidata?

 Üks moodus on lasta tal end väljendada. Ära sega vahele ning nii palju kui võimalik, hoidu ägestumast – seda ka siis, kui ta ütleb midagi, mida sa kuulda ei tahaks. Piibel kutsub üles olema „nobe kuulama, pikaldane rääkima, pikaldane vihastuma” (Jaakobuse 1:19; Õpetussõnad 18:13). Lisaks ütles Jeesus: „Mida süda on täis, sellest suu räägib” (Matteuse 12:34). Kuulates võid saada selgust, mis su lapsele tegelikult muret teeb.

Kui kõneled sina, püüa esitada küsimusi, selle asemel et midagi järsult välja pahvatada. Jeesus küsis vahetevahel: „Mis te arvate?”, et ergutada mitte ainult jüngreid, vaid ka tõrksaid inimesi väljendama end ausalt ja avameelselt (Matteuse 21:23, 28). Midagi sarnast võid sa rakendada oma teismeeas lapse puhul, seda ka siis, kui ta toob kuuldavale sinu omale vastupidise arvamuse. Toome näite.

Sinu teismeline laps lausub: „Kahtlen, kas ma Jumalat üldse usungi.”

Selle asemel et öelda: „Kas me pole siis seda sulle küllalt õpetanud – loomulikult usud sa Jumalat!”

Võiksid öelda: „Miks sa nõnda arvad?”

Miks püüda aidata teismelisel oma mõtteid välja öelda? Sest kuigi oled kuulnud, mida ta ütleb, on sul vaja teada, mida ta mõtleb (Õpetussõnad 20:5). Antud juhul võib probleem seisneda pigem Jumala mõõdupuudes kui tema olemasolus.

Näiteks võib noor inimene põhjusel, et teda mõjutatakse Jumala moraaliseadusi eirama, üritada sellist käitumist endale lubatavaks teha, ning ta otsustab Jumalasse enam mitte uskuda (Laul 14:1). „Kui Jumalat pole olemas, ei olegi mul vaja Piibli järgi elada,” võib ta arutleda.

Kui sinugi teismeline paistab sedamoodi mõtlevat, oleks tal ehk vaja mõelda küsimusele, kas ta usub, et Jumala mõõdupuud tulevad talle kasuks (Jesaja 48:17, 18). Juhul kui ta seda usub, aita tal mõista, et oma heaolu nimel tuleks tal neist kinni pidada (Galaatlastele 5:1).

Sinu teismeline laps lausub: „Kuigi see on sinu usk, ei tähenda see, nagu oleks see minu usk.”

Selle asemel et öelda: „See on meie usk, sina oled meie laps ja sul tuleb uskuda seda, mida meie sulle räägime.”

Võiksid öelda: „Päris kõvasti öeldud. Ent kui sa minu tõekspidamised kõrvale lükkad, peab sul olema midagi, millega neid asendada. Niisiis, mis on sinu tõekspidamised? Milliste käitumisreeglite järgi oleks sinu arvates õige elada?”

Miks püüda aidata teismelisel oma mõtteid välja öelda? Sest sel kombel temaga arutledes aitad tal paremini analüüsida oma mõtteviisi. Ta võib üllatuda, kui avastab, et tema tõekspidamised ühtivad sinu omadega, aga muret teeb talle hoopis muu asi.

Näiteks võib juhtuda, et sinu teismeeas laps ei oska teistele oma tõekspidamisi selgitada (Koloslastele 4:6; 1. Peetruse 3:15). Või ehk köidab teda keegi vastassoost, kes ei ole temaga sama usku. Püüa jõuda probleemi  tuumani ning aita seda ka oma lapsel teha. Mida paremini on ta võimeline olukordi tajuma, seda paremini on ta valmistunud täiskasvanuellu astuma.

2. TÄISKASVANUTE JUHATUS

Tänapäeval võib mõningates kultuurides harva või üldsegi mitte täheldada seda „tormi ja tungi”, mida on psühholoogide väitel murdeea aastatel oodata. Teadlased on pannud tähele, et nendes ühiskondades sulanduvad noored juba varases eas täiskasvanute ellu. Nad töötavad ühes täiskasvanutega, võtavad täiskasvanute elust osa ja nende hooleks jäetakse täiskasvanute kohustusi. Puuduvad sellised terminid nagu „noortekultuur”, „noorte kuritegevus” ja isegi „noorukiiga”.

Kontrastina sellele mõelgem, mida kogevad paljude maade noored, kes on aetud kokku ülerahvastatud koolidesse, kus ainsad mõeldavad kaaslased on teised noored. Koju jõudes ei leia nad sealt kedagi eest – nii ema kui isa käivad tööl, sugulased elavad kaugel. Kõige hõlpsamini kättesaadavad on eakaaslased. * Kas sa näed siin ohtu? Asi ei seisne vaid halba kampa sattumises. Teadlased leiavad, et ka eeskujuliku käitumisega noored kalduvad toimima vastutustundetult, kui nad täiskasvanute maailmast on isoleeritud.

Ka muistse Iisraeli ühiskonnas polnud noored täiskasvanutest isoleeritud. * Näiteks räägib Piibel Ussijast, kellest juba teismeeas sai Juuda kuningas. Mis aitas Ussijal sellist tõsist vastutust kanda? Ilmselt oli selles talle vähemalt osaliselt toeks täiskasvanu nimega Sakarja, „kes õpetas temale jumalakartust”, nagu Piibel ütleb (2. Ajaraamat 26:5).

Kas sinu teismelisel lapsel on täiskasvanud nõuandja või nõuandjad, kellega teil on ühised väärtushinnangud? Ära ole selliste kasulike mõjustajate peale armukade. Nende olemasolu võib anda sinu teismeeas lapsele tõuke teha seda, mis on õige. Piibli õpetussõna kõlab: „Kes tarkadega läbi käib, saab targaks” (Õpetussõnad 13:20).

3. VASTUTUSTUNNE

Mõnel maal keelab seadus rakendada noori tööle üle ettenähtud tunniarvu nädalas või teha teatud laadi töid. Sellised piirangud kehtestati, et kaitsta lapsi kahjulike töötingimuste eest, mis kaasnesid 18. ja 19. sajandi tööstusrevolutsiooniga.

Kuigi lapstööjõudu puudutavad seadused kaitsevad noori ohtude ja halva kohtlemise eest, on need piirangud mõningate asjatundjate arvates jätnud nad ilma ka vastutustundest. Nagu ütleb raamat „Escaping the Endless Adolescence”, on tagajärjeks see, et paljud teismelised „nõuavad iseteadvalt oma õigust, arvates lausa, et nad on ära teeninud selle, et neile kõik ette ja taha ära tehakse,  ilma et nad selle väljateenimisega vaeva peaksid nägema”. Raamatu autorid märgivad, et selline meelelaad „paistab olevat loomulik reageering elule maailmas, mis on orienteeritud pigem teismeliste meelt lahutama kui neilt midagi ootama”.

Seevastu Piibel räägib noortest, kes juba varases eas kandsid oma õlul tõsist vastutust. Võtkem näiteks Timoteose, kes oli tõenäoliselt alles teismeeas, kui kohtus apostel Paulusega, mehega, kes talle väga tugevat mõju avaldas. Kord ütles Paulus Timoteosele, et ta õhutaks endas nagu tuld Jumala andi, mille ta on saanud (2. Timoteosele 1:6). Olles ehk hilises teismeeas või varastes kahekümnendates, lahkus Timoteos kodunt ja reisis ringi ühes apostel Paulusega ning aitas rajada kogudusi ja tugevdada vendade usku. Pärast aastakümmet töötamist koos Timoteosega võis Paulus öelda Filippi kristlastele: „Mul pole kedagi teist, kes oleks sellise suhtumisega nagu tema ja kes teie eest tõeliselt hoolt kannaks” (Filiplastele 2:20).

Üldjuhul on teismelised heal meelel nõus vastutust kandma, eriti veel, kui nad tajuvad, et sellega kaasneb eesmärgikindel töö, millel tõesti ka tähendust on. Lisaks sellele, et see valmistab neid ette eluks vastutustundeliste täiskasvanutena, toob see neist välja parima juba nüüd.

Kohanemine uut laadi „kliimaga”

Nagu mainisime selle artikli alguses, võid sa teismeeas lapse vanemana ilmselt tajuda, et oled sattunud uut laadi „kliimasse” võrreldes sellega, milles viibisid kõigest mõni aasta tagasi. Võid olla kindel, et sa suudad sellega kohaneda, nii nagu sa oled seda teinud lapse teistelgi kasvuetappidel.

Võta oma lapse teismeea aastaid kui head võimalust 1) aidata tal õppida asjaolusid õigesti tajuma, 2) hoolitseda, et ta saaks täiskasvanutelt juhatust, ja 3) kasvatada temas vastutustunnet. Sel teel valmistad oma teismeeas lapse ette eluks täiskasvanuna.

[Allmärkused]

[Kast/pilt lk 20]

„MA EI SUUDAKS ENDALE ETTE KUJUTADA PAREMAID VANEMAID”

Jehoova tunnistajatest lapsevanemad õpetavad nii sõnade kui eeskujuga oma lapsi Piibli põhimõtete järgi elama (Efeslastele 6:4). Kuid nad ei suru neid põhimõtteid lastele peale. Nad mõistavad, et iga laps peab mingil hetkel otsustama ise, milliste väärtushinnangute järgi ta tahab elada.

18-aastane Aislyn on võtnud omaks väärtused, mille järgi teda kasvatati. Ta sõnab: „Minu jaoks ei ole religioon lihtsalt midagi, millega ma tegelen kord nädalas. See on minu eluviis. Religioon mõjutab kõike, mida ma teen, ja igat otsust, mille langetan – alates sõpradest, kellega lävin, õppeainetest, mida õpin, kuni raamatuteni, mida loen.”

Aislyn hindab väga oma kristlastest vanematelt saadud kasvatust. „Ma ei suudaks endale ette kujutada paremaid vanemaid,” sõnab ta. „Olen õnnelik, et nad on süstinud minusse soovi saada Jehoova tunnistajaks ja ka jääda selleks. Nii kaua kui ma elan, jäävad vanemad ikka mulle teenäitajaiks.”

[Pilt lk 17]

Anna oma teismeeas lapsele võimalus rääkida

[Pilt lk 18]

Täiskasvanud nõuandja võib su lapsele head mõju avaldada

[Pilt lk 19]

Eesmärgikindel töö aitab teismelistel sirguda vastutustundelisteks täiskasvanuteks