MOOSES oli tulnud Hoorebi mäeni, et lammastele rohtu leida. Siin nägi ta põõsast, mis oli küll leekides, kuid ei põlenud ära!

„Kui imelik,” mõtles Mooses, „lähen õige lähemale ja vaatan järele.” Kui ta aga minema hakkas, kostis põõsast hääl, mis ütles: „Ära tule lähemale. Võta kingad jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha maa!” See oli Jumal, kes rääkis oma ingli kaudu, ja seepärast kattis Mooses oma näo.

Siis ütles Jumal: „Ma olen näinud oma rahva kannatusi Egiptuses. Ma kavatsen nad vabastada, ja sina oled see, kelle ma saadan oma rahvast Egiptusest välja viima.” Jehoova tahtis viia oma rahva kaunile Kaananimaale.

Aga Mooses vastas: „Kes olen mina, et ma võiksin seda teha? Kui ma läheksingi, küsiksid iisraellased minult: ’Kes sind saatis?’ Mis ma siis neile vastama pean?”

„Ütle nõnda,” vastas Jumal, „’JEHOOVA, Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal on mind saatnud teie juurde.’ ” Ja Jehoova ütles veel: „See on igavesti minu nimi.”

„Aga mis siis, kui nad ei usu mind, kui ma ütlen, et sina mind saatsid,” vastas Mooses.

„Mis sul käes on?” küsis Jumal.

Mooses vastas: „Kepp.”

Jumal ütles: „Viska see maha!” Kui Mooses seda tegi, muutus kepp maoks. Seejärel näitas Jehoova Moosesele veel ühte imet. Jumal ütles talle: „Pane oma käsi põue.” Mooses tegi seda, ja kui ta käe välja tõmbas, oli see valge nagu lumi! Käsi nägi välja, nagu oleks selle küljes hirmus haigus, mille nimi on pidalitõbi. Seejärel andis Jehoova Moosesele võime teha kolmaski imetegu. Lõpuks ta ütles: „Kui sa need imeteod teed, siis iisraellased usuvad, et mina sind saatsin.”

Seejärel läks Mooses koju ja ütles Jitrole: „Palun lase mul minna tagasi Egiptusesse oma sugulaste juurde, et näha, kuidas neil läheb.” Jitro jättiski Moosesega hüvasti, ja Mooses asus tagasiteele Egiptusesse.