NAGU iga aednik teab, on tulemusliku taimekasvatuse eelduseks see, et seemned tuleb maha panna õigel ajal ja õigesse kohta. Ebatavalisel kombel toimub vihmametsas üks tõhusamaid külvitöid öösel, kusjuures külvatakse lennu pealt. Külvajateks on käsitiivaliste hulka kuuluvad lendkoerlased. *

Enamik lendkoerlasi lendab ringi öösel, otsides puid, mis kostitaksid neid hõrkude viljade või rohke õienektariga. Toiduotsinguil ringi lennates seedivad nad söödud puuvilja ning väljutavad seedimata viljaliha ja seemned. Maitsvat nektarit mekkides need aednikud ka tolmeldavad õisi.

Lendkoerlased läbivad öö jooksul pikki vahemaid, seega levitavad nad seemneid suurel maa-alal. Kuna osa seemneid läbib nende seedekulgla, saavad need ühtlasi ka väetatud ning lähevad paremini kasvama. Pole siis mingi ime, et suur hulk vihmametsas kasvavaid taimi vajab, et lendkoerlased nende õisi tolmeldaksid või seemneid laiali kannaksid.

 Kuna lendkoerlased teevad pikki lende, läheb neil tarvis head navigeerimisoskust ja suurepärast nägemist. Pimedas näevad nad paremini kui inimesed. Lendkoerlased eristavad isegi mõningaid värvusi. Ja peale öösel lendamise tiirutavad nad heameelega ringi ka päeval.

Lendkoerlane Pteropus samoensis jääb ühe ja sama paarilisega kokku kogu eluks. Mõnd liiki vaadeldes on täheldatud, et lendkoerlased on tublid emad: nad kannavad vastsündinut mõned nädalad endaga kaasas ning imetavad oma võsukest peaaegu tolle täiskasvanuks saamiseni. Kahe lendkoerlaste liigi emased kasutavad mõnikord koguni „ämmaemanda” abi, lastes mõnel emasel liigikaaslasel end sünnitusel aidata.

Kahjuks on paljud lendkoerlaste liigid väljasuremisohus ja seda osalt nende elupaikade hävitamise tõttu. Kui lendkoerlased Vaikse ookeani lõunaosa saartelt kaoksid, oleksid sel katastroofilised tagajärjed, kuna tundub, et ilma nendeta jääksid mõned sealsed taimeliigid tolmeldamata. On selge, et nende tiivuliste aednike tööd ei tohiks alahinnata.