BELIZE on väike maa täis vaheldusrikkust. Selle võlude hulka kuuluvad troopilised metsad ja türkiissinised veed, mis ümbritsevad piki rannikut paiknevaid arvukaid saari. Ent geograafiline mitmepalgelisus on vaid osa Belize’i imedest.

See maa on elupaigaks sadadele linnu- ja loomaliikidele. Nende hulgas on eredavärviline vääveltuukan (Ramphastos sulfuratus) ja hiidtapiir (Tapirus bairdii) — ninasarviku sugulane, kel on väike lont ning kes võib liikuda kiiresti nii maismaal kui ka vee all. Seal elutseb ka erakliku loomuga jaaguar (Panthera onca). Belize võib tunda uhkust, et seal on rajatud maailma esimene jaaguarite kaitseala.

Belize oli kord osa maajade tsivilisatsioonist. Hispaania konkistadoorid saabusid sinna 16. sajandil, kuid ei suutnud maajasid lõplikult lüüa. Hiljem said selle piirkonna enda valdusse britid. 1862. aastal kuulutasid nad selle oma kolooniaks ning nimetasid Briti Honduraseks. 1981. aastal saavutas Belize iseseisvuse.

 Belize’i elanikkond on sama kirev kui sealne loodus. Mõned peamised rahvusrühmad on garifunad, idaindialased, kreoolid, maajad ja mestiitsid. Sealsed inimesed on sõbralikud ja viisakad. Täiskasvanutega rääkides kasutavad lapsed sageli selliseid kõnetlussõnu nagu „proua” ja „härra”.

Jehoova tunnistajatel on Belize’is erikeelseid kogudusi. Koosolekuid peetakse ameerika viipekeeles, alamsaksa, Belize’i kreooli, hispaania, inglise, maaja (mopani) ja mandariini keeles. 2013. aastal viibis umbes iga neljakümnes beliizlane koos Jehoova tunnistajatega Jeesus Kristuse surma mälestusõhtul.