KAKS päeva on möödunud, ja kätte on jõudnud neljapäeva õhtu. Jeesus ja tema 12 apostlit on kogunenud siia suurde ülemise korruse tuppa paasasöömaajale. Mees, keda sa näed uksest välja minemas, on Juudas Iskariot. Ta läheb preestritele ütlema, kuidas nad võivad Jeesuse kinni võtta.

Päev varem läks Juudas nende juurde ja küsis: „Mis te mulle annate, kui ma aitan teil Jeesuse kinni võtta?” Nad vastasid: „Kolmkümmend hõberaha.” Juudas läheb nüüd nende meestega kohtuma, et juhatada nad Jeesuse juurde. Kas pole see hirmus?

Paasasöömaaeg on lõpule jõudnud. Kuid Jeesus alustab nüüd teist erilist söömaaega. Ta ulatab apostlitele leiva ja ütleb: „Sööge seda, sest see kujutab minu ihu, mis teie eest antakse.” Seejärel ulatab ta neile veinikarika ja ütleb: „Jooge selle seest, sest see kujutab minu verd, mis teie eest valatakse.” Piibel nimetab seda „Issanda õhtusöömaajaks”.

Iisraellased pidasid paasapüha, et tuletada meelde seda, kuidas Jumala ingel läks Egiptuses nende majadest mööda, kuid surmas esmasündinud egiptlaste majades. Kuid nüüd soovib Jeesus, et tema järelkäijad peaksid meeles teda ja seda, kuidas ta jättis oma elu nende eest. Sellepärast ütlebki ta neile, et nad peavad seda erilist söömaaega igal aastal pühitsema.

Pärast Issanda õhtusöömaaega ütleb Jeesus oma apostlitele, et nad oleksid usus julged ja tugevad. Lõpuks laulavad nad laule Jumala auks ja lähevad siis välja. On juba väga hilja, ilmselt üle kesköö. Vaatame, kuhu nad lähevad.