VÄLJASPOOL laeva elasid inimesed edasi nii nagu enne. Nad ei uskunud ikka veel, et Veeuputus tuleb. Võib arvata, et nüüd nad naersid rohkem kui kunagi varem. Aga varsti nad enam ei naernud.

Äkitselt hakkas vihma sadama. Vett kallas taevast alla nii kõvasti, nagu keegi kallaks ämbrist vett välja. Noal oli olnud õigus! Aga nüüd oli kõikidel teistel juba liiga hilja laeva pääseda. Jehoova oli ukse kõvasti kinni pannud.

Varsti olid kõik madalamad kohad veega kaetud. Vesi tormas edasi nagu suur jõgi. See lükkas ümber puid, veeretas ringi suuri kive ja tegi palju müra. Inimesed olid hirmu täis. Nad ronisid kõrgematesse paikadesse. Oh, kuidas nad soovisid, et nad oleksid Noad kuulda võtnud ja laeva läinud, kui uks nende jaoks veel lahti oli! Aga nüüd oli liiga hilja.

Vesi tõusis ikka kõrgemale ja kõrgemale. Vett voolas taevast alla 40 päeva ja 40 ööd. See tõusis mööda mäekülgi üles ja varsti olid ka kõige kõrgemad mäed veega kaetud. Nii surid kõik inimesed ja loomad, kes olid väljaspool laeva, täpselt nii, nagu Jumal oli öelnud. Kuid laevas olid kõik kaitstud.

Noa ja ta pojad olid laeva hästi ehitanud. Vesi tõstis laeva üles ja see ujus vee peal. Siis ühel päeval, kui vihmasadu lõppes, hakkas päike paistma. Milline vaatepilt see küll oli! Ümberringi oli ainult üks suur ookean. Ainuke asi, mida võis näha, oli vee peal ujuv laev.

Hiiglased olid nüüd kadunud. Enam ei saa nad inimestele liiga teha. Kõik nad olid koos oma emade ja teiste halbade inimestega surma saanud. Mis aga juhtus nende isadega?

Hiiglaste isad ei olnud tegelikult meiesugused inimesed. Nad olid inglid, kes olid inimestena maa peale elama tulnud. Kui tuli veeuputus, siis ei surnud nad koos teiste inimestega. Nad jätsid maha inimkehad, mis nad olid endale teinud, ja läksid inglitena taevasse tagasi. Aga enam ei lubatud neil kuuluda Jumala inglite perre. Niisiis said nad Saatana ingliteks. Piiblis kutsutakse neid deemoniteks.

Jumal laskis nüüd tuulel puhuda, ja uputuse veed hakkasid alanema. Viie kuu pärast jäi laev ühe mäe tippu seisma. Möödus veel palju päevi, ja need, kes olid laevas, võisid vaadata välja ja näha mägede tippusid. Vesi aga alanes ja alanes.

Siis laskis Noa laevast välja musta linnu, keda kutsutakse kaarnaks. Lind lendas mõneks ajaks ära ja tuli siis jälle tagasi, sest ta ei leidnud head kohta, kuhu laskuda. Ta tegi nii mitu korda järjest ja tuli iga kord tagasi laevale puhkama.

Noa tahtis näha, kas veed on maa pealt alanenud, seepärast laskis ta järgmisena tuvi laevast välja. Aga ka tuvi tuli tagasi, sest ta ei leidnud kohta, kuhu jääda. Noa laskis ta teist korda välja, ja kui ta tagasi tuli, oli tal õlipuu leht noka vahel. Nüüd teadis Noa, et veed on alanenud. Noa laskis tuvi kolmandat korda välja, ja lõpuks leidis tuvi elamiseks kuiva paiga.

Nüüd rääkis Jumal Noaga. Ta ütles: „Mine laevast välja. Võta kogu oma pere ja loomad kaasa.” Nad olid üle aasta laevas olnud. Võime endile ette kujutada, kui rõõmsad nad kõik võisid olla, et olid jälle laevast väljas ja elus!