KAS pole see kena väike poiss? Tema nimi on Saamuel. Ja mees, kes hoiab kätt Saamueli pea peal, on Iisraeli ülempreester Eeli. Tema kõrval on Saamueli isa Elkana ja ema Hanna, kes on Saamueli Eeli juurde toonud.

Saamuel on vaid nelja- või viieaastane. Kuid ta hakkab koos Eeli ja teiste preestritega siin Jehoova kogudusetelgis elama. Kuid miks annavad Elkana ja Hanna nii väikese poisi nagu Saamuel kogudusetelki Jehoovat teenima? Vaatame järele.

Mõni aasta enne seda oli Hanna väga õnnetu. Põhjus oli see, et ta ei saanud last, kuid ta tahtis väga-väga endale last saada. Kui Hanna ühel päeval Jehoova kogudusetelgi juurde tuli, palvetas ta: „Oh Jehoova, ära unusta mind! Kui sa annad mulle poja, tõotan ma ta sulle anda, et ta võiks sind kogu oma eluaja teenida.”

Jehoova vastas Hanna palvele, ja mitmeid kuid hiljem sündis talle Saamuel. Hanna armastas oma väikest poega ja hakkas talle Jehoovast õpetust andma juba siis, kui ta alles väga väike oli. Ta ütles oma mehele: „Kui Saamuel on nii vana, et ma ei pea teda enam imetama, viin ma ta kogudusetelki Jehoovat teenima.”

Seda Hanna ja Elkana sellel pildil teevadki. Ja tänu sellele, et vanemad on Saamueli nii hästi õpetanud, on Saamuelil hea meel, et ta võib Jehoovat siin, tema telgis, teenida. Igal aastal tulevad Hanna ja Elkana selle erilise telgi juurde Jumalat kummardama ja oma väikest poega vaatama. Ja igal aastal toob Hanna Saamuelile uue omatehtud varrukateta ülekuue.

Aastad mööduvad, ja Saamuel teenib ikka Jehoova kogudusetelgis ning Jehoova ja ka rahvas armastavad teda. Kuid ülempreester Eeli pojad Hofni ja Piinehas ei ole head. Nad teevad palju halba ja panevad teisigi Jehoovale sõnakuulmatud olema. Eeli peaks nad preestriametist kõrvaldama, kuid ta ei tee seda.

Aga noor Saamuel teenib ikka Jehoovat, ükskõik mida halba kogudusetelgis ka tehakse. Kuna aga väga vähe inimesi armastab Jehoovat tõeliselt, ei ole Jehoova juba kaua aega ühegi inimesega rääkinud. Kui Saamuel natuke suuremaks kasvab, juhtub temaga selline lugu:

Saamuel magab kogudusetelgis, kui üks hääl ta üles äratab. Ta vastab: „Siin ma olen.” Ta tõuseb üles, jookseb Eeli juurde ja ütleb: „Sa hüüdsid mind, siin ma olen.”

Kuid Eeli vastab: „Ma ei ole sind hüüdnud; mine tagasi voodisse.” Ja Saamuel läheb voodisse tagasi.

Siis hüütakse teist korda: „Saamuel!” Jällegi tõuseb Saamuel üles ja jookseb Eeli juurde. „Sa hüüdsid mind, siin ma olen,” ütleb ta. Kuid Eeli vastab: „Ma ei ole sind hüüdnud, mu poeg. Mine uuesti magama.” Saamuel läheb tagasi voodisse.

„Saamuel!” kõlab hääl kolmandat korda. Saamuel jookseb jälle Eeli juurde. „Siin ma olen. Seekord sa kindlasti kutsusid mind,” ütleb ta. Nüüd mõistab Eeli, et see peab olema Jehoova, kes hüüab. Sellepärast ütleb ta Saamuelile: „Heida veel kord voodisse, ja kui sind jälle hüütakse, ütle: ’Jehoova, räägi, sest su sulane kuuleb.’ ”

Ja nii Saamuel vastabki, kui Jehoova teda uuesti hüüab. Jehoova ütleb Saamuelile, et ta karistab Eelit ja tema poegi. Hiljem surevad Hofni ja Piinehas lahingus vilistide vastu, ja kui Eeli kuuleb, mis on juhtunud, kukub ta maha, murrab oma kaela ja sureb samuti. Nii läheb täide Jehoova sõna.

Saamuel kasvab suureks ja temast saab Iisraeli viimane kohtumõistja. Kui ta on juba vana, ütleb rahvas talle: „Vali meile kuningas, kes meie üle valitseks.” Kuid Saamuel ei taha seda teha, sest tegelikult on Jehoova nende kuningas. Kuid Jehoova käsib tal rahvast kuulata.